Sanna Inglismaal

Canterbury ja campus muutuvad päev-päevalt aina sügisesemaks, värvilisemaks, jahedamaks ja vahel ka vihmasemaks. Tunnen, et loengud ja seminarid on tõepoolest huvitavad ja endalgi on kohe motivatsioon õppida. Eriti lahe on praktiline tund, mida ma eriti naudin. Kahju on ainult sellest, et meil neid tunde esimesel perioodil just väga tihedalt pole. Ikka tuleb ise töötada ja otsida ja tegutseda.

Siiski tunnen, et minu sees on hakanud väikene stress tekkima ja seda just nimelt töö pärast. Kui Austraalias oli pidevalt mure selles, et töötunde ei antud piisavalt, siis siin on asi vastupidine. Ma plaanisin käia tööl umbes 2 päeva nädalas- sellisel juhul saan ilusti ära elatud ja ka veidike säästetud. Paraku järgmise nädala ajagraafikut vaadates vaatab mulle vastu neli tööpäeva. See on umbes 28 tundi ehk siis peaaegu täiskoht. Tegelikult nad ju teavad, kui palju või vähe ma kohal käia tahaks, nii et ma loodan, et see on väga suur erand.

Seetõttu ma ei julge väga kobiseda. Mul on mingisugune paaniline hirm see koht üldse kaotada. Need päevad, kui ma seal kohal olen, on ju tegelikult väga toredad.. Äkki nad ütlevad, et noh..kui sulle ei sobi,  meil on järjekord ukse taga ja võtame kohe järgmise.  Seda enam, et üsna pea pean neile mainima, et lähen jõuludel veel kuuks ajaks minema kah. 

Ma saan praegu ilusti hakkama ja mul ei jää muud üle, kui pärast tööpäeva ennast ikkagi raamatu taha sundida ja tegutsema hakata, aga pikemas perspektiivis on see ikka väsitav. Kui saaksin mingisuguse balansi töö-, kooli-, eraelu, huvide- ja vabaaja vahel , oleks ju kõik ideaalne

.Järgmisest nädalast võtan osa lisaks kõigele ka ühest põnevast festivalist  ning lisaks hakkab aina lähemale jõudma elu esimese korraliku essee kirjutamine.. Juhhuu valleraa..