Sanna Inglismaal

Teate, ma olin ausalt öeldes ikka päris muserdunud sellest mõttest, et tuleb taaskord kodust lahkuda. Selle kuu aja jooksul jõuab keskkonnaga ikka nii ära harjuda. Ma tõepoolest ei mõista, et  kuidas aeg alati nii kiiresti läheb.. See on vist hästi vanainimeselik mõttelaad, aga ma juba aastaid nuputan ja imestan selle üle.. ja siis nad veel hirmutavad, et „ära muretse, saa aga vanemaks ja aeg hakkab veel kiiremini minema“... Mismõttes???? Veidike hirmutav - elu tormab nii kiiresti mööda, et järgmine hetk, mida taipan, ongi juba iseenda 76. sünnipäev.  

No igaljuhul, siin ma nüüd siis jälle olen oma mõnusas toakeses ja tuleb tunnistada, et alates hetkest,  kui tüütud lennujaamad ning pikad sõidud seljataga,  on olnud päris tore.  Esimene asi, mis  mind (taaskord) rabas oli ilus kevadine ilm. Loomulikult olen kohanud ka juba kümneid kuumaverelisi, kes  T-särkide või suvekleitidega ringi jalutavad.. Üks tuli täna lausa lühikeste pükstega vastu.. aga noh, see ju ei üllata kedagi siin Inglismaal.. (peale minu- ma vist ei harju sellega kunagi). Aga oma paks karvane talvemüts jääb vist küll järgmist aastat ootama.. Nad siin küll räägivad,  et ilmselt tuleb ikka talv ka, aga ma ei saa aru, et millal siis veel, kui mitte jaanuaris? Naeruväärne on aga see, kuidas inimene kõigega harjub ja ma kujutan ette, et üsna pea märkan ennastki juba inglastega võidu kirumas, et kui külm ikka on (+10 kraadi)...

Muidugi meeldis mulle ka see mõnus karge talv, mida ma oma viimasel Eesti nädalal ikka nautida sain. Ja olgugi, et ma tunnen ikka hinges suurt igatsust minna kuskile mägedesse lumelauatama, olen tegelikult ikka ja alati kevade inimene. See tunne, mis iga aasta esimeste päikesekiirtega saabub, suudab ikka mingisugust meeletut positiivsust süstida.. isegi kui see kõik juhtub väga ebatraditsiooniliselt jaanuaris, mil talv pole õigupoolest alanudki.

Täna algas ka kool pihta ja nimelt sellise uue valikainega nagu Stage Craft, kus pidime valima endale ühe konkreetse suuna- kostüüm, stsenograafia , valgus, `stage management` (mingi  asjaajamine ja korraldamine) või heli. Mina valisin heli ja täna oligi  juba esimene workshop. Tuleb tunnistada, et see kõik on mu jaoks meeletult põnev, aga samas  olen ikka päris suur võhik selle igasuguse  tehnika alal. Tund oli ise 3 tundi pikk ning kuigi tundub, et meie õpetaja on väga lahe inimene, kes suutis juba esimesel tunnil nii palju põnevat õpetada, oli ikkagi päris keeruline kohe esimese ropsuga nii palju infot  vastu võtta..seal on ju igasugune terminoloogia veel,  mida ma isegi eesti keeles väga ei tunne ..( ja sellel õpetajal oli veel mingisugune huvitav põhja/šoti aktsent kah).. aga ongi põnev, midagi täiesti uut minu jaoks.  Meie helimeeste grupis oli muide täna ainult 6 inimest, mis tegi selle üpris personaalseks. Selle perioodi teises pooles jagatakse meid ka neljanda kursuse lavastajate vahel, kelle lõputöödes me ennast siis proovile saame panna..

Samuti esitasin täna oma essee ära. Nagu ma juba varem olen  maininud, tegin selle sellisest teemast nagu Performance Art ja keskendusin eelkõige kahele inimesele- Marina Abramovic ja John Cage.. Pidin arutlema, et kus jookseb performance`i (kunsti) ja elu piir..Täitsa uskumatuid asju on ikka tehtud, eriti nt 60-70ndatel.. Üks inglise naine elas näiteks mitu kuud kuskil paadis ilma riideid ja aluspesu vahetamata.. Või siis see sama Abramovic läks oma kallimast niimoodi lahku, et üks alustas ühest Hiina müüri otsast jalutamist ja teine teisest, siis said pärast kolme kuud keskel kokku ning jätsid hüvasti..(Tema kohta soovitan teil üldse uurida, sest ta on uskumatult huvitav ja äge inimene, muide isegi Lady Gaga on ta suur fänn)   Ja siis seesama John Cage kirjutas nt heliteose 4`33“, kus klaverimängija läheb lavale ning on lihtsalt   4 minutit ja 33 sekundit vait..

Igaljuhul, tegemist oli superpõneva teemaga, aga  eks kodus oli muidugi üpris raske  kirjutamisele ja uurimisele keskenduda, sest  nii palju muid ahvatlusi oli ümber. Lõpuks sai see siiski esitatud,  kuigi täpselt sellel hetkel, kui ma selle interneti üles laadisin, meenus mulle, et olin ühe päris rumala detaili ära unustanud.. Aga noh, enam pole midagi teha, loodan, et nad ehk ei märka..

Mis kohvikutöösse puutub, siis ma ei kuulnud neist peaaegu terve vaheaja jooksul midagi ja arvasin, et ilmselt nad on suures hädas kellegi teise palganud.. Aga ei..paar päeva tagasi sain töökaaslaselt sõnumi, et mind on selleks nädalaks juba kolmeks päevaks tööle pandud. Väga huvitav, aga minult endalt ei küsinud keegi ja tegelikult ma ei saagi neist kahel päeval minna, sest mul on kool. Nad polnud väidetavalt kedagi teist isegi proovipäevale kutsunud, kuigi meil on tegelikult nagunii töötajate puudus..aga no seda parem mulle.  Igaljuhul, lähen käin sealt homme läbi ja eks siis paistab, mis nad räägivad.. Loodan, et asi laheneb parimal võimalikul moel, sest raha on ju vaja teenida, aga see nende asjaajamine suudab mind küll vahel ikka üllatada..

Muidu on tore... Mulle meeldib see, et mul on küll oma tuba ja privaatsus, aga sellegipoolest on alati keegi tore kõrvaltoas või kõrvalmajas, kellega üks kõik mis hetkel kohvitada ja juttu rääkida.. mul on praegu selline mõnus ootusärevus ka selle uue semestri ees.. tundub, et läheb väga tegusaks, aga samas ka väga põnevaks.

Selline vaatepilt avanes mulle, kui ma ennast laupäeva hommikul voodist välja ajasin..