Tunnen, et minu meeleolu oli eile üpris hädine ja mõtlesin vist asjad jälle enda jaoks üle. Pole mõtet paanitseda- kui tulebki raskem nädal, siis küll ma hakkama saan ja üpris kindlalt tulevad nad heade inimestena mulle vastu ja mõistavad, et tulevikus eelistaksin siiski 2-3 tööpäevaga nädalas piirduda. Annan teile varsti teada, kuidas asi lahenes. 

Täna aga mõtlesin  jagada lihtsalt oma elu pisiasju ja põnevaid üllatusmomente, millega siin silmitsi olen seinud.

•          Bürokraatia. Peaksin ju olema Austraaliaga karastatud, aga ei.. Pangakaardi tegemine oli ikka paras peavalu. Panen parem kogu protseduuri punktidena kirja.

1)      Läksin panka, et leppida kokku kohtumisaeg, millal saaksin tulla kaarti vormistama.

2)      Selgus, et pangakaardi avamiseks peab mul enne olema koolilt kinnituskiri, et olen õpilane. Sellega läks paraku mõned nädalad aega.

3)      Leppisin kokku uue kohtumisaja pangas, mis oli umbes nädal aega hiljem  ühel neljapäevasel hommikul. (varasemad ajad olid neil kõik hõivatud)

4)      Ajasin ennast neljapäeva vihmasel hommikul kohale ja panka jõudes selgus, et neil polegi minu broneeringut selleks päevaks üles märgitud.

5)      Õnneks oli üks inimene kohaleilmumata jätnud ja seetõttu sain siiski kohtumise ära korraldatud.

6)      Kogu protseduur võttis aega umbes 45 minutit: küsimusi, millele vastama pidin oli umbes sada. Pangamees sai ise ka aru, kui tobe see ankeet on, aga seadus on seadus.

7)      Küsisin, et kas nad saadavad mulle mingi info ka meilile ja mulle vastati, et ei-ei..me ei hakka spammima.

8)      Umbes viis päeva hiljem oli mulle koju saadetud panga poolt 8 erinevat ümbrikut- igas ühes erinev informatsioon- parool, internetipanga info ( see oli umbes 4 erinevas ümbrikus) ja kõik muu võimalik. Neid kirju muudkui tuli ja tuli..ma ei tea, kes on see inimene, kes kogu seda pahna läbi jõuab lugeda ja miks nad absoluutselt iga detaili erinevasse ümbrikusse panid..

9)      Et kaardile raha laadida, peab minema panka.  Automaate selle jaoks pole. Panka ma oma ajagraafiku tõttu aga kunagi ei jõua..

•            Käisin täna poes oma nädala kaupa ostmas ja kasutasin iseteenindavat kassat. Olles kõik asjad läbi löönud, tuli mu juurde üks müüja ja palus näidata ID-kaarti.. Tuli välja, et kääride ostmiseks peab olema vähemalt 18-aastane.

•       Canterbury kui Inglismaa turvaliseim üliõpilaslinn on oma ohutust kaotamas. Siin liigub ringi tundmatu   maskiga mees ja hirmutab tüdrukuid. Päris hirmus oleks, kui selline vastu jalutaks.  Kõik on nii paanikas. Pilti vaadata ja lisainfot saate siit.

•            Mina kui draama õpilane pean selle perioodi vältel vähemalt 4 korda teatris käima. Kaks etendust on kohustuslikud ja ülejäänud valisime ise. Olen nüüd kahte viimast näinud. Esimese nimi oli The Duchess Malfi ja ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi midagi nii segast vaadanud. See oli uustöötlus inglise renessansiaegsest klassikast. Nad rääkisid kummalises sajanditetaguse aktsendiga ja see kõik oli nii abstraktne ja sümbolistlik, et ma ei saanud midagi aru.  Osad inglased mu kõrval olid muidugi väga vaimustuses. Teine oli füüsiline teater Chelsea hotel ja see oli lihtsalt suurepärane. Seal oli suur tähtsus multimeedial (videol), laval oli bänd ja näitlejad olid lihtsalt vaimustavad oma trikkide ja tantsudega. Treilerit saab vaadata siit.  Ma tahaks ka nii osav olla..
  
