Sanna Inglismaal

Loodan südamest, et minu väga harvadest postitustest hoolimata on veel mõni inimene, kes siia blogisse vahel ära eksib.

Kirjutan seda postitust hetkel Gatwicki lennujaamas, kell on 2 öösel ning mu lennuk läheb hommikul kell 8. Tuleb pikk öö, aga samas jõuan homme koju ning otse jõululauda.

Igaljuhul, kool lõppes eelmise reedega ära ja pean ütlema, et see oli kohe kindlasti kõige põnevam, raskem ja ägedam kooliperiood. Mul pole vist elus ka nii kiire olnud kui viimasel kahel nädalal, kuhu kõik arvestused, suured kirjatööd ja esinemised ära mahtusid.

Slapstickis oli meil suur avalik lõpushow. Lisaks etendamisele, saime kõik ka endale ühe produktsioonirolli ( valgusdisain, heli, kostüüm, majandamine, reklaam jne) ning mina võtsin pahaaimamata enda õlule kõige eest vastutava Production Manageri ülesande. See tähendas siis seda, et minu vastutada oli see, kuidas kogu õhtu ning sellele eelnev progress välja kukub.

Pidin hoidma kõikidel teistel ning nende ülesannetel silma peal, täitma loendamatu hulga pabereid ja vastutama, et õhtu jooksul ühtegi suuremat äpardust ei juhtuks. Lisaks viisin läbi tehnilise- ja kostüümiläbimängu päeva, vaatasin,et kõik oleks graafikus ning olin muidu boss. Vahepeal tahtis küll närv mustaks minna, aga samas nautisin seda kõike väga. Kuna tahan tulevikuski suure tõenäosusega produtsendiks saada, siis see kõik oli väga vingeks kogemuseks.

Lisaks produktsioonile tegelesime pidevalt ka enda grupi etteastega. Meie neljaliikmeline seltskond oli lihtsalt imeline- töö sujus superhästi. Kuna kõikidel esinejatel oli oma lõputüki osas suur vabadus, olidki etteasteid ühest äärmusest teise- oli Charlestoni, miimi, vaimuka dialoogiga komöödiašketse ja palju muud. Meie tegime oma grupiga sõnadeta silent-movieliku etteaste nimega The Dance, The Dames, The Dishonorable, kus üks gigolo otsustas viia kolm tüdrukut samal õhtul samale tantsupeole kohtingule. Kogu õhtu oli täis äpardusi ning minu enda karakteril oli samuti selles suur osa: mängisin tüdrukut, kelle kätte enamik kokteiliklaase sattus ning kes lõpuks päris purjakile jäi. Saime tantsida, igast ägedaid trikke teha ning lõpuks oli mul ka au visata teistele tüdrukutele tort näkku. Jäin meie etendusega väga rahule!!

Shakespeare`s oli samuti põnev. Meil oli seal samuti väike teatritrupp, kellega me näidendi kirjutasime ning selle ka ette kandsime. Meie etendus oli üpris klassikalise shakespeareliku šüzeega: Kuningas, kuninganna ning nende imikust poeg sattusid laevaõnnetusse, kus naine ära uppus. 20 aastat hiljem oli kuningas ikka väga üksik ja õnnetu ning kuningkoda otsustas korraldada võistluse uue kuninganna leidmiseks. Lõpuks leitigi ühe rahaahne ja ärakasutav naine, kuningas armus ning otsustas kogu päranduse talle pärandada. Printsile see idee aga üldse ei meeldinud ning ta palkas kurikaela, kes kuninganna ära pidi mõrvama. Järgmisel õhtul toimus aga suurejooneline maskiball, kus kuningas ja kuninganna üheteiseks maskeerusid ning kurikael tappis pahaaimamata hoopis kuninga ära. Märganud oma tegu ja üritanud olukorda parandada, otsutas ka kähku ka kuninganna ära mürgitada. Pärast seda saabus kohale vihane prints, kes oli sellisest asjatundmatusest väga ärritunud ning kes pidas kurikaelaga mõõgavõitluse maha, kus viimane traagiliselt surma sai. Lõpuks oli ainult prints alles. Minu roll- otseloomulikult kurikael. Väga lõbus protsess!

Samuti oli mul eile viimane tööpäev katedraali kohvikus.Muutusin ka natuke sentimentaalseks, sest lõpuks olin ainukene, kes päris esimesest grupist alles oli ning samuti ka ainus, kes oli seda kohvikut sõna otseses mõttes aidanud üles ehitada.Mulle meeldis seal tegelikult väga ning see oli nii mugav ja paindliku graafiku ning hea seltskonnaga. Nüüd kui ma 9ndal jaanuaril tagasi tulen, pean hakkama jälle uut tööd otsima.. Ja kui katedraalist mööda jalutan, on kõik need meie ruumid tühjad. Oeh!

Vahepeal oli aga tore see, et Iren tuli mulle Taanist mõneks päevaks külla. Nii tore oli talle Canterbury tutvustada ja muidu kõigest natuke puhkust saada. Samuti käisin temaga Londonis, kus külastasime (mu uut lemmikut) Brick Lane´i, jalutasime South bankil ning avastasime niisama jõulust Londoni.

Londonis käisin ka täna ning õhtu lõpuks käisime Soho teatris James Acasteri Stand Up Comedyt vaatamas. See komöödia on siin ikka väga väga popp ning superhea. Oli vägaväga lahe õhtu, hea meelelahutus ja suurepärane venue.

Igatahes, elu on ilus! Eks vaatab, mis nüüd kodumaal kolmeks nädalaks pakkuda on!

Ilusaid ja rahulikke jõule!