Loodan südamest, et minu väga harvadest postitustest hoolimata on veel mõni inimene, kes siia blogisse vahel ära eksib.

Kirjutan seda postitust hetkel Gatwicki lennujaamas, kell on 2 öösel ning mu lennuk läheb hommikul kell 8. Tuleb pikk öö, aga samas jõuan homme koju ning otse jõululauda.

Igaljuhul, kool lõppes  eelmise reedega ära ja pean ütlema, et see oli kohe kindlasti kõige põnevam, raskem ja ägedam kooliperiood. Mul pole vist elus ka nii kiire olnud kui viimasel kahel nädalal, kuhu kõik arvestused, suured kirjatööd  ja esinemised ära mahtusid.

Slapstickis oli meil suur  avalik lõpushow. Lisaks etendamisele, saime kõik ka endale ühe produktsioonirolli ( valgusdisain, heli, kostüüm, majandamine, reklaam jne) ning mina võtsin pahaaimamata enda õlule kõige eest vastutava Production Manageri ülesande.    See tähendas siis seda, et minu vastutada oli see, kuidas kogu õhtu ning sellele eelnev progress välja kukub.

Pidin hoidma kõikidel teistel ning nende ülesannetel silma peal, täitma loendamatu hulga pabereid ja vastutama, et õhtu jooksul ühtegi suuremat äpardust ei juhtuks. Lisaks viisin läbi tehnilise- ja kostüümiläbimängu päeva, vaatasin,et kõik oleks graafikus  ning olin muidu boss. Vahepeal tahtis küll närv mustaks minna, aga samas nautisin seda kõike väga. Kuna tahan tulevikuski  suure tõenäosusega produtsendiks saada, siis see kõik oli väga vingeks kogemuseks.

Lisaks produktsioonile tegelesime pidevalt ka enda grupi  etteastega. Meie neljaliikmeline seltskond oli lihtsalt imeline- töö sujus superhästi. Kuna kõikidel esinejatel oli oma lõputüki osas suur vabadus, olidki etteasteid ühest äärmusest teise- oli Charlestoni, miimi, vaimuka dialoogiga komöödiašketse ja palju muud. Meie tegime oma grupiga sõnadeta silent-movieliku etteaste nimega The Dance, The Dames, The Dishonorable, kus üks gigolo otsustas viia kolm tüdrukut samal õhtul samale tantsupeole kohtingule. Kogu õhtu oli täis äpardusi ning minu enda karakteril  oli samuti selles suur osa: mängisin tüdrukut, kelle kätte enamik kokteiliklaase sattus ning kes lõpuks päris purjakile jäi. Saime tantsida, igast ägedaid trikke teha ning lõpuks oli mul ka au visata teistele tüdrukutele tort näkku. Jäin meie etendusega väga rahule!!

Shakespeare`s oli samuti põnev. Meil oli seal samuti väike teatritrupp, kellega me näidendi kirjutasime ning selle ka ette kandsime. Meie etendus oli üpris klassikalise shakespeareliku  šüzeega: Kuningas, kuninganna ning nende imikust poeg sattusid laevaõnnetusse, kus naine ära uppus. 20 aastat hiljem oli kuningas ikka väga üksik ja õnnetu ning kuningkoda otsustas korraldada võistluse uue kuninganna leidmiseks. Lõpuks leitigi  ühe rahaahne ja ärakasutav naine, kuningas armus  ning otsustas kogu päranduse talle pärandada. Printsile see idee aga üldse ei meeldinud ning ta palkas kurikaela, kes kuninganna ära pidi mõrvama. Järgmisel õhtul toimus aga suurejooneline maskiball, kus kuningas ja kuninganna üheteiseks maskeerusid ning kurikael tappis pahaaimamata hoopis kuninga ära. Märganud oma tegu ja üritanud olukorda parandada, otsutas ka kähku ka kuninganna ära mürgitada. Pärast seda saabus kohale vihane prints, kes oli sellisest asjatundmatusest väga ärritunud ning kes pidas kurikaelaga mõõgavõitluse maha, kus viimane traagiliselt surma sai. Lõpuks oli ainult prints alles.  Minu roll- otseloomulikult kurikael. Väga lõbus protsess!

