Sanna Inglismaal

Viimased  nädalad on olnud ikka kirjutamiselainelt uskumatult kesised. Esiteks on kogu aeg hullumeelne tempo peal ja teiseks pole mingisugust inspiratsiooni peale tulnud.Täna õhtul mõtlesin, et enne ma siit arvuti tagant ei lahku, kui kirjatükk lõpuks valmis on.

Muidu on elu enamjaolt ilus. Isegi ilm teeb rõõmu- vahetub küll endiselt väga üleloomuliku kiirusega, aga tihti peale on ikka veel nii palav ja päikseline, et jopega hakkab palav.

 Koolis on päris põnev. Slapstick´i aines on mul hästi tugev kolmest poisist koosnev grupp, kellega me igaks nädalaks oma koomilisi etteasteid kokku paneme. Ma ei saa vahel arugi, et kuidas nad suudavad nii geniaalsed olla ja ma vahel kahtlen sügavalt, et kas ma neil järgi ikka jõuan püsida. Iga nädal on olnud vastavalt üks teema: sõnatu škets, koomilise dialoogiga škets, koomiline tants või laul. Järgmise nädala teema on vägivald, mille etteastes peame pealtnäha kõvasti haiget saama.Näiteks anti meile inspiratsiooniks see (klikka peale)  . Heh, loodame, et nädala pärast olen veel elus.

Shakespeare`s oleme nüüdseks moodustanud teatritrupid, kellega teeme iga nädal tööd ning perioodi lõpus paneme kokku ka põhietteaste. Peame kasutama 16-17. sajandi tekste ja koostama nendest täiesti uue näitemängu. Meil on ette antud 3 loosiga saadud karakterit ning situatsiooni. Kasutada võime ainult tolleaegseid võtteid- tehnika asemel peame panustama ka mõõgavehklusele, tantsule ja laulule.  Lisaks pidime leidma endale patrooni- tolleaegsed näitlejad kuulusid oma truppidega kõik mingile kindlale rikkurile, kes neid etenduste väljaandmisel toetas ja kellele näitlejad olid justkui orjad. Patroonid ise on kooli töötajad, kellele me pidime saatma niiöelda ametliku ettepaneku, nüüd peame neid üllatustega poputama (kirjutama serenaade neile jne)  ja siis lootma, et ehk saab neilt mingit abi. See aine on hästi praktiline ja ma tunnen, et olen juba väga palju õppinud ning selleaegne teater hakkab aina enam ja enam huvitav tunduma.

Lisaks on mul nüüd ka väike lisatöökoht- töötan School Ambassadorina ehk oma osakonna esindajana. Minu ülesanneteks on teha tuure uutele õpilastele, kes Kenti õppima tahavad tulla ning aidata neid avatud uste/intervjuu päevadel. Selle eest saab väga head raha ning lisaks on see väga mugav- töötan ainult nendel päevadel, kui iseennast kirja panen.

Samuti käin vahel ikka kooris laulmas, kus me oleme ametis oma Mozarti suurvormiga.Meil on seal ikka igast rahvast- noortest õpilastest hallipäiste vanainimesteni. Aga kõik laulavad nii mis mühiseb!  Vahel käime ka majakaaslastega peotantsus  valssi, jive´i ja tangot keerutamas.

Nende majakaaslatega saab ikka nalja muidu. Nendeks on nimelt kaksikud Araabiast ja üks poiss Indiast, aga nad on kõik elanud Londonis terve elu. Lisaks nendele kolmele jagavad meie maja ka nende umbes 55 erinevat sõpra. Kõik on sellised natukene murjamid, aga muidu vahvad. Mõnikord tulevad siia ja istuvad kõik koos elutoas umbes 6 tundi järjest- kaks õnnelikku mängivad FIFA playstationit ja ülejäänud kümme vahivad pealt. Mõnikord on nad lihtsalt kõik koos ja iga üks nokitseb midagi omaette telefonis. Nad ei saa aru, miks meie selliste asjade tegemiseks omaenda tubadesse lähme ja miks üldse keegi peaks privaatsusest huvituma?! Pesakonnaga koos ju palju ägedam.  Ma isiklikult tunnen küll näiteks, kui oluline on mu iseenda ruum ja omaette olek. Nende arust on see imelik.

Muidu teatris olen käinud ka päris mitu korda ja saanud väga häid elamusi. Täna käisin näiteks vaatamas National Theatre`i ülekannet Frankensteinist, kus oli koletise rollis Benedict Cumberbatch. Etenduse oli lavastanud kuulus filmirežissöör (ja Olümpia Mängude avatseremoonia lavastaja) Danny Boyle, kes on minu arust täiesti geniaalne kuju. Kuigi vaatasin seda kinoekraani kaudu, oli see tegelikult väga mõnus- detaile ju kaduma ei läinud. Igaljuhul uskumatu töö- geniaalne klassikaline lugu, vapustav kunstnikutöö, kirjeldamatu näitlemine. Nägin Cumberbatchi täiesti uues valguses- ta on pikalt mul üks lemmikuid olnud, aga ma ei teadnud, et ta on niivõrd kõva tegija ka teatrilaval. Ma arvan, et järjekordselt üks mu lemmikuid teatritükke läbi aegade. Vahel ma ikka mõtlen ja tunnen rõõmu, et mul selliseid asju on võimalus näha. Muide, ilmselt kantakse seda ka Eesti kinodes üle.. Vaadake treilerit siit: . Tõepoolest väga väga väärt!