Sanna Inglismaal

Viimane nädal on tööl täiesti hullumeelne olnud ja tõttöelda on mul sellest juba tüdimus peal.. Nüristumise vastu aga aitab tihti London, mis pakub alati sadu võimalusi sellest hallist argipäevast korraks välja astuda.

Eelmine neljapäev ma sinna oma sammud seadsingi. Kuna hommikupoole oli rohkem vaba aega, otsustasin taaskord esmajoones muusemitesse uudistama minna. Paraku National History muuseumi ees, kuhu ma väga minna tahtsin, oli umbes 59605 last järjekorras, läksin jälle kõrvalolevasse Victoria ja Alberti`i Kondasin seal ka tegelikult eelmine kord, aga kuna see maja on hiiglaslik (11 km saale), jätkub seal uudistamist ilmselt terveks eluks. Seekord vaatasin küllaltki põnevat hooajalist ülespanekut rahvaliikumistest/protestidest.

Üsna pea oli aga aeg istuda metroosse ning sõita Chiswicku, kus pidin kohtuma Markoga. Ta on nimelt mu tuttav Eestist, kes on oma karjääriga jõudnud Discovery Euroopa kontorisse. Suure õnne korral sai mullegi võimalikuks seda uhket maja näha.

Hoone ise oli väga moderne ja asus ilusas rohelises business park´is. Sissesaamiseks anti mulle kõigepealt minunimeline kaart. Väravatest läbi minnes nägin esmalt klaaside tagant suurt stuudiot, kus oli terve sein kaetud ekraanidega, kus näidati otsepildis kõikide maailma riikide Discovery ülekandeid. Enamik ülejäänud aega möödus aga kohalikus töötajate kohvikus, kus me kohvitassitaga elust ja inimestest, tele- ja teatriproduktsioonist arutasime. See on ilmselt just see, mina minagi tulevikus teha unistan ja tänu sellele kohtumisele, sain taaskord natuke parema pildi selle maailma ühe külje telgitagustest.

Õhtuks oli aga plaan hoopis teatrisse minna. Läksime koos ülikoolisõbra Rafaeliga ning meie eesmärgiks oli leida viimasehetke piletid samaks õhtuks. Olime kuulnud, et isegi kui etendused on läbi müüdud, tagastatakse sageli just viimasel minutil osad piletid ja seetõttu on neile võimalik jaole saada. Tihtipeale on need ka soodsamad. Kuna see on väga populaarne meetod ja Londonis on ju samal õhtul sadu etendusi, mis siin siis ikka keerulist saab olla?!

Igaljuhul lõpuks, kui mõni teater meile isegi pärast mitmekordset proovimist lootust ei andud, jäime ootama National Theatre`s, kus pidi etenduma Euripidese Medea. Ilmselt kõige kuulsaimast Inglismaa teatrist anti meile ainsana lootust. Olime kohal enam kui 2 tundi varem ning seadsime oma sammud kohe optimistlikult nende kassasse, aga paraku nii kergelt me ikka ei pääsenud.

Lõpuks istusime seal enam kui 15 inimesega elavasjärjekorras kuni etenduse alguseni. Inimesi oli ootamas igasuguseid- pensionäre, õpilasi, ärinaisi, kes pärast tööpäeva etendusele lootsid saada jne. Mina ja Rafael olime järjekorras umbes viiendad ja umbes seitse minutit enne etenduse algust öeldi meile, et üks istekoht vabastati ja ülejäänud ootajad võivad vaadata etendust seistes (mida nad ilmselt ka kõik tegid). Ma olin väga õnnelik.

Etendus ise oli täitsa hea. Näidend ise on täiesti suurepärane, rääkides naisest, kes oma mehe reetmisele maksab kätte nende ühiste poegade mõrvamisega. Peaosatäitja Helen McCrory oli täielik staar, kes tegi väga võimsa rolli! Muide, ega ma etendust vaadates tegelikult ei teadnudki, et see sama kuulus näitlejanna on ka paljudes filmides üles astunud, nagu näiteks Skylight´is ja Harry Potteris (Narcissa Malfoy- kui lahe see veel olla saab?)

Teised näitlejad aga jäid minu arust natuke keskpäraseks, eriti meespeaosatäitja. Üleüldse, kuigi tegemist oli hea produktsiooniga, on draamaõpilasena sageli kalduvus vaadata teatrit hoopis teise kriitilisema pilguga kui varem.

Igaljuhul suurepärane päev..ja väga vajalik.

Peaaegu kogu ülejäänud aeg on möödunud kohvikus, väljaarvatud üleeilne päev, kui käisin taaskord Gulbenkian`i teatris nö. praktikal. Kuna mind see produktsioonimaailm niivõrd huvitab, olen arvamusel, et peaksin ülikooli aastate jooksul nägema ja katsetama võimalikult palju. Produtsent peaks ju kõigest teadma. Seal teatris õpin ma eelkõige valgust ja heli ning kuigi ma valgusest enne midagi ei teadnud, lükati mind seekord peaees pulti ning minu ülesandeks oli teha valguskujundust ühele gospelkoori kontserdile. Esinejad muide ise arvasid, et ma olen professionaal ja tean täpselt, mida ma teen. Ega ma ei hakanud midagi siis ütlema ka. Õnneks läks kõik väga hästi ja ma nautisin kogu seda värki väga. Nii loominguline ja lahe!

PS: National Theatre kannab oma etendusi otsepildis üle ka mitmetel kinoekraanidel, kaasa arvatud Eesti Forum Cinemas. Soovitan, soovitan, soovitan! Rohkem infot siit.