Tervitused põhjamaalastele!

Minu uus semester on hakanud pihta üpriski põnevalt. Kõigepealt sain teada, et tuleb hakata uut töökohta otsima.   Ülemus nimelt ütles, et ta hoidis terve  kuu seda töökohta minu jaoks, aga kui ta kuulis, et ma esmaspäeviti ja teisipäeviti enam töötada ei saa, siis talle see enam ei sobinud. Seal ongi igal töötajal juba ajajooksul oma kindlad tööpäevad välja kujunenud ja neid väga ei muudeta. Nüüd töötab seal minu asemel üks itaallasest poiss, kes ei oska absoluutselt inglise keelt, aga kuna ta koolis ei käi, on tal vähemalt paindlikult aega.  Lisaks on  ta on ühe püsikliendi vend. Neil on ju sadu cv-sid, aga meie kohvikuülemust need ei huvitanud. Paraku ei tea nad ka seda, et üks vähestest töötajatest, kes seal veel on, läheb ka varsti minema ja siis jääbki ainult umbes 3 inimest ja see poiss. Nojah, aga ega see enam minusse ei puutu.. mind ootab loodetavasti midagi uut ees..  

Nüüd on see tööotsimine vaikselt pihta hakanud. Olukorda raskendab natuke see, et  jaanuaris on kõik kohvikud ja baarid väljasurnud ja meeletut värbamist vist ei toimu. Aga püüan säilitada rahulikku närvi ja optimismi. Ükspäev jalutasin linnas oma  CV-dega  ringi ja avastasin mitmeid väga hubaseid ja toredaid kohti. Loodetavasti ühel kaunil päeval avastab neist keegi, et neil oleks hirmsasti vaja ühte naljaka nimega eestlast, kes alalõpmata igast jamadesse satub. Muide, paljud kohalikud töötavad täiesti rahulikult McDonaldsis, mis ka alati värbamas on, aga mul on ausalt öeldes mingi tobe eestlaslik uhkus, mille tõttu ma vist enne nälgiks kui..

Lisaks tööle otsime me agaralt ka omale elukohta, kus järgmine aasta elada- campus on nimelt ainult esimese aasta õpilastele. Üüritakse siis enamasti grupipeale mingisugune maja. Mina hakkan elama  koos Manni, minu naabritest  vendade, nende sõbra ja vist ka minu maja Marcellega. Oleme käinud mõningaid kohti juba vaatamas, aga päris õiget pole veel leidnud. Ühest küljest on see kõik põnev, aga samas vahel ka veidi stressirohke. Meie grupp moodustus tegelikult  üpris juhuslikult, aga samas tunduvad kõik üldjoontes toredad. Kuigi need poisid on kogu protsessis äärmiselt passiivsed, eriti nende vendade see sõber.  Ta sattus kuidagi täitsa juhuslikult meie hulka, me pole teda kunagi näinud ja ta on sellise suhtumisega, et „kui te midagi leiate, andke teada, ma siis maksan ära“ ja „ah mulle sobib kõik“. Ma ei viitsi närvi minna (kuigi vahel ikka lähen).

Koolis on minu teine aine lisaks Stage Craftile  sel semestril dramaturgia ehk Texts for Theatre. Me peame palju näidendeid lugema ja nendega tegelema. Kaks kohustuslikku teksti, mille pidime vaheajal läbi töötama olid Ibseni Hedda Gableri ja (trummipõrin...) HAMLET! Esimesega polnud väga probleeme, sest ma teadsin seda materjali juba varem, aga inglisekeelne Shakespeare on ikka omaette ooper.. Maadlen sellega siin juba tükkaega ja kuidagi vaevaliselt läheb, aga tuleb tunnistada, et see polegi nii igav.  Kui ma sellega lõpuks lõpuni jõuan, peaksin veel terve hunniku näidendeid lugema ja eriti Shakespeare`i, kelle suhtes olen ma ikka väga võhik, aga keda kõik inglased ülistavad. Pealegi peame seal teises aines tegema esimese hindelise tööna helitausta ühele Shakespeare`i stseenile.. Nii et hakkab `nalja` saama..