Samuti oli mul eile viimane tööpäev  katedraali kohvikus.Muutusin  ka natuke sentimentaalseks, sest lõpuks olin ainukene, kes päris esimesest grupist alles oli ning samuti ka ainus, kes oli seda kohvikut sõna otseses mõttes aidanud üles ehitada.Mulle meeldis seal tegelikult väga ning see oli nii mugav ja paindliku graafiku ning hea seltskonnaga. Nüüd kui ma 9ndal jaanuaril tagasi tulen, pean hakkama jälle uut tööd otsima.. Ja kui katedraalist mööda jalutan, on kõik need meie ruumid tühjad. Oeh!

Vahepeal oli aga tore see, et Iren tuli mulle Taanist mõneks päevaks külla. Nii tore oli talle Canterbury tutvustada ja muidu kõigest natuke puhkust saada. Samuti käisin temaga Londonis, kus külastasime (mu uut lemmikut) Brick Lane´i, jalutasime South bankil ning avastasime niisama jõulust Londoni.

Londonis käisin ka täna  ning õhtu lõpuks käisime Soho teatris James Acasteri Stand Up Comedyt vaatamas. See komöödia on siin ikka väga väga popp ning superhea. Oli vägaväga lahe õhtu, hea meelelahutus ja suurepärane venue.

Igatahes, elu on ilus! Eks vaatab, mis nüüd kodumaal kolmeks nädalaks pakkuda on!

Ilusaid ja rahulikke jõule!

Tuledesäras Canterbury

Katedraali värav ja meie kohvik..

  

Tüdrukud 1920ndatest..

Proov

Mul käisid ka päkapikud..

No tere armsad sõbrad..

Kõige suurem uudis on see, et meie kohviku päevad ongi  varsti loetud. Paar nädalat tagasi saime kõike põrutava teadeande, et katedraal on aru saanud, et see ettevõte ei too piisavalt kasumit. Mul hakkas isegi meie mänedžerist natuke kahju, sest ta tundus üpris löödud.

Olgugi, et kogu kohviku haldamine oli algusest peale üks košmaar, lootsin ma siiski, et seda ei juhtu. Tegelikult oligi algselt plaan avada see koht ainult kaheks aastaks, sest pärast seda on lubatud need ruumid turistide infokeskusele. Juba see idee oli eos vale, sest ükski kohvik ei teeni esimestel aastatel suurt kasumit. Alguses tuleb ju üles ehitada ja rohkem kulutada.

No igaljuhul väga tobe lugu, sest meil on praegu nii tore seltskond seal ja ma olen ise selle kohaga nii ära harjunud. Tunnen, et tean ja oskan kõike ning väga mugav on seal olla. Samas tunnen, et nüüd, kui töötajad teavad, et kohvik kinni pannakse, suhtutakse sellesse kohta veelgi suurema ükskõiksusega ja paljud ei viitsi üldse enam hea teeninduse nimel pingutada. Kahju kahju.

Täpset kuupäeva polegi meile veel öeldud, aga loodetasti peame jõuludeni vastu. Ma ei tea, mis must pärast jõuluvaheaega saab-kas katsun kuskil mujal katedraali osakonnas maanduda (hotell või piletimüük/turismindus) või üritan midagi muud leida. Vähemalt öeldi meile, et me saame kõik soovituskirjad ja CV on mul ka uude kohta astumiseks mänedžeri poolt üle vaadatud. Samuti tunnen, et ma olen vähemalt kohvikus juba üle aasta töötanud, nii et ehk leiab uue töö ilma suurema vaevata. Kuigi-kuigi..jaanuar ja veebruar on ju igal pool välja surnud.

Koolis ikka kiire-kiire-kiire. Hetkel kirjutasin agaralt oma 3000 sõnalist esseed, kus mõtisklen küsimuse üle, et kas naised suudavad olla koomikud. Miks on nii, et peaaegu kõik  komöödia näitlejad on mehed?  20nda sajandi alguse Slapstickis on naised sageli vaid objektid, kelle olemasolu on oluline vaid  selleks, et meestel oleks, mille üle või kellele nalja teha. Neil pole enamjaolt suuremat karakterit. Või siis on nad lihtsalt silmailuks. Või siis mängivad nad stereotüüpset porisevat pesupesevat ema/ ämma.   

