Sanna Inglismaal

Aeg on nii kiiresti lennanud, et pole üldse leidnud mahti siia oma tegemisi kirja panna.

Eelmise hullumeelse nädala suutsin 4 tööpäeva ja muude kohustuste kiuste enam-vähem edukalt üle elada. Pühapäeva õhtuks olin omadega üpris läbi- ei suutnud tööl väga keskenduda ja koju minnes mäletan ennast bussijaamas koolibussi ootamas ja järgmine hetk ühes teises ja vales bussis piletit ostmas. Ma ei mäleta, kuidas ma sinna sain, aga kummaline, sest ülikoolibussid näevad teistest bussidest absoluutselt erinevad välja. Ei saanud midagi aru, mis ümberringi toimus. Ei meenugi, et selline asi oleks minu niigi hajameelses elus varem juhtunud.

Muidu oli kohvikus vahepeal veidike närviline ja ma tundsin, kuidas tööandjale kõik mu liigutused ette jäävad ja kuidas tal alalõpmata midagi mitte-eriti-sõbralikul-toonil öelda on. Nüüd olen saanud nädal aega sellest puhata ja hetkel tundub, et võiks täitsa jälle minna ja töötada. Tegelikult on ju äärmiselt hubane ja tore koht.

Vahepeal võtsin neljal õhtul osa ka siinsest aasta tippsündmusest nimega Canterbury Festival. Kahe nädala jooksul pakuti erinevates paikades suurepärast komöödiat, kabareed ja muusikat. Töötasin Spiegeltentis, mis on 1920ndatest pärinev ringirändav telk. See on olnud korduvalt nii Melbourne`s, Sydney`s, Uus-Meremaal ja Euroopas ning seal on korraldatud uhkeid pidusid ja meeleolukaid õhtuid peaaegu saja aasta jooksul.

Olin seal nimelt vabatahtlik- kandsin 1950ndaid meenutavaid riideid, aitasin inimesi kohtadele, tõstsin etenduste vahepeal toole ümber, nägin paeluvaid etteasteid. Minu eriline lemmik, mida õnnestus lausa 3 korda vaadata, oli Knee Deep- tänapäevase tsirkuse trupp Austraaliast. 4 artisti ületasid korduvalt inimvõimete (seniarvatud) piire ja pakkusid suurt elamust. Ma arvan, et see on üks kõige paeluvamaid asju, mida ma oma lühikese elu jooksul lavalaudadel näinud olen. Väikest klippi saate näha siit. (see ei suuda loomulikult üldse seda tõelist taset edasi anda)

Eile oli meil viimase õhtu puhul ka suur 1950ndate stiilis pidu ja ma tundsin kogu selle aja vältel, et sobiksin sinna ajastusse ilmselt päris hästi.. Väga eriline atmosfäär ja tore kogemus.

Kooliga seoses on mu peakohale kerkinud suur Bertolt Brechti nimeline murepilv, sest just selle 20.sajandi suure teatrimuutja valisin ma oma esimeseks essee teemaks. Mul on kaks nädalat aega, et teema läbi töötada ja 1500 sõnaline üllitis kirjutada.. Õnneks on meile öeldud, et see on esimene essee, nii et kui vigu teha siis just nimelt seal.. See teema on tegelikult väga huvitav, aga lihtsalt see mõte sellest kõigest ajab mind mõnevõrra paanikasse..