Sellel perioodil otsustsin, et hakkan lõpuks ometi KTV-s (ülikooli telekanalis) aktiivseks ja saan palju kogemusi. Lisaks teeme me nüüd intensiivselt oma etenduse Changer`i proove ning lavale astume  juba märtsi alguses.  See on see etendus, kus on võetud süütud muinasjutud ja pööratud need päris kohutavateks ja süngeteks teemadeks. Me teeme palju improvisiatsiooni ja füüsilist teatrit, aga mulle tundub, et sellest tuleb midagi põnevat. Need kaks lavastajat ja tekstiautorit on lihtsalt tohutult andekad ja inspireerivad.. Samuti on kõik kaasnäitlejad  südamega asja juures ja teevad väga põnevaid asju. Meil on oma Facebooki leht ka, mida saate näha siit  ja liitudes saate näha ka pilte meie prooviprogressist. 

Igaljuhul jah, tegemisi jätkub ja tuleb vist päris tihe aeg, aga mulle tundub, et võtmesõnaks saab `hea ajaplaneerimine`.  Tunnen, et peaksin end üldiselt käsile võtma, jooksmas käima, et mitte nii uimane olla. Viimasel nädalal olen ainult magada tahtnud..

Aa muide, pärast fantastilist talvepuhkust otsustasin võtta meililisti kaudu ühendust  siinsete eestlastega, et saaks nt kasvõi vabariigi aastapäeval koos istuda vms.. Ma ei tea, kui palju meid  siin on, aga kuuldavasti ikka päris-päris mitmeid. Tegin veel optimistlikult Facebooki grupi, aga lisaks minule ja Mannile on sellega ainult üks tüdruk liitunud.. kõik ülejäänud ignoreerivad.. 

Refreshers Fayre, ehk siis olid  paari päeva jooksul kõik huviklubid end jälle õpilastele esitlemas, et uusi liikmeid leida. Mul ei ole küll rohkem vaba aega, aga sellegipoolest ei suutnud ma kellelegi "ei" öelda ning seegi kord lahkusin sealt mõistmisega, et olin end  kirja pannud selliste society`te listidesse nagu Taekwondo, kõhutants, toidusõbrad, peotants ja vehklemine.. Need siis hüüdsid mulle veel rõõmuga järgi,et : "Kolmapäeval esimeses tunnis näemeeeee"!.. Jah, kindlasti. ..

Teate, ma olin ausalt öeldes ikka päris muserdunud sellest mõttest, et tuleb taaskord kodust lahkuda. Selle kuu aja jooksul jõuab keskkonnaga ikka nii ära harjuda. Ma tõepoolest ei mõista, et  kuidas aeg alati nii kiiresti läheb.. See on vist hästi vanainimeselik mõttelaad, aga ma juba aastaid nuputan ja imestan selle üle.. ja siis nad veel hirmutavad, et „ära muretse, saa aga vanemaks ja aeg hakkab veel kiiremini minema“... Mismõttes???? Veidike hirmutav - elu tormab nii kiiresti mööda, et järgmine hetk, mida taipan, ongi juba iseenda 76. sünnipäev.  

No igaljuhul, siin ma nüüd siis jälle olen oma mõnusas toakeses ja tuleb tunnistada, et alates hetkest,  kui tüütud lennujaamad ning pikad sõidud seljataga,  on olnud päris tore.  Esimene asi, mis  mind (taaskord) rabas oli ilus kevadine ilm. Loomulikult olen kohanud ka juba kümneid kuumaverelisi, kes  T-särkide või suvekleitidega ringi jalutavad.. Üks tuli täna lausa lühikeste pükstega vastu.. aga noh, see ju ei üllata kedagi siin Inglismaal.. (peale minu- ma vist ei harju sellega kunagi). Aga oma paks karvane talvemüts jääb vist küll järgmist aastat ootama.. Nad siin küll räägivad,  et ilmselt tuleb ikka talv ka, aga ma ei saa aru, et millal siis veel, kui mitte jaanuaris? Naeruväärne on aga see, kuidas inimene kõigega harjub ja ma kujutan ette, et üsna pea märkan ennastki juba inglastega võidu kirumas, et kui külm ikka on (+10 kraadi)...