•      Üritan vaikselt oma inglisekeelset hääldust parandada ja olen aru saanud, et mingete sõnade hääldusenüansse on ikka väga keeruline tabada. Näiteks kui ma tahan öelda gin, siis see kukub rohkem välja nagu chin. Ma isegi ei kuule väga seda erinevust veel. G- täht on üks raskemaid. Giraffe mitte cheer up. Aga harjutame siin Hannah´ga- mina inglisekeelt ja tema eesti keelt (päris lõbus ettevõtmine) ..

•       Olen aru saanud, et mu tuba ei ole väga kodune ja üritan seda tasakesi hubasemaks muuta. Pikk tee on veel minna, aga vaikselt vist ikka loob..

Toanurk, mis on ikka veel üpris tühi..

Tegin endale fotokollektsiooni  olulistest hetkedest. Muide, all vasakus nurgas on üks foto, kus olen mina koos känguruga. Asi kukkus nii välja, et mul jäi sinna stendile selline väike nurk üle ja seetõttu ei saanud tervet pilti ära mahutada. Kui mu majakaaslane Hannah seda stendi nägi, kommenteeris ta  rõõmsalt selle pildi kohta, et : "ohhh..thats you and a donkey" (mina ja eesel).. oh jah..

Canterbury ja campus muutuvad päev-päevalt aina sügisesemaks, värvilisemaks, jahedamaks ja vahel ka vihmasemaks. Tunnen, et loengud ja seminarid on tõepoolest huvitavad ja endalgi on kohe motivatsioon õppida. Eriti lahe on praktiline tund, mida ma eriti naudin. Kahju on ainult sellest, et meil neid tunde esimesel perioodil just väga tihedalt pole. Ikka tuleb ise töötada ja otsida ja tegutseda.

Siiski tunnen, et minu sees on hakanud väikene stress tekkima ja seda just nimelt töö pärast. Kui Austraalias oli pidevalt mure selles, et töötunde ei antud piisavalt, siis siin on asi vastupidine. Ma plaanisin käia tööl umbes 2 päeva nädalas- sellisel juhul saan ilusti ära elatud ja ka veidike säästetud. Paraku järgmise nädala ajagraafikut vaadates vaatab mulle vastu neli tööpäeva. See on umbes 28 tundi ehk siis peaaegu täiskoht. Tegelikult nad ju teavad, kui palju või vähe ma kohal käia tahaks, nii et ma loodan, et see on väga suur erand.

Seetõttu ma ei julge väga kobiseda. Mul on mingisugune paaniline hirm see koht üldse kaotada. Need päevad, kui ma seal kohal olen, on ju tegelikult väga toredad.. Äkki nad ütlevad, et noh..kui sulle ei sobi,  meil on järjekord ukse taga ja võtame kohe järgmise.  Seda enam, et üsna pea pean neile mainima, et lähen jõuludel veel kuuks ajaks minema kah. 

Ma saan praegu ilusti hakkama ja mul ei jää muud üle, kui pärast tööpäeva ennast ikkagi raamatu taha sundida ja tegutsema hakata, aga pikemas perspektiivis on see ikka väsitav. Kui saaksin mingisuguse balansi töö-, kooli-, eraelu, huvide- ja vabaaja vahel , oleks ju kõik ideaalne

.Järgmisest nädalast võtan osa lisaks kõigele ka ühest põnevast festivalist  ning lisaks hakkab aina lähemale jõudma elu esimese korraliku essee kirjutamine.. Juhhuu valleraa.. 

Täna mõtlesin teile kirjutada natuke haridusteemadel, millega siin iga päev kokku puutun ja mis on mulle väga hinge läinud.  Tihti peale pani mind inglise noortega vesteldes imestama nende imeväike silmaring ja maailmapilt. Ma ei mõistnud, millest see tuleb, et nende üldteadmised enamasti niivõrd nigelad on.. Tänaseks päevaks olen lõpuks tõe välja selgitanud – selles kõiges on süüdi õudus nimega „A-levels“.

