Naljakas mõelda, et minu eelmise aasta jõulud tulid teises maailma otsas 45-kraadises kuumuses aprikoose korjates. Eks siis seekord oligi vaja see kõik tasa teha ning neid mõnusaid pühi kohe 4 päeva järjest nautida..  Mis tähendab vähemalt topelt kogus sööki ning logelemist. Päris mõnus..

Muide, Jõuluvana tõi mulle ka uue fotokaamera, sest viimased pool aastat olin ma kõik oma pildid klõpsutanud kuskilt Indoneesia turult leitud kõige odavama kaameraga. See kvaliteet suutis vahel ikka päris marru ajada. Nüüd on aga rasked ajad möödas ning üritan ka teile tänasest alates rohkem pilte siia postitada..

Eestis on loomulikult päris tore ikka vahelduseks. Kuigi paistab, et lumi jääb ka sellel aastal nägemata.. 

Semester sai üpris edukalt mööda saadetud ning olengi taaskord märkamatult Keilasse jõudnud. 

Viimased nädalad said väga tegusalt mööda saadetud- kogu aeg igasugused proovid ja kodutööd ning samal ajal ka palju meie kooli õpilaste muljetavaldavat teatrit ning väljaskäimist..

Muide, olen unustanud  mainida, et tegin siin mõned nädalad tagasi ka ühes filmiõpilaste lühifilmis kaasa. Mängisin ühte korrafriigist tüdrukut, kes on veidike hulluks läinud liigses puhtusearmastuses.. Paraku ei saanud ise niiöelda `linastusele`minna, sest olin tööl ja ma ei teagi, kas õnnestub seda kunagi näha ja kellelegi näidata või mitte, sest internetti neil neid filme copyrighti tõttu üleslaadida ei lubata. Pärit tüütu, aga ehk kunagi mingi plaadi/mälupulga peale ikka saan..

Kohvikutööga on hetkel aga selline seis, et mul pole õrna aimugi, kas jätkan jaanuarist samas kohas või mitte. Tundub, et minu kuuajane puhkepaus on neile vist siiski liiga pikk ja võib-olla peavad nad jaanuari alguses kellegi minu asemele võtma.Samas on seal  nagunii juba praegu meeletu töötajate puudus ja olenemata sellest, et neile on toodud sadu CV-sid, ei ole nad mitte kedagi vaevunud proovipäevale kutsuma.

Viimastel nädalatel on meie prantslasest ülemus kogu aeg ise köögis olnud ning seetõttu on see kõik päris vastumeelne. Kuna kohvikul pole nii palju kliente kui tavaliselt jõulueelsel perioodil, on ta üpris tujukas ja elab vist kõike seda meie (või minu?) peal välja. Ta leiab alati nii palju, mille kallal norida ja vahet pole, kui hästi või halvasti ma seal midagi teen, ta suudab ikka kogu aeg kõike ette heita..  Mu tunded on selle kõige osas nii segased- ühestküljest ma armastan seda kohvikut, neid kliente ja seda atmosfääri,aga samas vahel paneb see kõik mu närvid ikka päris korralikult pingule.

Ühesõnaga, kuna mu vaheaeg on kuu aega ja kuna mul on jaanuari keskel Eestis üks oluline etendus, siis pole midagi teha. Lähen tagasi 17. jaanuar ja siis selgub, mis sellest kõigest saab. Väga vahet pole- kui nad on kellegi teise võtnud, siis otsin lihtsalt uue töökoha..

Muidu oli kõik muu väga tore. Kuigi kohalikud on kõik väga pettunud, et Canterbury linn sellel aastal pennigi jõulukaunistustele ei panustanud, lipsas jõulutunne vahete-vahel ikkagi  hinge. Eriti õhtuti pimedal ajal.. või kuskil siseruumis.. sest õues oli meil absoluutne kevad- päike paistis, linnud laulsid ja ühel päeval jalutas  mulle üks neiu lausa rõõmsa näo ja paljaste jalgadega vastu.. selle peale vajus mul muidugi suu ammuli..

Kurb oli viimastel päevadel vaid veidike see, et meie paljud vahetusõpilased lähevad  ühte semestrit Kentis jälle tagasi oma kodudesse. Näiteks minu väga hea sõbranna Monica, kes on pärit hoopiski Peruust.. Ega nad ise on ka enamasti väga väga õnnetud ja kuigi oli kurb jälle inimestega hüvasti jätta, olin ma väga rahul, et saan jaanuaris jälle tagasi minna..

