Sanna Inglismaal

Semester sai üpris edukalt mööda saadetud ning olengi taaskord märkamatult Keilasse jõudnud.

Viimased nädalad said väga tegusalt mööda saadetud- kogu aeg igasugused proovid ja kodutööd ning samal ajal ka palju meie kooli õpilaste muljetavaldavat teatrit ning väljaskäimist..

Muide, olen unustanud mainida, et tegin siin mõned nädalad tagasi ka ühes filmiõpilaste lühifilmis kaasa. Mängisin ühte korrafriigist tüdrukut, kes on veidike hulluks läinud liigses puhtusearmastuses.. Paraku ei saanud ise niiöelda `linastusele`minna, sest olin tööl ja ma ei teagi, kas õnnestub seda kunagi näha ja kellelegi näidata või mitte, sest internetti neil neid filme copyrighti tõttu üleslaadida ei lubata. Pärit tüütu, aga ehk kunagi mingi plaadi/mälupulga peale ikka saan..

Kohvikutööga on hetkel aga selline seis, et mul pole õrna aimugi, kas jätkan jaanuarist samas kohas või mitte. Tundub, et minu kuuajane puhkepaus on neile vist siiski liiga pikk ja võib-olla peavad nad jaanuari alguses kellegi minu asemele võtma.Samas on seal nagunii juba praegu meeletu töötajate puudus ja olenemata sellest, et neile on toodud sadu CV-sid, ei ole nad mitte kedagi vaevunud proovipäevale kutsuma.

Viimastel nädalatel on meie prantslasest ülemus kogu aeg ise köögis olnud ning seetõttu on see kõik päris vastumeelne. Kuna kohvikul pole nii palju kliente kui tavaliselt jõulueelsel perioodil, on ta üpris tujukas ja elab vist kõike seda meie (või minu?) peal välja. Ta leiab alati nii palju, mille kallal norida ja vahet pole, kui hästi või halvasti ma seal midagi teen, ta suudab ikka kogu aeg kõike ette heita.. Mu tunded on selle kõige osas nii segased- ühestküljest ma armastan seda kohvikut, neid kliente ja seda atmosfääri,aga samas vahel paneb see kõik mu närvid ikka päris korralikult pingule.

Ühesõnaga, kuna mu vaheaeg on kuu aega ja kuna mul on jaanuari keskel Eestis üks oluline etendus, siis pole midagi teha. Lähen tagasi 17. jaanuar ja siis selgub, mis sellest kõigest saab. Väga vahet pole- kui nad on kellegi teise võtnud, siis otsin lihtsalt uue töökoha..

Muidu oli kõik muu väga tore. Kuigi kohalikud on kõik väga pettunud, et Canterbury linn sellel aastal pennigi jõulukaunistustele ei panustanud, lipsas jõulutunne vahete-vahel ikkagi hinge. Eriti õhtuti pimedal ajal.. või kuskil siseruumis.. sest õues oli meil absoluutne kevad- päike paistis, linnud laulsid ja ühel päeval jalutas mulle üks neiu lausa rõõmsa näo ja paljaste jalgadega vastu.. selle peale vajus mul muidugi suu ammuli..

Kurb oli viimastel päevadel vaid veidike see, et meie paljud vahetusõpilased lähevad ühte semestrit Kentis jälle tagasi oma kodudesse. Näiteks minu väga hea sõbranna Monica, kes on pärit hoopiski Peruust.. Ega nad ise on ka enamasti väga väga õnnetud ja kuigi oli kurb jälle inimestega hüvasti jätta, olin ma väga rahul, et saan jaanuaris jälle tagasi minna..

Seniks aga kavatsen ma oma Eesti puhkuselt võtta kõik!