Niisiis-  lühikokkuvõte asjast on see, et inglaste keskkooli/kolledži viimased kolm aastat õpivad nad ainult 3-4 erinevat ainet, mille nad on ise valinud( eelnevad aastad on neil keskmiselt 6 ainet). Ühesõnaga, kuna valikuvabadus on suur,  võtavadki nad näiteks meedia, inglise kirjanduse ja prantsuse keele. Nendes teevad nad need segased „A-levelid“ ning ongi kool lõpetatud. Nüüd aga tekib mul küsimus- mis kasu on meedia õppimisest, kui teadmised geograafiast, ajaloost ja ühiskonnast on lausa piinlikud, sest neid sai viimati korratud ehk 13-aastaselt, enne A-levelite ja teiste totruste algust?!

Meil oli eelmine nädal modernses teatris „naturalismi“ teemaline loeng. Õppejõud rääkis hästi palju ka ajaloost ja taustast- keskklassi võimuletulek, Darwini teooriad, üleminek  põllumajanduslikust korrast vabrikutele jne, ühesõnaga- sellest, mis on üpris loogiline ja arusaadav. Minu arust oli kõik  põnev,aga pärast ühe inglise neiuga hiljem lobisedes, mainis ta, et ta ei suutnud keskenduda, sest ta ei tea mitte midagi ajaloost ega saa sellest aru..

Eesti tüdruk Mann, kes õpib kohtuekspertiisi,  rääkis samuti, et neil on praegused loengud olnud gümnaasiumi keemia, füüsika ja bioloogia algteadmiste kohta, mis on tema jaoks ammu omandatud materjal. Osad vaesed britid on aga nii hädas, sest nad ei ole neid ained võib-olla kunagi õppinud. Niisiis peabki gümnaasiumi teemasid algusest peale neile selgitama hakkama. Loodetavasti ei võta see muidugi 3 aastat aega.  No mis mõte sellel kõigel on- miks ei või olla inimestel algteadmisi, et ülikoolis saaks juba esimestest nädalatest natukene spetsiifilisemaks minna?

Minu ainet see väga ei puuduta- teha ja õppida on ikka nii palju ning minu teadmised teatrist on tunduvalt nõrgemad kui  teistel, kes tegid just selles aines oma A-levelid. Aga pigem paneb  pead vangutama just üleüldisel suhtlusel. Mäletan, kuidas kohtusin Tais inglastega, kes polnud isegi kohast nimega Canterbury kuulnud..inglased!

Muide, üldjuhul mulle see rahvus ikkagi meeldib. See ei ole ju nende süü, et neile midagi ei õpetata.  Samuti on nad enamjaolt väga uudishimulikud ja põnevil kõigest, mis puudutab Eestit.  Eriti toredad on minu majakaaslased- meeletult asjalikud ja arukad..nendega on väga põnev lobiseda, nii et erandeid ikka leidub..

Mis mind aga muretsema paneb on tõsiasi, et viimaste aastatega paistab ka eesti haridussüsteem selles suunas liikuvat.. Aina rohkem vabadust ja valikaineid.. võimalus sisustada oma tunniplaan üldainete asemel selliste kummalisustega nagu „käitumine palliplatsil“, „ fotograafia“ , „kalligraafia“ , „joonistamine“.. Kas te teate, et eesti gümnaasiumis ei ole alates eelmisest aastast enam kunstiajalugu? Paljudes koolides pole võimalik seda isegi mitte valida!

Gümnaasiumi ajal käis ka mulle närvidele see igapäevane matemaatikas piinlemine, aga praegu ma olen õnnelik, et minu haridus on mitmekülgsem ja ma tean natukenegi, mis ümberringi toimub. Ma ei taha olla nende kingades, kes oma kooli näiteks kümne aasta pärast lõpetavad.. Loodetavasti on nad selleks hetkeks siiski kuulnud midagi ka Leonardo Da Vincist või Charles Darwinist..

Muide, natuke rõõmsamat teemat kah. Tundub, et mind võetigi sellesse armsasse prantsuse kohvikusse tööle. Ja teate, mis on kõige põnevam- neil pidi olema sadu cv-sid ja siiamaani olen ma näinud igapäevaselt mitmeid inimesi lootusrikkalt sisse astumas, aga nad kutsusid oma proovipäevadele ainult 4 noort.. Nagu ma hiljem kuulsin, siis ülejäänud kolm „didn´t really make it“, nii et see oli ikka uskumatu vedamine.