Muidugi meeldis mulle ka see mõnus karge talv, mida ma oma viimasel Eesti nädalal ikka nautida sain. Ja olgugi, et ma tunnen ikka hinges suurt igatsust minna kuskile mägedesse lumelauatama, olen tegelikult ikka ja alati kevade inimene. See tunne, mis iga aasta esimeste päikesekiirtega saabub, suudab ikka mingisugust meeletut positiivsust süstida.. isegi kui see kõik juhtub väga ebatraditsiooniliselt jaanuaris, mil talv pole õigupoolest alanudki.

Täna algas ka kool pihta ja nimelt sellise uue valikainega nagu Stage Craft, kus pidime valima endale ühe konkreetse suuna- kostüüm, stsenograafia , valgus, `stage management` (mingi  asjaajamine ja korraldamine) või heli. Mina valisin heli ja täna oligi  juba esimene workshop. Tuleb tunnistada, et see kõik on mu jaoks meeletult põnev, aga samas  olen ikka päris suur võhik selle igasuguse  tehnika alal. Tund oli ise 3 tundi pikk ning kuigi tundub, et meie õpetaja on väga lahe inimene, kes suutis juba esimesel tunnil nii palju põnevat õpetada, oli ikkagi päris keeruline kohe esimese ropsuga nii palju infot  vastu võtta..seal on ju igasugune terminoloogia veel,  mida ma isegi eesti keeles väga ei tunne ..( ja sellel õpetajal oli veel mingisugune huvitav põhja/šoti aktsent kah).. aga ongi põnev, midagi täiesti uut minu jaoks.  Meie helimeeste grupis oli muide täna ainult 6 inimest, mis tegi selle üpris personaalseks. Selle perioodi teises pooles jagatakse meid ka neljanda kursuse lavastajate vahel, kelle lõputöödes me ennast siis proovile saame panna..

Samuti esitasin täna oma essee ära. Nagu ma juba varem olen  maininud, tegin selle sellisest teemast nagu Performance Art ja keskendusin eelkõige kahele inimesele- Marina Abramovic ja John Cage.. Pidin arutlema, et kus jookseb performance`i (kunsti) ja elu piir..Täitsa uskumatuid asju on ikka tehtud, eriti nt 60-70ndatel.. Üks inglise naine elas näiteks mitu kuud kuskil paadis ilma riideid ja aluspesu vahetamata.. Või siis see sama Abramovic läks oma kallimast niimoodi lahku, et üks alustas ühest Hiina müüri otsast jalutamist ja teine teisest, siis said pärast kolme kuud keskel kokku ning jätsid hüvasti..(Tema kohta soovitan teil üldse uurida, sest ta on uskumatult huvitav ja äge inimene, muide isegi Lady Gaga on ta suur fänn)   Ja siis seesama John Cage kirjutas nt heliteose 4`33“, kus klaverimängija läheb lavale ning on lihtsalt   4 minutit ja 33 sekundit vait..

Igaljuhul, tegemist oli superpõneva teemaga, aga  eks kodus oli muidugi üpris raske  kirjutamisele ja uurimisele keskenduda, sest  nii palju muid ahvatlusi oli ümber. Lõpuks sai see siiski esitatud,  kuigi täpselt sellel hetkel, kui ma selle interneti üles laadisin, meenus mulle, et olin ühe päris rumala detaili ära unustanud.. Aga noh, enam pole midagi teha, loodan, et nad ehk ei märka..

Mis kohvikutöösse puutub, siis ma ei kuulnud neist peaaegu terve vaheaja jooksul midagi ja arvasin, et ilmselt nad on suures hädas kellegi teise palganud.. Aga ei..paar päeva tagasi sain töökaaslaselt sõnumi, et mind on selleks nädalaks juba kolmeks päevaks tööle pandud. Väga huvitav, aga minult endalt ei küsinud keegi ja tegelikult ma ei saagi neist kahel päeval minna, sest mul on kool. Nad polnud väidetavalt kedagi teist isegi proovipäevale kutsunud, kuigi meil on tegelikult nagunii töötajate puudus..aga no seda parem mulle.  Igaljuhul, lähen käin sealt homme läbi ja eks siis paistab, mis nad räägivad.. Loodan, et asi laheneb parimal võimalikul moel, sest raha on ju vaja teenida, aga see nende asjaajamine suudab mind küll vahel ikka üllatada..

