Sanna Inglismaal

On tunne, et elu hakkab tasakese aina rohkem ja rohkem paika loksuma, aga ikka veel näib, et kõik on uus ja avastamist jätkub aastateks. Iga päevaga koguneb palju ideid ja kogemusi, mida kõike siin jagada tahaks, aga aega on aina raskem kuskilt näpsata. Siiski üritan teid tasa ja targu olulisemaga kurssi viia.

Õppimisest

Kursuse vahetamine on ikka veel küsimärgi all. Sain reedel kokku oma akadeemilise nõustajaga, kes on üks siinne õpetaja ja näitleja. Kuulsin, et Drama&Multimedia kursus on sellel aastal üleüldse viimast korda, kuna School of Arts´il ja School of Engineeringul on mingisugused organisatoorsed probleemid- loengud kattuvad ja õpilasi pole ka ülemäära palju. Ta hankis mulle paari teise ja kolmanda kursuse õpilase kontaktid, kellelt ma kõike täpsemalt uurida saan. Paraku ei ole nad mulle veel kirjutanud. Samuti sain ühe Drama kursuse lõpetaja meiliaadressi, kes teab kõike ka tehnikast ning kes töötab Canterburys kuskil komöödiateatris vms. Pidimegi järgmine nädal kokku saama ja väidetavalt pidi ta mind erinevate oskuste ja valikutega aidatama.

Eks ole näha, kuidas see asi lõppeb, aga olen siin mõelnud ja jõudnud otsusele, et alati on võimalus neid tehnilisi video-, lava-, foto-, ja muid oskusi ka ise õppida. Seda enam, et ma liitusin nüüd Kenti telekanaliga, kus hakkavad ka pidevalt kõiksugused koolitused toimuma..aga sellest juba veidike hiljem!

Minu praeguses aines Modern Dramas hakkasime käsitlema esimesena Naturalismi ja Stanislavskit. Üldiselt on aine ülesehitus üpris sarnane eesti ülikoolile- toimuvad loengud, vaatame filme ja videosid ning arutame asjade üle seminarides. Kursuse hinne moodustub nii, et - 70 % esseed (lühem 1500-2000 sõna, pikem 2500-3000 sõna) ja 30% aktiivsus seminarides. Ehk siis seminari jaoks peame olema materjaliga tuttavad, meil peavad olema oma seisukohad ja küsimused . Seal tuleb olla ka väga aktiivne , sest juhul, kui seminarides kaasa ei räägi, tuleb hindeks ümmargune 0.

Teine, praktiline aine, hakkab täielikult pihta alles järgmine nädal. See on näitlejakursus, kus hakkame treenima häält, keha ja muud, millest kõik algab. Detsembris peame mõtlema ja esitama ka etteaste, millest koos eneseanalüüsisiga tuleb meie hinne.

Tunniplaan pole sellel poolaastal iseenesest väga tihe, aga palju on iseseisvat tööd. Raamatuid ja tekste tuleb neelata ikka korralikult.. ja teatris hakkame ka sagedasti käima. (Muide, isegi meil campuses on väga professionaalne teater, kus saab näha ka Londonis tehtud etendusi jne).

Huvialadest

Nagu ma eelmine nädal kirjutasin, on siin ülikoolis väga palju erinevaid „society`id“ ehk huviringe. Praeguseks olen valinud enda jaoks 2, millega kindlalt liitun.

Esmalt- KTV ehk telekanal. See on saanud oma noorele eale vaatamata palju riiklikke auhindu ja seal on suur võimalus iseennast arendada. Saame õppida filmimist, materjali kokkulõikamist, võime olla saatejuhid, luua oma saateid jne. Ma usun, et kunagi oleks päris vahva töötada teles, nii et üritan nendest võimalustest palju kinni haarata. Lisaks olen telekanaliga liitudes automaatselt ka raadio- ja ajalehe liige, nii et soovikorral võin ka seal erinevaid kogemusi koguda.

Teine, kuhu sattusin üpris juhuslikult, oli füüsiline teater. Meil hakkavad olema tunnid 2 korda nädalas- üks kord teeme teatrilisi asju ning kavasid ja teine päev puhtfüüsilist trenni, sest erinevate tõstete ja trikkide jaoks on ju ka tugevust vaja. See kõik on väga lõbus, loominguline ja samas ka hea füüsiline koormus.

Uskuge või mitte- Harry Potteri ja Zombiedega liitumise otsustasin seekord vahele jätta. Paljude hulgas on need kusjuures väga populaarsed, aga ma suunan oma energia ja aja ikka kuskile mujale..

Töö

Paljud vast teavad, et siia tulles oli mul kindel plaan ühel hetkel ka väike poolekohaga töö endale leida. Olin aga kindel, et kerge see ülesanne olema ei saa- väikses linnas Canterburys on suure hulga üliõpilaste tõttu konkurents väga suur.

Sellegipoolest läksin nädal tagasi oma CV-dega väikesele jalutuskäigule ning täiesti üllataval kombel kutsuti mind ühest peatänava prantsuse kohvikust ka proovipäevale. See on täiesti imeline koht- lihtne hubane kohvik suurepärase croissant´i, baguette´, koogi- ja kohvivalikuga. Lisaks saab tasuta lõuna, toredad töökaaslased ning kogu suhtumine on lihtsalt uskumatult normaalne. Tundub liiga hea, et olla tõsi- olen ju harjunud Austraalia stressirohke kandideerimisprotsessiga ja backpackerite suure ärakasutamisega.

Kuulsingi, et terve eelmine nädal käis neil palju inimesi proovimas ning ega ma seda tööd väga saada ei uskunud. Olen ju oma veidike ilustatud cv-le vaatamata üpriski algaja ja kindlasti on palju paremaid ettekandjaid.

Kuidagi see siiski juhtus, et mulle eile tagasi helistati ning esmaspäeval passikoopiaga uuele tööpäevale kutsuti. Loodetavasti läheb õnneks ja kõik hakkab tõepoolest sujuma nii hästi kui tundub. Ega see õpingute ja töö sidumine võib-olla kõige kergem pole, aga praegu on tunniplaanis piisavalt vabadust ja kes teeb, see jõuab!

Muide, kõige loo lõpuks ütleks veel seda, et muretsesin ka endale jõulupuhkuse piletid Eestisse. Veedan kodumaal tervelt kuu aega 20.detsember- 17.jaanuar. Nii et juba varsti olen jälle teie keskel.

Ja see tähelepanek ka: minu blogi paremal servas on nüüd võimalus uuest postitusest saada teadlikuks e-maili teate abil. Võite oma meiliaadressi sinna üles kirjutada ja igakord, kui ma siia midagi kirjutan, tuleb teile sellest väike märge.. Lihtne ja mugav!.

Eelmine pühapäev oli meil majakaaslastega inglaslik Sunday Roast- kanaliha, ahjukartulid, juurviljad, yorkshire´d ( vasakul need sõõrikumoodi asjad, pidi olema väga traditsiooniline) ja gravy kaste. See on klassikaline õhtusöök, mida britid pühapäeviti oma peredega naudivad. Väga hea oli kusjuures.

Inglastel on väga huvitav loogika kraanikausside osas. On kaks võimalust- sa kas põletad oma käe otsast või siis lased sellel külmast krampi minna.. Või siis teed seda lihtsalt vaheldumisi..