Kõik teised töötajad on seal juba üpris kaua oma elatist teeninud nii et tundub, et tegemist on tõepoolest toreda kohaga.  Mul pole kunagi olnud nii normaalseid töötingimusi.. Nüüd peab ainult lootma, et ma nende lootusi ei peta ja kõik ikka sama vahvalt edasi läheb..

Kuna tegemist on prantsuse kohvikuga, saab vahel ikka nalja kah..näiteks siis, kui me püüame koos klientidega mingite toitude nimesid hääldada - selle keele oskused võiks ju ka paremad olla. Lisaks kipun  raha tagasiandes ütlema umbes, et "and..two pounds and fifty cents back", mille peale  kõik taaskord korrutavad- " we don´t have cents, we have pennies!!!!" Aga seda ikka  toredal ja sõbralikul moel...

Minu armas kohvikuke

On tunne, et elu hakkab tasakese aina rohkem ja rohkem paika loksuma, aga ikka veel näib, et kõik on uus ja avastamist jätkub aastateks. Iga päevaga koguneb palju ideid ja kogemusi, mida kõike siin jagada tahaks, aga aega on aina raskem kuskilt näpsata. Siiski üritan teid tasa ja targu olulisemaga kurssi viia.

Õppimisest

 Kursuse vahetamine on ikka veel  küsimärgi all. Sain reedel kokku oma akadeemilise nõustajaga, kes on üks siinne õpetaja ja näitleja.  Kuulsin, et Drama&Multimedia kursus on sellel aastal üleüldse viimast korda,  kuna School of Arts´il  ja School of Engineeringul  on mingisugused organisatoorsed probleemid- loengud kattuvad ja õpilasi pole ka ülemäära palju.  Ta hankis mulle paari teise ja kolmanda kursuse õpilase kontaktid, kellelt ma kõike täpsemalt uurida saan. Paraku ei ole nad mulle veel kirjutanud. Samuti sain ühe Drama kursuse lõpetaja meiliaadressi, kes teab kõike ka tehnikast ning kes töötab Canterburys kuskil komöödiateatris vms. Pidimegi järgmine nädal kokku saama ja väidetavalt pidi ta mind erinevate oskuste ja valikutega aidatama.   

Eks ole näha, kuidas see asi lõppeb, aga olen siin mõelnud ja jõudnud otsusele, et alati on võimalus neid tehnilisi video-, lava-, foto-, ja muid oskusi ka ise õppida. Seda enam, et ma liitusin nüüd Kenti telekanaliga, kus hakkavad ka pidevalt kõiksugused koolitused toimuma..aga sellest juba veidike hiljem!

Minu praeguses aines Modern Dramas hakkasime käsitlema esimesena Naturalismi ja Stanislavskit.  Üldiselt on aine ülesehitus üpris sarnane eesti ülikoolile- toimuvad loengud, vaatame filme ja videosid ning arutame asjade üle seminarides. Kursuse hinne moodustub nii, et - 70 % esseed (lühem 1500-2000 sõna, pikem  2500-3000 sõna) ja 30% aktiivsus seminarides. Ehk siis seminari jaoks peame olema materjaliga tuttavad, meil peavad olema oma seisukohad ja küsimused . Seal tuleb olla ka väga aktiivne , sest juhul, kui seminarides kaasa ei räägi, tuleb hindeks ümmargune 0.

Teine, praktiline aine, hakkab täielikult pihta alles järgmine nädal. See on näitlejakursus, kus  hakkame treenima häält, keha  ja muud, millest kõik algab. Detsembris peame mõtlema ja esitama ka etteaste, millest koos eneseanalüüsisiga tuleb meie  hinne.

Tunniplaan pole sellel poolaastal iseenesest väga tihe, aga palju on iseseisvat tööd. Raamatuid ja tekste tuleb neelata ikka korralikult.. ja teatris hakkame ka sagedasti käima. (Muide, isegi meil campuses on väga professionaalne teater, kus saab näha ka Londonis tehtud etendusi jne).  

Huvialadest

Nagu ma eelmine nädal kirjutasin, on siin ülikoolis väga palju erinevaid „society`id“ ehk huviringe. Praeguseks olen  valinud enda jaoks 2, millega kindlalt liitun.