Muidu on tore... Mulle meeldib see, et mul on küll oma tuba ja privaatsus, aga sellegipoolest on alati keegi tore kõrvaltoas või kõrvalmajas, kellega üks kõik mis hetkel kohvitada ja juttu rääkida.. mul on praegu selline mõnus ootusärevus ka selle uue semestri ees.. tundub, et läheb väga tegusaks, aga samas ka väga põnevaks.

Selline vaatepilt avanes mulle, kui ma ennast laupäeva hommikul voodist välja ajasin..

Appikene, ma olen juba peaaegu kuu aega kodus olnud ning lähen juba ülehomme tagasi Canterburysse. Ausalt öeldes tundub see elu seal hetkel täiesti ebareaalne- ma olen kodusega ära harjunud ning ei suuda mõista, et tegelikult on see kõik siin ju nagu puhkus ning mu argipäev asub hoopis kuskil mujal..Ma ei saa öelda, et ootaksin nüüd tagasiminekut, pigem on kuidagi mingi väike hirm sees..aga  no, samas ka põnevus, mille tõttu tuleb mõnusast mugavustsoonist jälle välja astuda..

Eestis olek on olnud ikka  mõnus.  Näiteks oli meil Salmes etendus, lisaks saime kokku endiste koori inimestega, samuti käisin Linnateatris etendust nimega „Neli aastaaega“ vaatamas, tegin ühes BFM-i lühifilmis kaasa ning olen kohtunud ka mitmete armsate sõpradega.  Muide, mis sellesse filmi puutub, siis olen nüüdseks paari kuu jooksul kahes sarnases filmis kaasa teinud- üks minu ülikooli filmiõpilastega ning teine BFM-iga..ja ma pean tunnistama, et BFMi grupp tundus tunduvalt professionaalsem.. Ei teagi, kas see on kooli või grupiprobleem..

Eelmine nädalavahetus oli aga kõige toredam, sest me käisime Salme Teatriga  Viljandis festivalil. Ma olin seda tükk aega oodanud, sest esiteks on väga tore seda etendust jälle mängida, teiseks sain olla koos väga mõnusate inimestega ja kolmandaks ootasin seda huvitavat festivalimeeleolu.

Meie etendus oli laupäeva hommikul kell 10, mis tähedas seda, et grimmi- ja soenguid hakati tegema juba kella poole seitmest. Päris korralik närv tuli ikka sisse, kuna me polnud sealses saalis (black boxis) mitte kordagi proovinud ning üldse polnud me nii hästi ettevalmistunud kui vist enamik teisi gruppe. Kui teised on teinud oma etendusi järjepidevalt, siis meie tegime oma "Kaugeid aegu" viimati poolteist aastat tagasi. Lisaks ei olnud meil seekord lavastajat, kes oleks kõik probleemid üle vaadanud ning igasuguseid vigu parandanud. Meie läksime sinna suhteliselt vana rasva peal ja eks sellest sai aru ka žürii.

Ühesõnaga, kui enamasti on tulnud meie etenduse kohta pigem ikka väga soosivaid sõnu, siis pärast žürii tagasiside, ma enam nii optimistlik ei olnud. Ausalt öeldes olin algus ikka päris õnnetu. Samas, oli see kõik hästi põnev ja  õiglane, kuigi mõistsin taaskord, kui subjektiivne see teater ikka on- nt ei meeldinud neile meie etenduse sisu ja nad ütlesid otse, et „ega Liivesest polegi midagi välja võtta- see on liiga lihtne“..Misasja? See on ju nii tore etendus?! Kas me peaks järgmine kord Shakespeare`i mängima?  

Seda kõike arvesse võttes tuli see mulle vist elu suurima üllatusena, kui mulle näitlejapreemia üle anti. Ma arvan, et mulle pole mitte ükski võit elus nii tähenduslik olnud. Üldse see nädalavahetus oli uskumatu.. Näiteks laupäevaõhtune pidu, kus meie seltskond oli eriti rõõmsameelne- tantsisime hommikutundideni ning kella nelja paiku maandusime Untsakate bändiga kuskile nende korterisse, et seal edasi jämmida. See oli niivõrd tore, soe, mõnus ja parajalt random. Magama jõudsin alles mingi 6-7 paiku ning kell 10 olime juba uuesti Sakala keskuses, et järjekordse etendustemaratoniga pihta hakata. Ja noh.. lisaks need teisedki sürreaalsed asjad, mis seal vahepeal toimusid.  

