Sanna Inglismaal

Ilusat esimest adventi, sõbrad! Uskumatu, juba ongi detsember märkamatult kätte jõudnud – aeg lihtsalt voolab käest. Muide, kas teate, et inglastel ei käi päkapikke. Kui ma neilt üks päev küsisin, et kuidas te inglise keeles neid väikseid mehikesi kutsute, kes laste akna taga piiluvad ja neile õnne korral komme sussi sisse toovad, tegid nad lihtsalt suured silmad ja ei mõistnud, mis pervertidest ma räägin. Ee.. vaesed inimesed!

Koolis on praegu igati vahva. Meie grupitöö läheb hästi ja inimesed on asjalikumad kui ma kartsin. Me peame selle asja ette kandma ülejärgmisel reedel ja pärast seda peame esitama ka 800-1000 sõnalise eneseanalüüsi. Meie teeme soojenduse ja ettevalmistuse Stomp- Newspapers`ist inspireeritud stseenile, mida saate vaadata siit (võite alustada vaatamist umbes 3ndast minutist). Samuti peaksin vaikselt tegelema hakkama ka järgmise esseega, mille ma pean esitama alles jaanuaris, aga tõepoolest pole erilist soovi jätta seda kõike jõuluvaheaja peale.

Olen unustanud rääkida teile ka oma kursusest ja sellest, et siiatulles olin veendunud, et vahetan selle Drama ja Multimeedia ristusugutise vastu.Nagu te olete ehk mõistnud, siis ma ilmselgelt ei teinud seda. Teistega arutades mõistsin, et see ei tasu ennast ära. Multimeedia, video ja kaameraoskusi saan ma edukalt ka ise omandada. Ma oleksin teinud oma elu lihtsalt tunduvalt keerulisemaks ja pealegi on ülikool mõistnud, et Drama ja Multimeedia kursus ei tööta ülemäära hästi ning seetõttu kaotatakse see alates järgmisest aastast üldse ära. Nii et kõik loksus paika ja ma olen oma õpingutega praegusel hetkel väga rahul.

Eile leidsin lõpuks aega oma Canterbury mullist välja astuda ja Londonit avastama minna. Seekord veetsin seal kõigest ühe toreda päeva ja tegin seda koos oma armsa algkooliaegse sõbranna Triinuga, kes töötab seal lapsehoidjana. Kui ma enne ülikooli tulekut nägin tänu Avelyle Londoni tõelist elu, siis seekord nautisin oma positsiooni kui täieõiguslik turist.

Päev oli imetore ja me jõudsime üpris palju teha ja näha. Samas unistasin ka pikalt hetkest, kuidas me kõige lõpus lähme kuskile mõnusasse kohvikusse ja veedame seal tükk aega koos hea toidu, joogi ja seltskonnaga. Paraku võitis selle lahingu Oxford Street ja Primark ning uhke õhtusöök kulmineerus London-Canterbury bussi tagaistmel üksinda burksi järamisega.

Sellest suurem ämber oli aga see, kuidas ma 20 naela ühele kavalale vääritule tõprale kinkisin. Nimelt on Londoni kesklinnas palju nö. trikimehi, kes rahvast lollitavad. Neil on ees kolm ämbrit, millest ühe all on pall. Pärast ämbrite keerutamist võivad inimesed pakkuda, millise all see on. Samal ajal pead andma 20 naela. Kui arvad õigesti, saad iseeneda (pluss eelnevate inimeste) raha ja kui arvad valesti, jääd kõigest ilma. Ma jälgisin seda kõike tükk aega ja ma ei mõistnud, kuidas inimesed aina valesti ja valesti pakuvad. Eelmiste mängude jooksul teadsin ma igakord täpselt, millise ämbri all pall on. Ma ütlen kohe ära, et ma ei mängi tavaliselt kunagi oma raha peale ja loomulikult ma mõistan, et need trikivennad on seal kavalad.. aga ma oleks olnud nagu mingisuguse transi all ja pealegi ma nägin, kus ämbri all see pall on, nii et ükshetk avastasin ka ennast sellele mehele raha ulatamas ja ämbrile osutumas. JA SEE PALL EI OLNUD SEAL!!!! Ma ei saa aru, kuidas ma niimoodi haneks läksin, aga järgmise 5 sekundi pärast oli see mees juba rahvahulka kadunud ja minu (ning mitmete teiste rumalate) rahaga minema lipsanud. Ma ei tea, mis asi see kõik oli ja miks ma sellest tsirkusest osa võtsin, aga see on müstika.

Kokkuvõttes oli siiski väga väga tore päev koos ja ma tänan väga Triinu, kes mulle rõõmuga kõike näitas ning kellega sai jälle kõht kõveras naerda. Ega väga vahet ei ole, kas me oleme 10-aastased ja arutame Keila Algkoolis Tweenie põngerjate üle või 20-aastased National Gallery Van Gogh´i Päevalillede ees, meie huumor on ikka samal tasemel..