Sanna Inglismaal

Viimasel ajal on kogu aeg selline tunne, et tahaks ainult magada ja süüa. Miski mu sees ütleb, et see ei ole just parim elustiil.

Kooliga seoses on mul  tunne, et kui varem arvasin, et suurem osa inimesi ei ole väga intelligentsed siis olen nüüdseks näinud ka palju erandeid. Näiteks oma seminarigrupis oskavad nad kõik kuidagi nii tarku kommentaare visata ja argumenteerida, et  ma tunnen ennast üpris igava ja rumalana. Ma ei teagi, kas asi on siiani mingis keelebarjääris või milleski muus. Tunnen, et isegi kui ma oma suu seal lahti teen ja üritan väga enesekindel paista,  tuleb sealt ikka mingi kliššeedeja iseenesestmõistetavate faktide voolang..

Tööl oli see nädal täitsa tore. Tundsin, et sain juba asjadega inimesekombel hakkama ega keeranudki suuremat käkki kokku. Jee! Ütlesin Michelile (bossile) ka, et lähen jõuludel pikaks ajaks koju ja kuigi ta just rõõmust lakke ei hüpanud, oli ta siiski üllatavalt rahulik. Õigupoolest, ta oli lausa kummaliselt sõbralik minuga nende viimaste päevade jooksul.

Rõõmudest veel rääkides, olen ma ikka äärmiselt õnnelik oma armsate majakaaslaste pärast. Nad on tihtipeale nii toetavad, mõistlikud, abistavad ja huvitavad. Isegi kui pole tuju, teeb nendega köögis kokkupõrkamine ja lobisemine alati meele rõõmsaks.

Muidu vahime ikka härra Brechtiga tõtt..

Muide, välismaal elades hakkavad eestlased peaaegu alati igatsema vana hea musta leiba, mille asemel süüakse siin mingisugust saepurusaia. Inglased pole üldiselt kuulnudki midagi sellisest veidrusest nagu rukkileib. Õnneks on minu kohvik vist üks väheseid kohti kogu Suurbritannias, kust on võimalik seda saada.. I M E L I N E!