See kõik ja need inimesed andsid mulle nii palju positiivset energiat, et iga kord, kui midagi kurba meenub või keegi jälle meelde tuletab, et tegelikult olen ma `lohakas, hajameelne, hoolimatu, rumal inimene, kes ei saa mitte millegagi hakkama`on vähemalt mingisugune positiivne mäletsus, mis annab jõudu.

Üldse tunnen ma praegu, kuidas tunded kuidagi üles-alla tiirlevad. Mind hirmutab  see suureks kasvamine, kus keegi ei ütle, et mida teha ja kuidas. Kuidas ma peaksin iseendast mingit jõudu leidma, et hakkama saada ja oma  unistused ellu viia.. Või millest ma tegelikult üldse unistan ja mida ma tahan?  Või kuidas ma endas mingit motivatsiooni peaksin leidma, kui ma isegi ei tea, mille jaoks.. ja tegelikult ma ju ei oskagi midagi eriti hästi ja olen lisaks kõigele vist  ka üpris laisk. Või äkki ma ei julge unistada, sest kardan jälle haiget saada? Äkki minust ei saagi kunagi mitte midagi ja äkki ma olengi lõpuks mingi õnnetu kibestunud tädike oma kümne kassiga? Ma tunnen, et mingisugune tugisammas on nagu kadunud ja kuigi ma üritan oma südamehäält kuulda, on see ka juba täitsa vait. Nii palju küsimusi ja hoopis vähem vastuseid..

Sellised naljakad ja hirmutavad mõtted kummitavad mind ja ma tunnen, et kuigi mu ümber on mitmeid toetavaid inimesi, pean ma nüüd ikkagi ainult ise enda eest võitlema. Ise enda seest mingisuguse jõu leidma, sest keegi teine ju mulle seda anda ei saa..

Aga eks ma siis mõtlen jälle nende hetkede peale kui me oma salmekatega hullumeelselt tantsu lõime,  kui me seal korteris jämmisime ning kui mind lavale kutsuti ning öeldi  need ilusad sõnad, et „neile väga meeldis mu roll, see oli ilus,  sest ma olin nii kohal“. Tundub, et sellist tunnustust läheb vahel väga vaja, sest muidu võib vist täitsa hulluks minna...

Tundub, et peaks võtma jälle „The Secreti“ öökapile, sest nagu juba korduvalt näha, see tegelikult vahel täitsa töötab...

Muide,  tegelikult on mul väga hea meel, et mul siin  Eestis nii palju toetavaid inimesi on. Kes oskavad õigeid asju öelda isegi siis, kui meeleolu on täiesti must või kui ma tunnen ise, et ei julgekski parem oma voodist enam välja ronida.  See on lihtsalt parim!

Ja mul on selle üle ka hea meel, et nägin siin Eestis ikka korraliku talve ära.. Canterburys näitab hetkel näiteks 10 kraadi sooja..

Nii tore on ikka jälle Eestis olla. Üldiselt on need kaks nädalat olnud päris tegusad- olen avastanud Tallinna uusi ja vanu kohvikuid ning baare, kohtunud armsate sõpradega,  nautinud Rock Cafe`s Ewert and the Two Dragons`kontserti ja teinud Sõpruse kinos väikese filmimaratoni.  Samuti on erakordselt mõnus veeta seda vähest kvaliteetaega oma kalli Ireniga, kellega me viimati kohtusime 18 kuud tagasi..aga mõne inimesega see kaugus ei mängi mingit rolli! 

Lisaks hakkasid pihta meie etenduse „Need kauged ajad“ taastusproovid.. Pääsesime nimelt selle umbes 2 tagasi valminud teatritükiga Eesti Harrastusteatrite riigifestivalile ning nüüd on vaja selle jaoks etendusele jälle elu sisse puhuda. See kõik on iseenesest väga erilist mu jaoks, kuna see sümboliseerib ühte lapsepõlve tähtsaimat mõjutajat- Salme Teatrit. See oli viimane etendus, milles ma kaasa tegin ja samuti viimane, mille meie armas Aime lavastas. Eelmine kord, kui me seda mängisime, ei teadnud keegi meist, et nii läheb. Nüüd on see festival minu jaoks justkui suurepärane võimalus  sellele eluperioodiga korralik punkt panna. 

