Sanna Inglismaal

Vahepealne nädal on olnud nii tegusid täis, et ma ei teagi, kust alustada ja millega lõpetetada..

Eile sain kätte oma Brehcti essee. Muide, peaks teid vist veidike Briti hindamissüsteemiga kurssi viima, et te kogu olukorrast parema pildi saaksite. Töid hinnatakse saja punkti skaalal, aga punktidest tähtsam on hoopis selle klass – esimene, kõrgem teine, madalam teine ja kolmas.  Eestikeelde tõlgituna on see umbes nii (essee-näitel, aga praktiliste töödega sama süsteem) :

Esimene klass [72, 75, 78, 85, 95, 100] – Absoluutselt  esiletõusev töö. Imeline teemakäsitlus, originaalsus. Selline essee/töö võiks tihti ka juba  meedias ilmuda.  

Kõrgem teine klass [68, 65, 62] – väga hea töö, tugev teemakäsitlus, struktuur,mitmekesised allikad. Korrektne keelekasutus ja akadeemiline formaat.  

Madalam teine klass [ 58, 55, 52] – hea töö, korralik teemamõistmine ja aspektide väljatoomine. Sellises töös võivad esineda väiksemad vead.

Kolmas klass [48,45,42]- töös on enamik eesmärke täidetud. Korrektne teemamõistmine, aga argumendid vahel ebaselged. Keelelised või akadeemilised probleemid.

Läbikukkumine  [0, 10, 20, 32, 35, 38] – töö ei vasta nõuetele.

Ehk siis enamik töid jääb peaaegu alati sinna 45- 68 punkti vahele ( aga näiteks 63 või 89 ei ole võimalik kunagi saada). Alates 72 punktist on töö juba väga hea.

Minu essee hinnati 65 punkti vääriliseks. Ma olin lihtsalt kirjeldamatult õnnelik, sest see oli täielik eneseületus. Ega siin kedagi ei huvita, et ma ei suuda ennast sama hästi väljendada kui need, kelle emakeel on inglise keel või et see oli mu esimene taoline essee elus. Igaljuhul motiveeriv.. 

 Lisaks saime pikad tagasiside lehed. Enamik vigu olid täiesti masendavad- kirjutasin näiteks raamatu autori nime valesti ja tegin muid tobedusi. Reedel saan ka seminarijuhiga kokku, kes  veel pikema ülevaate ja tagasiside annab ja siis juba edasi uue essee poole.. öeldakse, et esimene töö on ainult hüppelaud ehk edaspidi tuleb sihtida juba esimest klassi..no unistada on ju muidugi tore.. 

Järgmine essee peab olema juba poole pikem ehk siis 3000 sõna. Oh jeesus.. Õnneks on kuupäev alles jaanuaris kui ma kooli tagasi tulen, aga üritan juba praegu märkemeid kirjutada, et raamatuid Eestisse ei peaks tassima. Uus teema, mille ma välja valisin, on lihtsalt nii-nii põnev ja inspireeriv. Hakkan kirjutama Performance Artist ja sellest, mis see kunst üldse on. Me oleme viimastel nädalatel sellel palju peatunud ja kui ma varem olin täiesti kindel, et `junn purgis`ei ole mingisugune kunst, siis nüüd olen selles juba kahtlema hakanud. Eks ma jagan neid mõtteid järgmistes postitustes.. 

Praktilise grupitööga läheb ka üldjoontes hästi. Vahel käivad osad asjad selle juures närvidele, aga ilmselt on meie grupp üks tugevamaid. See reede juba ongi ettekandmine.  

Muide, teen nüüd ühes eriti vinges kursusevälises etenduses kaasa, mille nimi on Changer. Sellel on lausa oma blogi, mida saate piiluda siit.. Põhimõtteliselt on inspiratsiooniks laste süütud muinasjutud, mis on pööratud täiskasvanute süngesse maailma.. Me teeme väga palju improvisatsioone hetkel ja eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Etendused on igaljuhul märtsis.

See nädalavahetus sai natuke ka jõulutunnet sisse, sest meil toimus töökaaslastega väike hubane istumine. Käisime  ühes armsas restoranis, kus saime kolmekäigulise õhtusöögi ja palju veini. Päris tore oli neid inimesi teises keskkonnas kohata. Paraku otsustas mu armas sõber ja ainus meespool, kes töötas kokana, et talle aitab Inglismaast ja ta läheb pärast 5 aastat tagasi oma koju, Costa Ricale.. See tuli nagu välk selgest taevast. Kedagi uut nad veel ka värvanud ei ole ja nüüd kükitabki see boss Michel  köögis ja valmistab meile baguette.  Ma ei saa öelda, et ma seda just eriti naudiksin.

Muidu on hinges ikka täielik sügis.. Kõik on kirju ja kaunis- midagi pole muutunud. Aga järgmine nädal juba Eestisse, talvevõlumaale.  See on täitsa põnev, aga ma kujutan ette, et hakkan oma Canterbury ja campust selle kuu aja jooksul ikka väga igatsema..juba praegu igatsen natuke. 

Eile tööle vantsides märkasin esmakordselt oma jalutusteel ühte poekest, kus müüdi minu mõtteid kajastavaid postkaarte...Täiendasin ka oma toakujundust natuke.