Tunnen, et minu meeleolu oli eile üpris hädine ja mõtlesin
vist asjad jälle enda jaoks üle. Pole mõtet paanitseda- kui tulebki raskem
nädal, siis küll ma hakkama saan ja üpris kindlalt tulevad nad heade inimestena
mulle vastu ja mõistavad, et tulevikus eelistaksin siiski 2-3 tööpäevaga
nädalas piirduda. Annan teile varsti teada, kuidas asi lahenes.
Täna aga mõtlesin jagada lihtsalt oma elu pisiasju ja
põnevaid üllatusmomente, millega siin silmitsi olen seinud.
- Bürokraatia. Peaksin ju olema Austraaliaga karastatud, aga ei.. Pangakaardi tegemine oli ikka paras peavalu. Panen parem kogu protseduuri punktidena kirja.
1)
Läksin panka, et leppida kokku kohtumisaeg,
millal saaksin tulla kaarti vormistama.
2)
Selgus, et pangakaardi avamiseks peab mul enne
olema koolilt kinnituskiri, et olen õpilane. Sellega läks paraku mõned nädalad
aega.
3)
Leppisin kokku uue kohtumisaja pangas, mis oli
umbes nädal aega hiljem ühel
neljapäevasel hommikul. (varasemad ajad olid neil kõik hõivatud)
4)
Ajasin ennast neljapäeva vihmasel hommikul
kohale ja panka jõudes selgus, et neil polegi minu broneeringut selleks päevaks
üles märgitud.
5)
Õnneks oli üks inimene kohaleilmumata jätnud ja
seetõttu sain siiski kohtumise ära korraldatud.
6)
Kogu protseduur võttis aega umbes 45 minutit:
küsimusi, millele vastama pidin oli umbes sada. Pangamees sai ise ka aru, kui
tobe see ankeet on, aga seadus on seadus.
7)
Küsisin, et kas nad saadavad mulle mingi info ka
meilile ja mulle vastati, et ei-ei..me ei hakka spammima.
8)
Umbes viis päeva hiljem oli mulle koju saadetud
panga poolt 8 erinevat ümbrikut- igas ühes erinev informatsioon- parool,
internetipanga info ( see oli umbes 4 erinevas ümbrikus) ja kõik muu võimalik.
Neid kirju muudkui tuli ja tuli..ma ei tea, kes on see inimene, kes kogu seda
pahna läbi jõuab lugeda ja miks nad absoluutselt iga detaili erinevasse ümbrikusse
panid..
9)
Et kaardile raha laadida, peab minema panka.
Automaate selle jaoks pole. Panka ma oma
ajagraafiku tõttu aga kunagi ei jõua..
- Käisin täna poes oma nädala kaupa ostmas ja kasutasin iseteenindavat kassat. Olles kõik asjad läbi löönud, tuli mu juurde üks müüja ja palus näidata ID-kaarti.. Tuli välja, et kääride ostmiseks peab olema vähemalt 18-aastane.
- Canterbury kui Inglismaa turvaliseim üliõpilaslinn on oma ohutust kaotamas. Siin liigub ringi tundmatu maskiga mees ja hirmutab tüdrukuid. Päris hirmus oleks, kui selline vastu jalutaks. Kõik on nii paanikas. Pilti vaadata ja lisainfot saate siit.
- Mina kui draama õpilane pean selle perioodi vältel vähemalt 4 korda teatris käima. Kaks etendust
on kohustuslikud ja ülejäänud valisime ise. Olen nüüd kahte viimast näinud.
Esimese nimi oli The Duchess Malfi ja ma pean tunnistama, et ma ei ole kunagi
midagi nii segast vaadanud. See oli uustöötlus inglise renessansiaegsest
klassikast. Nad rääkisid kummalises sajanditetaguse aktsendiga ja see kõik oli nii
abstraktne ja sümbolistlik, et ma ei saanud midagi aru. Osad inglased mu kõrval olid muidugi väga
vaimustuses. Teine oli füüsiline teater Chelsea hotel ja see oli lihtsalt suurepärane.
Seal oli suur tähtsus multimeedial (videol), laval oli bänd ja näitlejad olid
lihtsalt vaimustavad oma trikkide ja tantsudega. Treilerit saab vaadata siit. Ma tahaks ka nii osav olla..
- Üritan vaikselt oma inglisekeelset hääldust parandada ja olen aru saanud, et mingete sõnade hääldusenüansse on ikka väga keeruline tabada. Näiteks kui ma tahan öelda gin, siis see kukub rohkem välja nagu chin. Ma isegi ei kuule väga seda erinevust veel. G- täht on üks raskemaid. Giraffe mitte cheer up. Aga harjutame siin Hannah´ga- mina inglisekeelt ja tema eesti keelt (päris lõbus ettevõtmine) ..
- Olen aru saanud, et mu tuba ei ole väga kodune ja üritan seda tasakesi hubasemaks muuta. Pikk tee on veel minna, aga vaikselt vist ikka loob..
Toanurk, mis on ikka veel üpris tühi..
No comments:
Post a Comment