Paraku peab tunnistama, et meie viimased proovid pole just kõige säravamad olnud.. tahaks ju väga hästi teha, aga ootused pole just kõige kõrgemad . Aga samas, mul on nii tore taas Salme keskkonnas olla. Tunnen vahel, et nagu polekski kõike seda aega mööda läinud – olen omadega täpselt selles punktis tagasi, kus 2012-ndal aastal. 

Igaljuhul, ainuke probleem selle toreda Eesti puhkuse juures on see, et väga raske on produktiivne ja motiveeritud olla.. Essee hakkab vaikselt kuklas tiksuma jälle, lisaks oli mul plaan end muudmoodigi arendada ja paremaks muuta. Päeva  lõpuks, paraku,  leian ikka ja jälle, et ma ei jõudnud omadega kuhugi. Laiskus sai võitu ning palju mõnusam oli voodis logeleda, uimerdada ja hästi palju süüa. Siin on oht natuke nüristuda ja paksuks minna.. Aga vanaema tehtud toit on ju nii maitsev ja eks seda kõike on ju nii hea endale vahel lubada..

Igaljuhul, mõned pildid ka aastavahetuse peost. Ütlen muidu saladuskatteall, et olen praeguseks Tallinna vanalinnas kaks päris meeleolukat (vähemalt esimese trollini vastupidavat) ööd veetnud ja aastavahetus oli üks neist. Tähistasin seda väga kallite inimestega, nii et oli supertore..

Criselyga

Anna-Mari

Crisely ja Annikaga

Aasta esimestel minutitel Ireniga

Von Krahl

Armas Tallinn

Ongi see suurepärane 2013. aasta läbi saanud. Tõttöelda ei suuda isegi uskuda, mis kõik selle 365 päeva sisse mahtunud on. Mul on olnud elu parim seiklus nii Austraalias, Balil kui ka Tais. Olen tundnud seda imelist ja kirjeldamatut kojujõudmistunnet pärast kümmet kuud ning mõista, kui hea siin Eestis ikka on.

Sellest aga loomulikult ei piisanud ning seetõttu veetsingi viimase kolmandiku sellest aastast üliõpilasena Inglismaal..

Tunnen ise, et olen tõenäoliselt väga palju tugevamaks saanud, sest kõigi nende rõõmsate hetkede vahele on sattunud ka päris palju  kurbust, kaotust, hirmu, üksindustunnet  ja reetmist. Samas, tagantjärgi moodustab see vaid pisikese  murdosa ja kokkuvõttes jään seda aastat mäletama kui elu siiani võimsaimat.

Ma usun, et 2014. aasta tuleb samuti imeline. Ilmselt mitte küll nii seiklusrikas, aga loodetavasti teistpidi arendav ja põnev. Püüan  õppida oma elu veelgi rohkem nautima, veelgi vähem kartma ning veelgi enam riskima..Tehke teiegi seda!

Imelist uut aastat teile!

Otsustasin lõpetada ühe väikse fotomeenutusega eelmisest aastast..

1.01.2013 Melbourne`s

Tomatipakkimiseajad..

Hiina uusaasta

Janeli sünnipäev veebruaris

Brisbane

Väikesed Austraalia surfarid

Dingod maailma suurimal liivasaarel (Fraser Island)

Kui ma mõned päevad elasin laevukeses, kuhu saamiseks tuli kasutada kummipaati,,

Langevarjuhüpe

Suurt Vallrahu avastamas

Külaline meie hostelis..

Endakorjatud kookosed..

Elu telgis

Väike Bali tüdruk

Ahvipere Balil

Maya Bay rand Tais

Motikatega Taid avastamas

Tai baarides nalja ei tehta...

Kojujõudmine pärast pikka seiklust

Ja jälle lennujaamas, et Inglismaale minna..

Minu uus kool

Töötamine teatrifestivalil Spiegeltentis

Esimesed suured kodutööd..

Londonit avastamas..

Jõulud kodus

Kohtumine algkooliaegsete sõbrannadega üle pika aja.. Meist kolm elavad kusjuures välismaal- Inglismaal või siis Itaalias.