Sanna Inglismaal: New York

Ilusat vabariigi-aastapäeva kõigile! Mul on ka täna väike koduigatsus peal- tahaks kodust toitu ja head kooki ja armast eesti muusikat kuulata. Kuna Mann tuleb täna õhtul Eestist, tähistame loodetavasti sellegipoolest natukene.

Oma postituses põikan aga taaskord New Yorki ja räägin oma neljandast päevast suures õunas. Olin selle päeva osas üpris ootusärevil, sest pidin kohtuma Maxiga, kellega me kunagi Tais ringi reisisime. Teadsin, et ta ju Ameerikas ja vahetult enne minekut mainisingi talle et olen tulemas, mille peale ta väga entusiastliku vastuse andis. Arvasin, et ta paikneb kuskil palju kaugemal, aga tuli välja, et New Yorkist kõigest 2 tunni rongisõidu kaugusel. Väike maailm- mõeldud tehtud..

Tore oli kellegagi ringi käia, kes New Yorki paremini tundis. Otsustasime sellel päeval Manhattani mõneks tunniks hüljata ning üle silla Brooklyn´isse jalutada. Brooklyn´is viis kokana töötav Max mind enda lemmik söögikohta, mis oli selline hipsterlik koht nimega Roberta`s. See endine laohoone oli täiesti imeline ja just seal sain ma ilmselt oma elu ühte parimat pizzat.

Pärast väikest jalutuskäiku Brooklyn´is suundusime tagasi Manhattanisse, kus on minusugusele piiratud ajaga turistile siiski rohkem vaatamist. Esmalt jalutasime ringi Battery Park´is, kust on hea vaade merele ja ka vabadussambale (sinna saarele kahjuks seekord ei jõudnud). Seejärel vaatasime üle Wall Street´i ärihundid ning 9/11 mälestusmärgid. Pean tunnistama, et see avaldas mulle üpris suurt muljet. Mõlema pilvelõhkuja kohale oli ehitatud suured basseinid, kuhu olid sisse graveeritud hukkunute nimed. See üpris melanhoolne aastaaeg ja kaunis paik tekitas kindlasti tundeid. Samas oli muidugi tobe näha neid megaturiste, kes mälestusmärgil oma selfie-stick´idega selfie`sid klõpsutasid.

Õhtusööki sõime legendaarsed võileiva kohas Katz Deli. Selle kohta olin palju kuulnud ja muide just selles omanäolises kohas lõunatasid ka Harry ja Sally filmist When Harry met Sally. Niisiis olid ootused päris kõrged. No atmosfäär oli väga kihvt, oleks nagu eelmise sajandi keskpunkti sattunud. Sisenedes anti ukselt paberilipik, millega seejärel leti juurde läksid, kus omakorda kirjutati pastakaga peale sinu tellimus. Kõik seinad on täis kuulsuste pilte, kes Katz´is einestanud on. Võileib ise oli küll hea, aga suhteliselt suvakas, koosnedes kahest saiaviilust, hiiglamast hunnikust heast lihast ja sinepist. Kõikide võikude juurde serveeritakse ka alati hapukurki.

Õhtul aga käisin vaatamas Punchdrunk´i etendust nimega Sleep No More. Täiesti erakordne elamus. Ja väga keeruline kirjeldada. Põhimõtteliselt kanti ette Shakespeare´i Macbeth mis oli segatud detailidega Hitchcock´i filmidest. Toimus see hiiglaslikus laohoones, kõik külastajatel olid nägude ees maskid. Umbes kolme tunni vältel sai laohoones ringi ringi, tegelasi taga ajada või niisama ühes või teises sadadest ruumidest peatuda, mingi tegelase päevikut lugeda, sahtlites sobrada jne. Tegelasi oli päris palju ja neil kõigil olid erinevad lood. Mäiteks võisid ükshetk hakata Macbeth´il järgi käima, näha tema saladusi, aga kümme minutit hiljem toimus näiteks suur peostseen, kuhu kõik 10 tegelast kokku tulid ja pärast seda võisid hoopis näiteks Duncan´ile ja Lady Macbethile järgneda. Iga külastaja saab täiesti erakordse elamuse, sest hetki mida näha ja kogeda on sadu ja kõike on võimatu ühe vaatamiskorraga näha.

Niipalju siis neljandast päevast. Tõenäolseselt on New Yorki kohta tulemas veel üks postitus, kus räägin oma viimastest päevadest.

Seejuures ka

Kuidas me David Letterman´i show´d vaatama sattusime
Mis muljeid Emma Stone ja Alan Cumming Broadwayl tekitasid
Mis on minu uus lemmik kunstimuuseum
Ja paljud muud..