Viimane nädal on tööl täiesti hullumeelne olnud ja tõttöelda  on mul sellest juba tüdimus peal.. Nüristumise vastu aga aitab tihti London, mis pakub alati sadu võimalusi sellest hallist argipäevast korraks välja astuda.

Eelmine neljapäev ma sinna oma sammud seadsingi. Kuna hommikupoole oli rohkem vaba aega, otsustasin taaskord esmajoones muusemitesse uudistama minna. Paraku National History muuseumi ees, kuhu ma väga minna tahtsin, oli umbes 59605 last järjekorras,  läksin jälle kõrvalolevasse Victoria ja Alberti`i Kondasin seal ka tegelikult eelmine kord, aga kuna see maja on hiiglaslik (11 km saale), jätkub seal uudistamist ilmselt terveks eluks.  Seekord vaatasin küllaltki põnevat hooajalist ülespanekut rahvaliikumistest/protestidest. 

Üsna pea oli aga aeg istuda metroosse ning sõita Chiswicku, kus pidin kohtuma Markoga. Ta on nimelt  mu tuttav Eestist, kes on  oma karjääriga jõudnud Discovery Euroopa kontorisse. Suure õnne korral sai mullegi võimalikuks seda uhket maja näha.

Hoone ise oli väga moderne ja asus ilusas rohelises business park´is. Sissesaamiseks anti mulle kõigepealt minunimeline kaart.  Väravatest läbi minnes nägin esmalt klaaside tagant suurt stuudiot, kus oli terve sein kaetud ekraanidega, kus näidati otsepildis kõikide maailma riikide Discovery ülekandeid. Enamik ülejäänud aega möödus aga  kohalikus töötajate kohvikus, kus me kohvitassitaga elust ja inimestest, tele- ja teatriproduktsioonist arutasime.  See on ilmselt just see, mina minagi tulevikus teha unistan ja tänu sellele kohtumisele, sain taaskord natuke parema pildi selle maailma ühe külje telgitagustest.

Õhtuks oli aga plaan hoopis teatrisse minna. Läksime koos ülikoolisõbra Rafaeliga ning meie eesmärgiks oli leida viimasehetke piletid samaks õhtuks. Olime kuulnud, et isegi kui etendused on läbi müüdud, tagastatakse sageli just viimasel minutil osad piletid ja seetõttu on neile võimalik jaole saada. Tihtipeale on need ka soodsamad.  Kuna see on väga populaarne meetod ja Londonis  on ju samal õhtul  sadu etendusi, mis siin siis ikka keerulist saab olla?!

Igaljuhul lõpuks,  kui mõni teater meile isegi pärast mitmekordset proovimist lootust ei andud, jäime ootama National Theatre`s, kus pidi etenduma Euripidese Medea. Ilmselt kõige kuulsaimast Inglismaa teatrist anti meile ainsana lootust.  Olime kohal enam kui 2 tundi varem ning seadsime oma sammud kohe optimistlikult nende kassasse, aga paraku nii kergelt me ikka ei pääsenud.

Lõpuks istusime seal enam kui 15 inimesega elavasjärjekorras kuni etenduse alguseni. Inimesi oli ootamas igasuguseid- pensionäre, õpilasi, ärinaisi, kes pärast tööpäeva etendusele lootsid saada jne. Mina ja Rafael olime järjekorras umbes viiendad ja umbes seitse minutit enne etenduse algust öeldi meile, et üks istekoht vabastati ja ülejäänud ootajad võivad vaadata etendust seistes (mida nad ilmselt ka kõik tegid). Ma olin väga õnnelik.

Etendus ise oli täitsa hea. Näidend ise on täiesti suurepärane, rääkides  naisest, kes oma mehe reetmisele maksab kätte nende ühiste poegade mõrvamisega. Peaosatäitja Helen McCrory oli täielik staar, kes tegi väga võimsa rolli! Muide, ega ma etendust vaadates tegelikult ei teadnudki, et see sama kuulus näitlejanna on ka paljudes filmides üles astunud, nagu näiteks Skylight´is ja Harry Potteris (Narcissa Malfoy- kui lahe see veel olla saab?)

Teised näitlejad aga jäid minu arust natuke keskpäraseks, eriti meespeaosatäitja. Üleüldse, kuigi tegemist oli hea produktsiooniga, on draamaõpilasena sageli kalduvus vaadata teatrit hoopis teise kriitilisema pilguga kui varem. 

Igaljuhul suurepärane päev..ja väga vajalik. 