Slapsticki aines valmistume me nüüd  oma lõpuetendusteks, mis toimuvad 15.detsembril. Mul on uus neljaliikmeline grupp ja ma olen meie esialgsest ideest väga põnevil. Kuna kõik on alles algusefaasis, kirjutan ma meie süžeest mõnel järgmisel korral. Igaljuhul tuleb meie etteaste tummfilmilik ja vägivaldne. 

Shakespeare´s paneme oma grupiga samuti kokku etendust, mille sisu panime ise kokku kasutades tolleaegsete kirjanike sõnu. Minu rolliks etenduses on kiidukukk, kellel on au ka kuningas ning kuninganna mõrvata. Tuleb põnev! Vahepealsetes tundides oleme õppinud ka natuke tolleaegset tantsu ning mõõgavõitlust.

Vot nii on hetkel siinpoolsed lood.  

Viimased  nädalad on olnud ikka kirjutamiselainelt uskumatult kesised. Esiteks on kogu aeg hullumeelne tempo peal ja teiseks pole mingisugust inspiratsiooni peale tulnud.Täna õhtul mõtlesin, et enne ma siit arvuti tagant ei lahku, kui kirjatükk lõpuks valmis on.

Muidu on elu enamjaolt ilus. Isegi ilm teeb rõõmu- vahetub küll endiselt väga üleloomuliku kiirusega, aga tihti peale on ikka veel nii palav ja päikseline, et jopega hakkab palav.

 Koolis on päris põnev. Slapstick´i aines on mul hästi tugev kolmest poisist koosnev grupp, kellega me igaks nädalaks oma koomilisi etteasteid kokku paneme. Ma ei saa vahel arugi, et kuidas nad suudavad nii geniaalsed olla ja ma vahel kahtlen sügavalt, et kas ma neil järgi ikka jõuan püsida. Iga nädal on olnud vastavalt üks teema: sõnatu škets, koomilise dialoogiga škets, koomiline tants või laul. Järgmise nädala teema on vägivald, mille etteastes peame pealtnäha kõvasti haiget saama.Näiteks anti meile inspiratsiooniks see (klikka peale)  . Heh, loodame, et nädala pärast olen veel elus.

Shakespeare`s oleme nüüdseks moodustanud teatritrupid, kellega teeme iga nädal tööd ning perioodi lõpus paneme kokku ka põhietteaste. Peame kasutama 16-17. sajandi tekste ja koostama nendest täiesti uue näitemängu. Meil on ette antud 3 loosiga saadud karakterit ning situatsiooni. Kasutada võime ainult tolleaegseid võtteid- tehnika asemel peame panustama ka mõõgavehklusele, tantsule ja laulule.  Lisaks pidime leidma endale patrooni- tolleaegsed näitlejad kuulusid oma truppidega kõik mingile kindlale rikkurile, kes neid etenduste väljaandmisel toetas ja kellele näitlejad olid justkui orjad. Patroonid ise on kooli töötajad, kellele me pidime saatma niiöelda ametliku ettepaneku, nüüd peame neid üllatustega poputama (kirjutama serenaade neile jne)  ja siis lootma, et ehk saab neilt mingit abi. See aine on hästi praktiline ja ma tunnen, et olen juba väga palju õppinud ning selleaegne teater hakkab aina enam ja enam huvitav tunduma.

Lisaks on mul nüüd ka väike lisatöökoht- töötan School Ambassadorina ehk oma osakonna esindajana. Minu ülesanneteks on teha tuure uutele õpilastele, kes Kenti õppima tahavad tulla ning aidata neid avatud uste/intervjuu päevadel. Selle eest saab väga head raha ning lisaks on see väga mugav- töötan ainult nendel päevadel, kui iseennast kirja panen.

Samuti käin vahel ikka kooris laulmas, kus me oleme ametis oma Mozarti suurvormiga.Meil on seal ikka igast rahvast- noortest õpilastest hallipäiste vanainimesteni. Aga kõik laulavad nii mis mühiseb!  Vahel käime ka majakaaslastega peotantsus  valssi, jive´i ja tangot keerutamas.