Seniks aga kavatsen ma oma Eesti puhkuselt võtta kõik!

Päkapikud käisid..

Tööl tekkis küll alati jõulutunne- seal juba dekoratsioonidega ei koonderdatud..

Uskumatu, aga mu mitte-eriti-entusiastlik ülemus tegi mulle sellise vahva jõulukingi..

Meie maja vähendatud koosseisus.. Paremalt Hannah ja Marcelle.. Teine Hannah ja Joeyi on puudu..

Enne lennujaama minekut kohtusin Londonis ka oma armsa Avelyga..

Vahepealne nädal on olnud nii tegusid täis, et ma ei teagi, kust alustada ja millega lõpetetada..

Eile sain kätte oma Brehcti essee. Muide, peaks teid vist veidike Briti hindamissüsteemiga kurssi viima, et te kogu olukorrast parema pildi saaksite. Töid hinnatakse saja punkti skaalal, aga punktidest tähtsam on hoopis selle klass – esimene, kõrgem teine, madalam teine ja kolmas.  Eestikeelde tõlgituna on see umbes nii (essee-näitel, aga praktiliste töödega sama süsteem) :

Esimene klass [72, 75, 78, 85, 95, 100] – Absoluutselt  esiletõusev töö. Imeline teemakäsitlus, originaalsus. Selline essee/töö võiks tihti ka juba  meedias ilmuda.  

Kõrgem teine klass [68, 65, 62] – väga hea töö, tugev teemakäsitlus, struktuur,mitmekesised allikad. Korrektne keelekasutus ja akadeemiline formaat.  

Madalam teine klass [ 58, 55, 52] – hea töö, korralik teemamõistmine ja aspektide väljatoomine. Sellises töös võivad esineda väiksemad vead.

Kolmas klass [48,45,42]- töös on enamik eesmärke täidetud. Korrektne teemamõistmine, aga argumendid vahel ebaselged. Keelelised või akadeemilised probleemid.

Läbikukkumine  [0, 10, 20, 32, 35, 38] – töö ei vasta nõuetele.

Ehk siis enamik töid jääb peaaegu alati sinna 45- 68 punkti vahele ( aga näiteks 63 või 89 ei ole võimalik kunagi saada). Alates 72 punktist on töö juba väga hea.

Minu essee hinnati 65 punkti vääriliseks. Ma olin lihtsalt kirjeldamatult õnnelik, sest see oli täielik eneseületus. Ega siin kedagi ei huvita, et ma ei suuda ennast sama hästi väljendada kui need, kelle emakeel on inglise keel või et see oli mu esimene taoline essee elus. Igaljuhul motiveeriv.. 

 Lisaks saime pikad tagasiside lehed. Enamik vigu olid täiesti masendavad- kirjutasin näiteks raamatu autori nime valesti ja tegin muid tobedusi. Reedel saan ka seminarijuhiga kokku, kes  veel pikema ülevaate ja tagasiside annab ja siis juba edasi uue essee poole.. öeldakse, et esimene töö on ainult hüppelaud ehk edaspidi tuleb sihtida juba esimest klassi..no unistada on ju muidugi tore.. 

Järgmine essee peab olema juba poole pikem ehk siis 3000 sõna. Oh jeesus.. Õnneks on kuupäev alles jaanuaris kui ma kooli tagasi tulen, aga üritan juba praegu märkemeid kirjutada, et raamatuid Eestisse ei peaks tassima. Uus teema, mille ma välja valisin, on lihtsalt nii-nii põnev ja inspireeriv. Hakkan kirjutama Performance Artist ja sellest, mis see kunst üldse on. Me oleme viimastel nädalatel sellel palju peatunud ja kui ma varem olin täiesti kindel, et `junn purgis`ei ole mingisugune kunst, siis nüüd olen selles juba kahtlema hakanud. Eks ma jagan neid mõtteid järgmistes postitustes.. 

Praktilise grupitööga läheb ka üldjoontes hästi. Vahel käivad osad asjad selle juures närvidele, aga ilmselt on meie grupp üks tugevamaid. See reede juba ongi ettekandmine.  