Peaaegu kogu ülejäänud aeg on möödunud kohvikus, väljaarvatud üleeilne päev, kui käisin taaskord Gulbenkian`i teatris nö. praktikal. Kuna mind see produktsioonimaailm niivõrd  huvitab, olen  arvamusel, et peaksin  ülikooli aastate jooksul nägema ja katsetama võimalikult palju. Produtsent peaks ju kõigest teadma. Seal teatris õpin ma eelkõige valgust ja heli ning kuigi ma valgusest enne midagi ei teadnud, lükati mind seekord  peaees pulti ning minu ülesandeks oli teha valguskujundust ühele  gospelkoori kontserdile. Esinejad muide ise arvasid, et ma olen professionaal ja tean täpselt, mida ma teen. Ega ma ei hakanud midagi siis ütlema ka. Õnneks läks kõik väga hästi ja ma nautisin kogu seda värki väga. Nii loominguline ja lahe!

• PS: National Theatre kannab oma etendusi otsepildis üle ka mitmetel kinoekraanidel, kaasa arvatud Eesti Forum Cinemas. Soovitan, soovitan, soovitan! Rohkem infot siit. 

Neid nukke kasutati 1991 US revolutsioonis, millega taheti näidata, et kultuur peaks kuuluma kogu rahvale, mitte ainult eliidile. 

Need plakatid seisid 2012.aastal Moskvas vastu Putini kolmandale ametiajale

See auto tehti austusavalduseks ühele surma mõistetule ning sellega protesteeriti surmanuhtluse vastu

Chiswick Business Park

Discovery

National Theatre majas on muide 3 teatrit. Meie etendus toimus Olivier Theatre`s. 

Eesti kuumalainest juuli lõpus Inglismaale jõudes võttis mind vastu vana& hea paduvihm. Canterbury jaamast kodu poole jalutades sain poole minutiga läbimärjaks ja kirusin terve tee maailma.

Õnneks on tegelikult olnud need paar nädalat siinolekut  päris mõnusad. Olen töötanud peaaegu iga päev, aga tuleb tunnistada, et enamjaolt on seal päris tore. Nagu ma kunagi kirjutasin, lahkus meie veidi hullumeelne prantsuse mänedzer ning tema asemel on ajutiselt ametis  üks inglise mees, kes juhtis varemalt katedraali poodi. Eks ka tema ole karakter, aga tuleb tunnistada, et mehel on küllaga ärivaistu ning ideid ja selle paari kuuga on meie kohvik saanud väga populaarseks.

Me ei müü enam ammu prantsuse kalleid väljahääldamatu nimega hõrgutisi, vaid oleme tagasi traditsiooniliste inglise kookide ja teepottide juures. Nagu katedraali kohvikus peakski olema! Enam ei valitse ka seda tüütut reziimi, kus grupitöö on ümmargune 0 ja kus mina koos mitmete teistega olen ainult nõudepesumasina taha lükatud. Vastupidi- teeme kõike koos ja jagame ülesandeid võrdselt. Täitsa inimese tunne tuleb kohe peale. Nõrgimad lülid on üldse pardalt välja lükatud.

Samas on ka tunduvalt keerulisem, sest väga tihti on palju külastajaid ning meeleolu natuke stressirohke. Meil on ikka veel grupina õppida, aga samas oleme arenenud tuntavalt võrreldes sellega, kust alustasime.  Lisaks on alati töötajaid tööl pigem vähem ja niisama passimist pole peaaegu üldse. Vahel ei ole aega  hingegi tõmmata.

Teisest küljest on tore see, et meil on ka väike seltskond välja kujunenud, kellega tihtipeale oma lemmikpubis maailma asju arutame või ühiseid filmiõhtuid korraldame. Oleme saanud väga lähedaseks ning mul on ülihea meel, et mul on võimalus töötada koos oma imeliste sõpradega. See on üks asi, mis teeb siinse suvise ja töise Canterbury elu lõbusaks ja annab sellele võrdlemisi tuimale kohvikutööle natuke vaheldust.

Aeg läheb muidu nagu alati kiiresti ja paistab, et kõik ülikoolikaaslased on juba hästi põnevil järgmise aasta ees. Kuigi sinna on veel päris palju aega, sest meie ülikool algab alles septembri lõpus. Huvitav on see, et mitte kunagi varem terve elu jooksul ei ole kooli algus nii palju positiivsust elevust tekitanud. See ülikoolielu siin Inglismaal on ikka tõesti uskumatult vinge kogemus.