Nende majakaaslatega saab ikka nalja muidu. Nendeks on nimelt kaksikud Araabiast ja üks poiss Indiast, aga nad on kõik elanud Londonis terve elu. Lisaks nendele kolmele jagavad meie maja ka nende umbes 55 erinevat sõpra. Kõik on sellised natukene murjamid, aga muidu vahvad. Mõnikord tulevad siia ja istuvad kõik koos elutoas umbes 6 tundi järjest- kaks õnnelikku mängivad FIFA playstationit ja ülejäänud kümme vahivad pealt. Mõnikord on nad lihtsalt kõik koos ja iga üks nokitseb midagi omaette telefonis. Nad ei saa aru, miks meie selliste asjade tegemiseks omaenda tubadesse lähme ja miks üldse keegi peaks privaatsusest huvituma?! Pesakonnaga koos ju palju ägedam.  Ma isiklikult tunnen küll näiteks, kui oluline on mu iseenda ruum ja omaette olek. Nende arust on see imelik.

Muidu teatris olen käinud ka päris mitu korda ja saanud väga häid elamusi. Täna käisin näiteks vaatamas National Theatre`i ülekannet Frankensteinist, kus oli koletise rollis Benedict Cumberbatch. Etenduse oli lavastanud kuulus filmirežissöör (ja Olümpia Mängude avatseremoonia lavastaja) Danny Boyle, kes on minu arust täiesti geniaalne kuju. Kuigi vaatasin seda kinoekraani kaudu, oli see tegelikult väga mõnus- detaile ju kaduma ei läinud. Igaljuhul uskumatu töö- geniaalne klassikaline lugu, vapustav kunstnikutöö, kirjeldamatu näitlemine. Nägin Cumberbatchi täiesti uues valguses- ta on pikalt mul üks lemmikuid olnud, aga ma ei teadnud, et ta on niivõrd kõva tegija ka teatrilaval. Ma arvan, et järjekordselt üks mu lemmikuid teatritükke läbi aegade. Vahel ma ikka mõtlen ja tunnen rõõmu, et mul selliseid asju on võimalus näha. Muide, ilmselt kantakse seda ka Eesti kinodes üle.. Vaadake treilerit siit: . Tõepoolest väga väga väärt! 

Koolimöll on nüüd täielikult pihta hakanud ning mind endasse tõmmanud. Ühte võib küll öelda- teine aasta tundub juba hetkel kõvasti pingutustnõudvam, raskem aga põnevam. Samuti olin nakatunud fresher`s flu-sse, mis on väga populaarne nimi külmetushaigusele, mis kõiki õpilasi esimestel koolinädalatel tabab. Meil reaalselt terve maja käib ja rögiseb juba üle nädala.. 

Süsteem on siin selline, et nagu ikka on mul ainult 2 ainet- sellel perioodil Popular Performance ja Shakespeare`s Theatre. Need kaks on aga väga mahukad ning kogu aeg tiksub kuklas mõte, et peaks midagi tegema või lugema või..

Popular Perfomance`s pandi meid juhuse tahted kolme gruppi: kabaree, varietee ja slapstick (füüsiline komöödia, Charlie Chaplini stiilis, kus kukutakse pikalil, lüüakse ennast igatpidi ära ning tehakse muid akrobaatilisi trikke). Mina sattusingi sinna kolmandasse gruppi. Tuleb tunnistada, et kindlasti on see mugavustsoonist väljas, aga samas väga lahe. Igaks tunniks peame valmistama grupiga ette mingisuguse etteaste, mis peaks olema vaimukas ning näitama ka meie füüsilisi oskuseid. Eile õppisime näiteks tükk aega erinevaid kukkumistehnikaid, peapealseise ja muud. Täna on kogu keha nii valus ja kange, aga no kunst nõuab ohvreid! 

Õpetatakse ka publiku mõjutamist ning üldist esinemiskunsti. Lisaks trikitamisele on aga kõvasti vaja ka lugeda, filme vaadata ja märkemeid teha. Perioodilõpus tuleb meil jälle suur arvestus, mida saab ka laiem publik vaatama tulla.

Shakespeare´i aine on samuti väga põnev. Lisaks akadeemilisele/ajaloolisele poolele õpime me näitlemist, tantsu, vehklemist jne. Üks arvestustest on näiteks lühietenduse kokkupanek, kus me peame kogu teksti ise koostama aga kasutada võime ainult Shakespeare`i kirjutatud sõnu. Ehk siis ühest näidendist võtame ühe rea, teisest paar rida ja kolmandast ka midagi.  

