Sanna Inglismaal

Täna mõtlesin teile kirjutada natuke haridusteemadel, millega siin iga päev kokku puutun ja mis on mulle väga hinge läinud.  Tihti peale pani mind inglise noortega vesteldes imestama nende imeväike silmaring ja maailmapilt. Ma ei mõistnud, millest see tuleb, et nende üldteadmised enamasti niivõrd nigelad on.. Tänaseks päevaks olen lõpuks tõe välja selgitanud – selles kõiges on süüdi õudus nimega „A-levels“.

Niisiis-  lühikokkuvõte asjast on see, et inglaste keskkooli/kolledži viimased kolm aastat õpivad nad ainult 3-4 erinevat ainet, mille nad on ise valinud( eelnevad aastad on neil keskmiselt 6 ainet). Ühesõnaga, kuna valikuvabadus on suur,  võtavadki nad näiteks meedia, inglise kirjanduse ja prantsuse keele. Nendes teevad nad need segased „A-levelid“ ning ongi kool lõpetatud. Nüüd aga tekib mul küsimus- mis kasu on meedia õppimisest, kui teadmised geograafiast, ajaloost ja ühiskonnast on lausa piinlikud, sest neid sai viimati korratud ehk 13-aastaselt, enne A-levelite ja teiste totruste algust?!

Meil oli eelmine nädal modernses teatris „naturalismi“ teemaline loeng. Õppejõud rääkis hästi palju ka ajaloost ja taustast- keskklassi võimuletulek, Darwini teooriad, üleminek  põllumajanduslikust korrast vabrikutele jne, ühesõnaga- sellest, mis on üpris loogiline ja arusaadav. Minu arust oli kõik  põnev,aga pärast ühe inglise neiuga hiljem lobisedes, mainis ta, et ta ei suutnud keskenduda, sest ta ei tea mitte midagi ajaloost ega saa sellest aru..

Eesti tüdruk Mann, kes õpib kohtuekspertiisi,  rääkis samuti, et neil on praegused loengud olnud gümnaasiumi keemia, füüsika ja bioloogia algteadmiste kohta, mis on tema jaoks ammu omandatud materjal. Osad vaesed britid on aga nii hädas, sest nad ei ole neid ained võib-olla kunagi õppinud. Niisiis peabki gümnaasiumi teemasid algusest peale neile selgitama hakkama. Loodetavasti ei võta see muidugi 3 aastat aega.  No mis mõte sellel kõigel on- miks ei või olla inimestel algteadmisi, et ülikoolis saaks juba esimestest nädalatest natukene spetsiifilisemaks minna?

Minu ainet see väga ei puuduta- teha ja õppida on ikka nii palju ning minu teadmised teatrist on tunduvalt nõrgemad kui  teistel, kes tegid just selles aines oma A-levelid. Aga pigem paneb  pead vangutama just üleüldisel suhtlusel. Mäletan, kuidas kohtusin Tais inglastega, kes polnud isegi kohast nimega Canterbury kuulnud..inglased!

Muide, üldjuhul mulle see rahvus ikkagi meeldib. See ei ole ju nende süü, et neile midagi ei õpetata.  Samuti on nad enamjaolt väga uudishimulikud ja põnevil kõigest, mis puudutab Eestit.  Eriti toredad on minu majakaaslased- meeletult asjalikud ja arukad..nendega on väga põnev lobiseda, nii et erandeid ikka leidub..

Mis mind aga muretsema paneb on tõsiasi, et viimaste aastatega paistab ka eesti haridussüsteem selles suunas liikuvat.. Aina rohkem vabadust ja valikaineid.. võimalus sisustada oma tunniplaan üldainete asemel selliste kummalisustega nagu „käitumine palliplatsil“, „ fotograafia“ , „kalligraafia“ , „joonistamine“.. Kas te teate, et eesti gümnaasiumis ei ole alates eelmisest aastast enam kunstiajalugu? Paljudes koolides pole võimalik seda isegi mitte valida!

Gümnaasiumi ajal käis ka mulle närvidele see igapäevane matemaatikas piinlemine, aga praegu ma olen õnnelik, et minu haridus on mitmekülgsem ja ma tean natukenegi, mis ümberringi toimub. Ma ei taha olla nende kingades, kes oma kooli näiteks kümne aasta pärast lõpetavad.. Loodetavasti on nad selleks hetkeks siiski kuulnud midagi ka Leonardo Da Vincist või Charles Darwinist..

Muide, natuke rõõmsamat teemat kah. Tundub, et mind võetigi sellesse armsasse prantsuse kohvikusse tööle. Ja teate, mis on kõige põnevam- neil pidi olema sadu cv-sid ja siiamaani olen ma näinud igapäevaselt mitmeid inimesi lootusrikkalt sisse astumas, aga nad kutsusid oma proovipäevadele ainult 4 noort.. Nagu ma hiljem kuulsin, siis ülejäänud kolm „didn´t really make it“, nii et see oli ikka uskumatu vedamine.

Kõik teised töötajad on seal juba üpris kaua oma elatist teeninud nii et tundub, et tegemist on tõepoolest toreda kohaga.  Mul pole kunagi olnud nii normaalseid töötingimusi.. Nüüd peab ainult lootma, et ma nende lootusi ei peta ja kõik ikka sama vahvalt edasi läheb..

Kuna tegemist on prantsuse kohvikuga, saab vahel ikka nalja kah..näiteks siis, kui me püüame koos klientidega mingite toitude nimesid hääldada - selle keele oskused võiks ju ka paremad olla. Lisaks kipun  raha tagasiandes ütlema umbes, et "and..two pounds and fifty cents back", mille peale  kõik taaskord korrutavad- " we don´t have cents, we have pennies!!!!" Aga seda ikka  toredal ja sõbralikul moel...

Minu armas kohvikuke