Muide, olen nüüdsest natuke seotud ka  sellise ettevõttega nagu TransferWise. See firma on alguse saanud taaskord eestlasestest ning kogub maailmas aina rohkem ja rohkem populaarust. Üldkokkuvõttes on nende eesmärk seista vastu pankadele, kes välismakste korral võtavad suure teenustasu ning kasutavad kehvasid kursse. TransferWise pakub aga ligi 10 korda väiksemaid tasusid ning on ainuke võimalus arveldada turu keskmiste kurssidega. Väga kasulik võimalus kõikidele, kes välismaal elavad/töötavad, koolis käivad või niisama ringi reisivad.Muide, sellega on võimalus ka reisile minnes näiteks hotellide ja muude atraktsioonide eest maksta. Kellel aga huvi, võite ka minule oma küsimusi suunata. Registreerida saab selle vahva asjaga 

siit. 

Filmiõhtu. Laual võite näha ka Maiuspala komme, mis ma Eestist kaasa tõin ja mis mu sõpradele väga maitsesid. 

 

 Endine majakaaslane Hannah käis külas ning maitses elus esimest korda tatraputru. Iga kord kui ma seda putru eelmine aasta sõin, sattus ta tavaliselt kööki ja järeldas sellest, et ma ainult sellest toitungi (VÄGA vale info!) Eriti pakkus talle nalja see, et kui ta mind tatart esimest korda söömas nägi, nautisin ma seda koos värske kurgi ja magusa tšilli kastmega. Minu arust väga hea kombinatsioon, aga tema kahtles selles mingil põhjusel sügavalt. Rääkis veel sellest kõikidele oma sõpradele ja inimesed, kellega ma kohtunudki polnud, teadsid minu eksootilisest eesti pudrust. Igaljuhul, mitte kunagi ei sattunud ta seda varem ise maitsma kuni tänase hommikuni ja mul on suur hea meel teile tõdeda, et talle väga meeldis. JEE! 

Minu sellesuvised kolm ja pool nädalat kodumaal oli küll täielik puhkus. Tuleb tunnistada, et lihtsalt kirjeldamatult mõnus on tulla Eestisse ilma igasuguste tüütumate kohustusteta. Näiteks esimest korda selle aja jooksul Inglismaal sain ma kodu nautida ilma nende koolimõtete ja esseedeta.. Milline luksus!

Seetõttu otsustasingi lihtsalt aja maha võtta. Minu üks lemmikumaid osasid sellest ajsat oli näiteks suvitamine koos vanavanemate ning vennaga Elvas. Seal on umbes sellised päevad, et  ärkan üles, korjan hommikusöögi kõrvale põllult peotäie marju, loen kohvi juues  terve Kroonika läbi, sest mul lihtsalt on selle jaoks aega,  teen väikse supluse järves, pikutan ning  loen raamatut, unustan ennast metsa mustikaid korjama ja mängin õhtul mitu tundi kaarte. Ma ei kujuta ette, mis võiks olla parem!

Pärast seda paariks päevaks Tallinnasse tulles pidi endal kohe aga organiseerimismeele tööle rakendama, et võimalikult palju tähtsaid asju tehtud saaks ning et sõprade nägusid ka päris ära ei unustaks. Kaua aga selleks linnapuhkuseks aega aga ei olnud, sest juba ootas ees minu elu esimene Positivus. Super  vinged päevad ja ma ei leia mingisugust  põhjust, miks ma sinna järgmistel aastatel minema ei peaks. Nii palju suurepäraseid artiste tuuakse võileivaraha eest koju kätte ja veel see imekaunis piirkond ning üleüldine melu....soovitan kõigile!

Positivuselt aga põrutasin kohe edasi Saaremaale, et oma armas perekond nende saartetuurilt kinni püüda. Jällekord sai tajuda kui imeline on see väike Eesti!

Viimased päevad kümblesin kuumalaines, tutvustasin oma Soome sõbranna Merjale Tallinna, nautisin Mutant diskot Noblessneri sadamas (igatsen sellistüüpi üritusi ka Canterburys...) ja tegin veel viimased kohvid sõprade ja tuttavatega.  Mulle tundub küll, et eesti suvi on üks maailma mõnusamaid!

Sellises kiires tempos nagu ka see postitus, läks minu suvepuhkus, sest ühelhetkel kui polnud veel arugi saanud, et kodus olen, istusin jälle vanas-heas Tallinna lennujaamas nendel rahvariidemustrilistel toolidel ja mõtlesin helguse läinud nädalatele. Võin öelda, et mul oli täiesti imeline puhkus ja olen nüüd valmis jälle tegudele asuma.

Kahjuks on ka pildimaterjal ühekülgne, sest sellisel suvel nautis isegi minu fotoaparaat  täiel rinnal puhkust.

Peaaegu esimest korda laulupeol ainult pealtvaataja rollis