Muidu olen siin natuke veel üritanud erinevaid asju proovida, nt käisin esimest korda elus peotantsu society`s. Mu majakaaslased on nimelt suured tantsulõvid ja kutsusid rõõmuga kaasa. Nii vihtusingi esimest korda elus uhkelt quickstep`i ja jive`I. Nii vinge!

Samuti otsustasime Manniga laulma minna. Oli suur mõte, et oh proovime kammerkoori sisse saada. Käisime kõik katsetel ja puha. Me olime mõlemad veel täiesti haiged - ninad punased ja hääled kähedad nagu baltijaama parmudel, aga arvasime, et no küllap nad lihtsalt tahavad näha, et kas on elevant kõrvapeale astunud või mitte.  Katsed ise aga olid päris hullud- pidime noodist laulma, erinevaid (keerulisi) meloodiaid järgi laulma ning akordide noote tabama. Tegelikult läks isegi normaalselt, aga kuna konkurent oli meeletu ja vastu võeti vaid mõni üksik, siis me lõpuks ikkagi ei saanud.

Koorijuht aga kutsus meid kõiki rõõmsalt suurde koori. Tuleb tunnistada, et me olime hästi skeptilised, sest sinna koori saavad kõik, kes tahavad ning kokku pidi liikmeid olema kuni 200.  Me siis arvasime, et ilmselt mõttetu, pingevaba ja mitte eriti tugev koor. Ajasime aga ikka ennast esimesel korral kohale. Seltskond oli päris värvikas- näha oli nii õpilasi kui ka näiteks pensionäre. Suht alguses aga võtsime kohe ette mingisuguse Mozarti suurvormi ja üllatus oli suur, kui koorijuht ütles, et „Noh, alustame siis aga algusest“..ja Kõik hakkasid  korraga noodist neljahäälselt laulma.Teos ise oli ilmselt enamike jaoks täiesti võõras. Ja teate, kui hästi see kõlas!! Me veel arvasime, et oleme suur laulurahvas Eestist, aga minu eelmistes koorides on küll alati tükk aega aega läinud, et partiid selgeks õppida ja kõik kokku panna..ning mehed tavaliselt ei saa üldse väga pihta.  

Igaljuhul, me olime väga positiivselt üllatunud. Muide, kooril tuleb märtsis ka suur kontsert katedraalis, mis on ikka eriti vinge.

Samas on jälle šokeeriv see, kui palju andekaid inimesi ümberringi on. Igalpool on siin nii suur konkurents ja päris raske on vahel mingitele asjadele jaole saada. Kuna aga võimalusi tuleb ikka uksest ja aknast, on siiani lahtine, et kuidas selle ajaga hakkab olema ja kuhu ma jõudma hakkan, aga igaljuhul põnevust jagub.

Tööl olen käinud nüüd umbes 1-2 päeva nädalas. Meil on peaaegu kõik uued inimesed: esimesest veebruaris alustanud kollektiivist on alles ainult viis 14st. Samas on uued ka täitsa toredad. Uus veri teeb ju ikka head ja no väike lootus on, et see kohvik ikka tõuseb tuhast..

Suvevaheaeg on lõpuks läbi ning ilmselt esimest korda elus on mul selle üle hea meel. Nüüd saab vahetada igava kohvikurutiini palju põnevama ning teguderikkama sügise vastu. Plaane järgnevaks aastaks on palju, aga selgust, kuhu suunas elu triivima hakkab, saabub ilmselt järgmise nädala jooksul.

Tore on ka see, et suuremat sorti tööorjus on nüüd läbi. Loodan selle kooli aasta jooksul käia kohvikus tööl nii vähe kui võimalik ja pühenduda rohkem oma koolile ning hobidele selles valdkonnas, mis mind huvitab. Eks näis, kuidas plaan õnnestub. Meil on seal muidu hetkel suhteliselt hullumeelne, sest nii nõrka juhtkonda pole ma kogu oma elu jooksul näinud. Manager on täielik memmekas, kes teeb tööd ainult siis kui `inspiratioon peale tuleb` ja kellele meeldib rohkem igale möödatulijale tundide kaupa pajatada, kui jube lugu tema käekesega juhtus. Käekese pärast ei käinud ta vahepeal ka mitu nädalat tööl ning meil valitses uskumatu korralagedus, mille kohta võiks terve raamatu kirjutada. Igaljuhul pani see meie närvid päris kõvasti proovile.

