Sanna Inglismaal

Eelmine nädal tegin lõpuks teoks idee minna armsale Irenile külla Kopenhaagenisse. Parim mõte üle hulga aja!

Üldiselt oli tegemist täiesti erakordse reisiga. Superlahe, et sõbrad on niimoodi mööda maailma laiali ning ootavad avalisüli külla. Iren, keda oli niigi südantsoojendav näha, oli lisaks kõigele muule ka parim giid. Isegi tema Taani sõbrad kinnitasid, et Iren teab neistki paremini, kus kõik head üritused toimuvad, kus kõhu täis saab ja kus on niisama huvitav jalutada. Tore on ju jalutada kohaliku elaniku radadel, seda enam et suuremad turistiatraktsioonid olid tegelikult juba paari aasta eest perega reisides ära nähtud.

Linn ise võlus mind juba esimesest silmapilgust. Isegi vihm ei suutnud varjutada seda üleüldist rahulikku aga tegusat atmosfääri, ebanormaalset kõrget ilusate ja stiilsete inimeste protsenti, unustamatut ööelu, kena tänavapilti ja palju-palju hubaseid ja ägedaid kohti.

Tuleb tunnistada, et kopenhaagenlase elu tundub väga ihaldusväärne. Seda enam et ma olen vist suvisest Canteburyst natuke väsinud- suurlinna elu tundub vahelduseks palju ahvatlevam. Kopenhaagen ise pole ka selline londonlik hullumeelsus, kus kaheksa miljonit inimest kõik närviliselt kuskile tormavad, aga samas oli kogu aeg midagi toimumas. Eriti vaimustas mind see ööelu- nii palju ägedaid kohti. Ilmselt ka sellepärast, et see on väga erinev meie Canterbury õhtutest. Ühel päeval käisime näiteks sellises kohas, mida kutsutakse meatpacker`s district, ehk kohas kus päeviti müüvad lihunikud oma saaduseid ja öösiti pannakse püsti baarid ja tantsuklubid. Selline urkas pidutsemine meeldib mulle palju rohkem kui need inglaslikud klubiõhtud, kus kõik tüdrukud üritavad minikleidikeste ja kolme kilomeetriste kontsade ning meigikihtidega kohale tantsupõranda ühest otsast teise kakeradada.

Iimesed olid seal ka kuidagi nii lõõgastunud. Taani miinimumpalk on muide 15 eurot ja väidetavalt on nende tööpäevad suhteliselt lühikesed ka. Siis neil ongi rohkem aega oma perega aega veeta ning hobidega tegeleda ning lihtsalt rõõmus olla.

Samas kui midagi teisest küljest välja tuua, siis võib-olla tundus see kogu ühiskond isegi liiga steriilne ja turvaline. Londonis on minu arust just põnev see vaheldusrikkus ja mitmekesisus. Aga eks siis Kopenhaageni inimesed vürtsitavad oma turvalist igapäeva nende hullumeelsuste pidudega igalpool ebasteriilsetes kohtades.

Lisaks on huvitav ka see, et keset Kopenhaagenit asub üks eraldi linnaosa nimega Christiania, kus kanep on legaalne ja kus inimesed elavad rõõmsas kommuunis. Väidetavalt on neil küll politseiga probleeme olnud, aga samas lastakse neil ikkagi seal rahulikult elada ja tegutseda. Jalutasime isegi seal bobmarleylikus rajoonis ringi, aga pildistada kahjuks ei lubatud.

Nii et oli täiesti super tuulutamine ja ma tunnen, et mul on nüüd mõneks ajaks jälle pea häid mälestusi ja mõtteid täis..