Sanna Inglismaal: New York- teine ja kolmas päev

Kui ma esimesel hommikul New Yorkis üles ärkasin, vaatas mulle peeglist vastu Quasimodo. Silm oli täiesti üles paistetanud ning mõtlesin,et väga lahe – paremat aega silmapõletikuks küll leida ei suuda. Läksin siis kohe apteeki ja üritasin mingeid silmatilku saada, aga mulle öeldi, et kui ikka tõesti põletik on, tuleks minna doktori juurde ja selle visiidi korral peaks ma umbes 200 dollariga arvestama. See ei tundunud mulle just eriti äge plaan, seetõttu ostsin lihtsalt mingid odavad tilgad ja lootsin parimat. Tavaliselt kui mul silmapõletik on, on see ikka väga ränk ja piinarikas. Aga teate- mingi taevase kingituse tõttu need suvakad tilgad aitasidki ja õhtuks oli mu silm täiesti normis.

Kuna esimesel päeval oli ilm väga külm ja tuuline, otsustasime teha muuseumipäeva. Kõigepealt läksime Natural History Museumisse. Naljakas olukord juhtus aga siis, kui olime diorama tuuril. Diorama on selline kolmemõõtmeline keskkond, kuhu loomatopised on asetatud ja kus need paistavad nagu oleksid enda loomulikuks keskkonnas. Kui me tuuriga liitusime, polnud meist kellelgi aimu, mis asi see salapärane diorama on ja ega see sõna väga hästi meelde kah ei jäänud. Nii ma siis läksin rõõmsalt selle entusiastliku vanemat sorti giidi juurde ja küsisin talt entusiastlikult: „Oh, sorry, I don´t really understand what does this diarrhea mean?“ (kõhulahtisus). Pole vist vaja kirjeldada, kuidas kõik üritasid vähem või rohkem edukalt oma naeru tagasi hoida, samal ajal kui ma piinlikkuse surin..

Kui olime lõpuks ka Metropolitan Museumis tiiru peale teinud, sattusime Marcelle ja Julianega Madisson Avenuele ja üritasime kuskilt mingisugust kohvikut leida. Kõhud olid juba päris tühjad ning väsimus peal, samuti oli ilm väga nadi- igalpool sulav lumi, suured lombid ja tuul. Ühel hetkel tormas Marcellest aga väga lähedalt mööda üks kahtlustäratav mees ja kolm sekundit hiljem avastas Marcelle, et ta telefon on taskust kadunud. Kontrollis koti ja kõik üle- no ei ole kuskil- ju siis see mees varastas. Kahtlane mees aga tormas juba ees kiirkõnnis edasi, kui meie seal kohmitsesime ja mõtlesime, et mida teha. Küsisin Marcellelt, et kas oled sada protsenti kindel, et see on see mees ja no ta oli, sest muud võimalust ei paistnud.

Hakkasime siis mehele järgi jooksma, endal 0 plaani, et mida kättesaamisel tegema peaks. Marcellel muide olid saapad täiesti lõhki ja kand oli kinnitatud vaid kinganina juurest. Väga draamatiline tagaajamine. Lõpus märkasin teepeal mingeid ärimehi ja jooksin nende juurde ning selgitasin olukorda. Mehed ütlesid, et me istuks nende autosse ja er me püüame siis koos selle varga autoga kinni püüda. Panime siis kõik ilma mõtlemata sinna uhkesse jeepi. Varas oli juba päris kaugel ees. Sõitsime autoga tänava lõppu kus tuli vastu ühesuunaline tee ja paraku pööras varas valele poole. Jooksime siis autost jälle välja ja üritasime teda kätte saada, aga üks hetk oli ta lihtsalt rahvahulka haihtunud.

No väga lahe. Marcelle oli muidugi väga paanikas ja kurb, mõtles et nüüd reis rikutud. Saatis kõigile kirjad ja selgitas, et telefon läinud ning jäi ootama kurja vanemate vastust. Pärast mitut tundi muserdust selgus, et kogu selle tramburai ajal oli telefon olnud Marcelle teksade taskus!!! Nagu kolm lolli raiskasime tund aega, et olematut varast püüda ja leinata. Lõpp hea kõik hea..

Kolmandal päeval läksime Rockefeller Plaza tipus, et näha ka linna panoraami. Muide, just selle torni ehitamise käigus on tehtud see kuulus foto (vajuta). Väga uhke! Lõunatamas käisime aga väga huvitavas kohas nimega Ellen`s Stardust, kus kõik ettekandjad unistavad Broadwayst ning muusikaliteatrikarjäärist. Seetõttu on kaks asja ühendatud ja nii saabki lisaks suurepärasele söögile ka head meelelahutust. Laadisin ka paar videot üles: siia ja siia. Väga eriline kogemus- rohkem ameerikalik vist küll olla ei saa..

Õhtul käisime aga komöödiaõhtul ühes väikeses ja hubases baaris. Üldiselt oli mõnus õhtu, aga naljad olid küll suhteliselt lamedad. Ma ei teagi, kas meie koomikud olid nõrgad või milles asi. Üles astus umbes 8 erinevat inimest, kes kõik improviseerisid ja üritasid publikuga suhelda, aga kõik vestlused kukkusid väga sarnased ja pigem ebaviisakad välja. Näiteks tegid nad kõik publikus istunud vanemate inimeste üle nalja stiilis: " I guess you don´t care because you won´t see the sunrise anyway" või "how the hell did you end up in the place like that?!" või " you are almost dead".. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mu huumorisoon oli sellel õhtul umbes või ma olen harjunud pigem inglise huumoriga, mis mulle palju rohkem meeldib. Ma naudin tumedat huumorit väga, aga ma eelistan kui selles on ka mingi iva mitte lihtsalt lahmimine.. vot ei teagi.

Üks video veel tänase postituse lõppu, saate näha siit. Muusika ümbritseb tõesti igalpool..