Tänaseks on möödas Freshers Week ehk siis koolieelne nädal täis üritusi, pidusid ja sissejuhatusi.  Sai taaskord endale teadustada, et appi-appi, olen juba terve aastakese Canteburys pesitsenud. Mäletan ise nii hästi omaenda saabumispäeva,  kus ma kõigepealt suurejooneliselt WC-sse kinni jäin ning pärast seda avastasin, et olin kellegi võõra kohvriga koju tulnud. (Loe sellekohta siit..)

Nii naljakas oli näha nüüd neid uusi segaduses aga entusiastlikke nägusid, kes oma vanematega kaardi järgi Campuses orienteeruda üritasid. Väga nostalgiline..

Eelmine nädalavahetus aga jõudsid lisaks freshersitele kohale ka armsad Janeli ja Will, kes on Austraaliast Inglismaale jõudnud ning tulid mulle külla. Viimane kord nägin neid ju ülepooleteise aasta tagasi Melbourne´i lähedal farmilinnas  nimega Tatura, kus nad öösel ilma maksmata  hostelist põgenesid ja paremaid farmipiirkondi otsima asusid. Igaljuhul väga uskumatu ja lahe, et elu meid jälle niimoodi üksteise lähedale on kandnud. Ootan juba kannatamatult, et neid jälle näha..  Kui sa Janelist ja Willist kuulnud ei ole, võid visata pilgu peale mu Austraalia blogile (Oktoober- Märts).

Eelmine nädal sattus töötegemise vahele ka paar mõnusat puhkepäeva. Esmaspäeval käisin näiteks järjekordselt Londonis ning ahmisin sisse erinevaid kultuuripärleid. Üldiselt  oli kogu päeva märksõna SÕDA, sest hommikualustuseks käisin Kuninglikus Sõjamuuseumis ning õhtu lõpetasime suurepärase etenduse, War Horse`ga. Muuseumis vaatasin seekord kahte suurt väljapanekut: Teine Maailmasõda ja Holokaust.  Väga-väga põnev, aga tohutult sünge ja rusuv.

Etendus aga oli täiesti geniaalne. Rääkis nimelt loo Esimese Maailmasõja päevilt, kus üks isa müüb oma poja kalleima vara, hobuse, sõjaväele. See oli täiesti kõrgtasemeline nukuteater, sest hobused laval olid puidust, aga kuna nad `hingasid`ja olid nii reaalsed, ununes etendust vaadates täielikult, et loomad pole päris. Lugu ja kogu etendus liigutas mind aga nii väga, et etenduse lõpuks olin ma justkui mingisugune nuttev kogu, kes ei suutnud isegi käsi kokku plaksutada, aplodeerimisest rääkimata. Siinkohal oleks ütleb vist taaskord väike trailer rohkem kui minu tuhat sõna. Vaata seda siit  .. Muide, kas te ikka teate, et 2014 sai Esimese Maailmasõjast sada aastat mööda?!

Samuti käisime eelmine nädal Marcellega Whitstable`s, mis on 10 kilomeetri kaugusel paiknev imearmas mereäärne linnake. Olin korra seal tegelikult ka varem koos vanematega turistitanud, aga seekord lihtsalt tundsime, et peame veel enne talve tulekut natuke mereõhku sissehingama.

Kohale jõudsime seekord aga hoopis korraliku mägise kahetunnise jalutuskäiguga. Aga pärast seda maitses fish&chips veel paremini kui tavaliselt. Üldiselt oli täiesti täiuslik puhkusepäev- päikeseline ilm, mereäärne jalutuskäik, kümned armsad pisikesed poekesed, jäätis ja mõnus õhtusöök itaalia restoranis. Kus ma sain ilmselt maailma parimat magustoitu: espresso shot, serveeritud koos jäätise ja kreemiga. Geniaalne itaallaste leiutis ühendada kaks minu lemmikut asja - kohvi ja jäätis. Igaljuhul imeline päev.

Muidu, tundub, et koolialgus ongi peaaegu käes. Linnavahel näeb aina rohkem ja rohkem üliõpilasi ning õhkkond on kuidagi päris ootusärev.. Põnev!!!

New London Theatre

Teekond Whitstable`sse