Esmalt- KTV ehk telekanal. See on saanud oma noorele eale vaatamata palju riiklikke auhindu ja seal on suur võimalus iseennast arendada. Saame õppida filmimist, materjali kokkulõikamist, võime olla saatejuhid, luua oma saateid jne. Ma usun, et kunagi oleks päris vahva töötada teles, nii et üritan nendest võimalustest palju kinni haarata. Lisaks olen telekanaliga liitudes automaatselt ka raadio- ja ajalehe liige, nii et soovikorral võin ka seal erinevaid kogemusi koguda. 

Teine, kuhu sattusin üpris juhuslikult, oli füüsiline teater.  Meil hakkavad olema tunnid 2 korda nädalas- üks kord teeme teatrilisi asju ning kavasid ja teine päev puhtfüüsilist trenni, sest erinevate tõstete ja trikkide jaoks on ju ka tugevust vaja.  See kõik on väga lõbus, loominguline ja samas ka hea füüsiline koormus.

Uskuge või mitte- Harry Potteri ja Zombiedega liitumise otsustasin seekord vahele jätta. Paljude hulgas on need kusjuures väga populaarsed, aga ma suunan oma energia ja aja ikka kuskile mujale..

Töö

Paljud vast teavad, et siia tulles oli mul kindel plaan ühel hetkel ka väike poolekohaga töö endale leida. Olin aga kindel, et kerge see ülesanne olema ei saa- väikses linnas Canterburys on suure hulga üliõpilaste tõttu konkurents väga suur.

Sellegipoolest läksin nädal tagasi oma CV-dega väikesele jalutuskäigule ning täiesti üllataval kombel kutsuti mind ühest peatänava prantsuse kohvikust ka proovipäevale.  See on täiesti imeline koht- lihtne hubane kohvik suurepärase croissant´i, baguette´, koogi- ja kohvivalikuga. Lisaks saab tasuta lõuna, toredad töökaaslased ning kogu suhtumine on lihtsalt uskumatult normaalne. Tundub liiga hea, et olla tõsi- olen ju harjunud Austraalia stressirohke kandideerimisprotsessiga ja backpackerite suure ärakasutamisega.

Kuulsingi, et terve eelmine nädal käis neil palju inimesi proovimas ning ega ma seda tööd väga saada ei uskunud. Olen ju oma veidike ilustatud cv-le vaatamata üpriski algaja ja kindlasti on palju paremaid ettekandjaid.

Kuidagi see siiski juhtus, et  mulle eile tagasi helistati ning esmaspäeval passikoopiaga uuele tööpäevale kutsuti. Loodetavasti läheb õnneks ja kõik hakkab tõepoolest sujuma nii hästi kui tundub.  Ega see õpingute ja töö sidumine võib-olla kõige kergem pole, aga praegu on tunniplaanis piisavalt vabadust ja kes teeb, see jõuab!   

Muide, kõige loo lõpuks ütleks veel seda, et muretsesin ka endale jõulupuhkuse piletid Eestisse. Veedan kodumaal tervelt kuu aega 20.detsember- 17.jaanuar. Nii et juba varsti olen jälle teie keskel.

Ja see tähelepanek ka: minu blogi paremal servas on nüüd võimalus uuest postitusest saada teadlikuks e-maili teate abil. Võite oma meiliaadressi sinna üles kirjutada ja igakord, kui ma siia midagi kirjutan, tuleb teile sellest väike märge.. Lihtne ja mugav!. 

Eelmine pühapäev oli meil majakaaslastega inglaslik Sunday Roast-  kanaliha, ahjukartulid, juurviljad, yorkshire´d ( vasakul need sõõrikumoodi asjad, pidi olema väga traditsiooniline) ja gravy kaste. See on klassikaline õhtusöök, mida britid pühapäeviti oma peredega naudivad. Väga hea oli kusjuures. 

Inglastel on väga huvitav loogika kraanikausside osas. On kaks võimalust- sa kas põletad oma käe otsast või siis lased sellel külmast krampi minna.. Või siis teed seda lihtsalt vaheldumisi..

 Meie koolibuss, millega saab sõita kooli ja Canterbury vahet. Ise eelistan jalutada siiski.

Suur vahupidu.

Minust paremal muide mu armas majakaaslane Hannah.