Sanna Inglismaal

Appikene, ma olen juba peaaegu kuu aega kodus olnud ning lähen juba ülehomme tagasi Canterburysse. Ausalt öeldes tundub see elu seal hetkel täiesti ebareaalne- ma olen kodusega ära harjunud ning ei suuda mõista, et tegelikult on see kõik siin ju nagu puhkus ning mu argipäev asub hoopis kuskil mujal..Ma ei saa öelda, et ootaksin nüüd tagasiminekut, pigem on kuidagi mingi väike hirm sees..aga  no, samas ka põnevus, mille tõttu tuleb mõnusast mugavustsoonist jälle välja astuda..

Eestis olek on olnud ikka  mõnus.  Näiteks oli meil Salmes etendus, lisaks saime kokku endiste koori inimestega, samuti käisin Linnateatris etendust nimega „Neli aastaaega“ vaatamas, tegin ühes BFM-i lühifilmis kaasa ning olen kohtunud ka mitmete armsate sõpradega.  Muide, mis sellesse filmi puutub, siis olen nüüdseks paari kuu jooksul kahes sarnases filmis kaasa teinud- üks minu ülikooli filmiõpilastega ning teine BFM-iga..ja ma pean tunnistama, et BFMi grupp tundus tunduvalt professionaalsem.. Ei teagi, kas see on kooli või grupiprobleem..

Eelmine nädalavahetus oli aga kõige toredam, sest me käisime Salme Teatriga  Viljandis festivalil. Ma olin seda tükk aega oodanud, sest esiteks on väga tore seda etendust jälle mängida, teiseks sain olla koos väga mõnusate inimestega ja kolmandaks ootasin seda huvitavat festivalimeeleolu.

Meie etendus oli laupäeva hommikul kell 10, mis tähedas seda, et grimmi- ja soenguid hakati tegema juba kella poole seitmest. Päris korralik närv tuli ikka sisse, kuna me polnud sealses saalis (black boxis) mitte kordagi proovinud ning üldse polnud me nii hästi ettevalmistunud kui vist enamik teisi gruppe. Kui teised on teinud oma etendusi järjepidevalt, siis meie tegime oma "Kaugeid aegu" viimati poolteist aastat tagasi. Lisaks ei olnud meil seekord lavastajat, kes oleks kõik probleemid üle vaadanud ning igasuguseid vigu parandanud. Meie läksime sinna suhteliselt vana rasva peal ja eks sellest sai aru ka žürii.

Ühesõnaga, kui enamasti on tulnud meie etenduse kohta pigem ikka väga soosivaid sõnu, siis pärast žürii tagasiside, ma enam nii optimistlik ei olnud. Ausalt öeldes olin algus ikka päris õnnetu. Samas, oli see kõik hästi põnev ja  õiglane, kuigi mõistsin taaskord, kui subjektiivne see teater ikka on- nt ei meeldinud neile meie etenduse sisu ja nad ütlesid otse, et „ega Liivesest polegi midagi välja võtta- see on liiga lihtne“..Misasja? See on ju nii tore etendus?! Kas me peaks järgmine kord Shakespeare`i mängima?  

Seda kõike arvesse võttes tuli see mulle vist elu suurima üllatusena, kui mulle näitlejapreemia üle anti. Ma arvan, et mulle pole mitte ükski võit elus nii tähenduslik olnud. Üldse see nädalavahetus oli uskumatu.. Näiteks laupäevaõhtune pidu, kus meie seltskond oli eriti rõõmsameelne- tantsisime hommikutundideni ning kella nelja paiku maandusime Untsakate bändiga kuskile nende korterisse, et seal edasi jämmida. See oli niivõrd tore, soe, mõnus ja parajalt random. Magama jõudsin alles mingi 6-7 paiku ning kell 10 olime juba uuesti Sakala keskuses, et järjekordse etendustemaratoniga pihta hakata. Ja noh.. lisaks need teisedki sürreaalsed asjad, mis seal vahepeal toimusid.  

See kõik ja need inimesed andsid mulle nii palju positiivset energiat, et iga kord, kui midagi kurba meenub või keegi jälle meelde tuletab, et tegelikult olen ma `lohakas, hajameelne, hoolimatu, rumal inimene, kes ei saa mitte millegagi hakkama`on vähemalt mingisugune positiivne mäletsus, mis annab jõudu.

Üldse tunnen ma praegu, kuidas tunded kuidagi üles-alla tiirlevad. Mind hirmutab  see suureks kasvamine, kus keegi ei ütle, et mida teha ja kuidas. Kuidas ma peaksin iseendast mingit jõudu leidma, et hakkama saada ja oma  unistused ellu viia.. Või millest ma tegelikult üldse unistan ja mida ma tahan?  Või kuidas ma endas mingit motivatsiooni peaksin leidma, kui ma isegi ei tea, mille jaoks.. ja tegelikult ma ju ei oskagi midagi eriti hästi ja olen lisaks kõigele vist  ka üpris laisk. Või äkki ma ei julge unistada, sest kardan jälle haiget saada? Äkki minust ei saagi kunagi mitte midagi ja äkki ma olengi lõpuks mingi õnnetu kibestunud tädike oma kümne kassiga? Ma tunnen, et mingisugune tugisammas on nagu kadunud ja kuigi ma üritan oma südamehäält kuulda, on see ka juba täitsa vait. Nii palju küsimusi ja hoopis vähem vastuseid..

Sellised naljakad ja hirmutavad mõtted kummitavad mind ja ma tunnen, et kuigi mu ümber on mitmeid toetavaid inimesi, pean ma nüüd ikkagi ainult ise enda eest võitlema. Ise enda seest mingisuguse jõu leidma, sest keegi teine ju mulle seda anda ei saa..

Aga eks ma siis mõtlen jälle nende hetkede peale kui me oma salmekatega hullumeelselt tantsu lõime,  kui me seal korteris jämmisime ning kui mind lavale kutsuti ning öeldi  need ilusad sõnad, et „neile väga meeldis mu roll, see oli ilus,  sest ma olin nii kohal“. Tundub, et sellist tunnustust läheb vahel väga vaja, sest muidu võib vist täitsa hulluks minna...

Tundub, et peaks võtma jälle „The Secreti“ öökapile, sest nagu juba korduvalt näha, see tegelikult vahel täitsa töötab...

Muide,  tegelikult on mul väga hea meel, et mul siin  Eestis nii palju toetavaid inimesi on. Kes oskavad õigeid asju öelda isegi siis, kui meeleolu on täiesti must või kui ma tunnen ise, et ei julgekski parem oma voodist enam välja ronida.  See on lihtsalt parim!

Ja mul on selle üle ka hea meel, et nägin siin Eestis ikka korraliku talve ära.. Canterburys näitab hetkel näiteks 10 kraadi sooja..