Sanna Inglismaal

Eesti kuumalainest juuli lõpus Inglismaale jõudes võttis mind vastu vana& hea paduvihm. Canterbury jaamast kodu poole jalutades sain poole minutiga läbimärjaks ja kirusin terve tee maailma.

Õnneks on tegelikult olnud need paar nädalat siinolekut  päris mõnusad. Olen töötanud peaaegu iga päev, aga tuleb tunnistada, et enamjaolt on seal päris tore. Nagu ma kunagi kirjutasin, lahkus meie veidi hullumeelne prantsuse mänedzer ning tema asemel on ajutiselt ametis  üks inglise mees, kes juhtis varemalt katedraali poodi. Eks ka tema ole karakter, aga tuleb tunnistada, et mehel on küllaga ärivaistu ning ideid ja selle paari kuuga on meie kohvik saanud väga populaarseks.

Me ei müü enam ammu prantsuse kalleid väljahääldamatu nimega hõrgutisi, vaid oleme tagasi traditsiooniliste inglise kookide ja teepottide juures. Nagu katedraali kohvikus peakski olema! Enam ei valitse ka seda tüütut reziimi, kus grupitöö on ümmargune 0 ja kus mina koos mitmete teistega olen ainult nõudepesumasina taha lükatud. Vastupidi- teeme kõike koos ja jagame ülesandeid võrdselt. Täitsa inimese tunne tuleb kohe peale. Nõrgimad lülid on üldse pardalt välja lükatud.

Samas on ka tunduvalt keerulisem, sest väga tihti on palju külastajaid ning meeleolu natuke stressirohke. Meil on ikka veel grupina õppida, aga samas oleme arenenud tuntavalt võrreldes sellega, kust alustasime.  Lisaks on alati töötajaid tööl pigem vähem ja niisama passimist pole peaaegu üldse. Vahel ei ole aega  hingegi tõmmata.

Teisest küljest on tore see, et meil on ka väike seltskond välja kujunenud, kellega tihtipeale oma lemmikpubis maailma asju arutame või ühiseid filmiõhtuid korraldame. Oleme saanud väga lähedaseks ning mul on ülihea meel, et mul on võimalus töötada koos oma imeliste sõpradega. See on üks asi, mis teeb siinse suvise ja töise Canterbury elu lõbusaks ja annab sellele võrdlemisi tuimale kohvikutööle natuke vaheldust.

Aeg läheb muidu nagu alati kiiresti ja paistab, et kõik ülikoolikaaslased on juba hästi põnevil järgmise aasta ees. Kuigi sinna on veel päris palju aega, sest meie ülikool algab alles septembri lõpus. Huvitav on see, et mitte kunagi varem terve elu jooksul ei ole kooli algus nii palju positiivsust elevust tekitanud. See ülikoolielu siin Inglismaal on ikka tõesti uskumatult vinge kogemus.

Muide, olen nüüdsest natuke seotud ka  sellise ettevõttega nagu TransferWise. See firma on alguse saanud taaskord eestlasestest ning kogub maailmas aina rohkem ja rohkem populaarust. Üldkokkuvõttes on nende eesmärk seista vastu pankadele, kes välismakste korral võtavad suure teenustasu ning kasutavad kehvasid kursse. TransferWise pakub aga ligi 10 korda väiksemaid tasusid ning on ainuke võimalus arveldada turu keskmiste kurssidega. Väga kasulik võimalus kõikidele, kes välismaal elavad/töötavad, koolis käivad või niisama ringi reisivad.Muide, sellega on võimalus ka reisile minnes näiteks hotellide ja muude atraktsioonide eest maksta. Kellel aga huvi, võite ka minule oma küsimusi suunata. Registreerida saab selle vahva asjaga 

siit. 

Filmiõhtu. Laual võite näha ka Maiuspala komme, mis ma Eestist kaasa tõin ja mis mu sõpradele väga maitsesid. 

 

 Endine majakaaslane Hannah käis külas ning maitses elus esimest korda tatraputru. Iga kord kui ma seda putru eelmine aasta sõin, sattus ta tavaliselt kööki ja järeldas sellest, et ma ainult sellest toitungi (VÄGA vale info!) Eriti pakkus talle nalja see, et kui ta mind tatart esimest korda söömas nägi, nautisin ma seda koos värske kurgi ja magusa tšilli kastmega. Minu arust väga hea kombinatsioon, aga tema kahtles selles mingil põhjusel sügavalt. Rääkis veel sellest kõikidele oma sõpradele ja inimesed, kellega ma kohtunudki polnud, teadsid minu eksootilisest eesti pudrust. Igaljuhul, mitte kunagi ei sattunud ta seda varem ise maitsma kuni tänase hommikuni ja mul on suur hea meel teile tõdeda, et talle väga meeldis. JEE!