Muide, teen nüüd ühes eriti vinges kursusevälises etenduses kaasa, mille nimi on Changer. Sellel on lausa oma blogi, mida saate piiluda siit.. Põhimõtteliselt on inspiratsiooniks laste süütud muinasjutud, mis on pööratud täiskasvanute süngesse maailma.. Me teeme väga palju improvisatsioone hetkel ja eks näis, mis sellest kõigest välja tuleb. Etendused on igaljuhul märtsis.

See nädalavahetus sai natuke ka jõulutunnet sisse, sest meil toimus töökaaslastega väike hubane istumine. Käisime  ühes armsas restoranis, kus saime kolmekäigulise õhtusöögi ja palju veini. Päris tore oli neid inimesi teises keskkonnas kohata. Paraku otsustas mu armas sõber ja ainus meespool, kes töötas kokana, et talle aitab Inglismaast ja ta läheb pärast 5 aastat tagasi oma koju, Costa Ricale.. See tuli nagu välk selgest taevast. Kedagi uut nad veel ka värvanud ei ole ja nüüd kükitabki see boss Michel  köögis ja valmistab meile baguette.  Ma ei saa öelda, et ma seda just eriti naudiksin.

Muidu on hinges ikka täielik sügis.. Kõik on kirju ja kaunis- midagi pole muutunud. Aga järgmine nädal juba Eestisse, talvevõlumaale.  See on täitsa põnev, aga ma kujutan ette, et hakkan oma Canterbury ja campust selle kuu aja jooksul ikka väga igatsema..juba praegu igatsen natuke. 

Eile tööle vantsides märkasin esmakordselt oma jalutusteel ühte poekest, kus müüdi minu mõtteid kajastavaid postkaarte...Täiendasin ka oma toakujundust natuke.

Ilusat esimest adventi, sõbrad! Uskumatu, juba ongi detsember märkamatult kätte jõudnud – aeg lihtsalt voolab käest. Muide, kas teate, et inglastel ei käi päkapikke. Kui ma neilt üks päev küsisin, et kuidas te inglise keeles neid väikseid mehikesi kutsute, kes laste akna taga piiluvad ja neile õnne korral komme sussi sisse toovad, tegid nad lihtsalt suured silmad ja ei mõistnud, mis pervertidest ma räägin. Ee.. vaesed inimesed!

Koolis on praegu igati vahva.  Meie grupitöö läheb hästi ja inimesed on asjalikumad kui ma kartsin. Me peame selle asja ette kandma ülejärgmisel reedel ja pärast seda peame esitama ka 800-1000 sõnalise eneseanalüüsi.  Meie teeme soojenduse  ja ettevalmistuse Stomp- Newspapers`ist inspireeritud  stseenile, mida saate vaadata siit (võite alustada vaatamist umbes 3ndast minutist). Samuti peaksin vaikselt tegelema hakkama ka järgmise esseega, mille ma pean esitama alles jaanuaris, aga tõepoolest pole erilist soovi jätta seda kõike jõuluvaheaja peale.

Olen unustanud rääkida teile ka oma kursusest ja sellest, et siiatulles olin veendunud, et vahetan selle Drama ja Multimeedia ristusugutise vastu.Nagu te olete ehk mõistnud, siis ma ilmselgelt ei teinud seda. Teistega arutades mõistsin, et see ei tasu ennast ära. Multimeedia, video ja kaameraoskusi saan ma edukalt ka ise omandada. Ma oleksin teinud oma elu lihtsalt tunduvalt keerulisemaks ja pealegi on ülikool mõistnud, et Drama ja Multimeedia kursus ei tööta ülemäära hästi ning seetõttu kaotatakse see alates järgmisest aastast üldse ära. Nii et kõik loksus paika ja ma olen oma õpingutega praegusel hetkel väga rahul.

Eile leidsin lõpuks aega oma Canterbury mullist välja astuda ja Londonit avastama minna. Seekord veetsin seal kõigest ühe toreda päeva ja tegin seda koos oma armsa algkooliaegse sõbranna Triinuga, kes töötab seal lapsehoidjana. Kui ma enne ülikooli tulekut nägin tänu Avelyle  Londoni tõelist elu, siis seekord nautisin oma positsiooni kui täieõiguslik turist.

Päev oli imetore ja me jõudsime üpris palju teha ja näha. Samas unistasin ka pikalt hetkest, kuidas me kõige lõpus lähme kuskile mõnusasse kohvikusse ja veedame seal tükk aega koos hea toidu, joogi ja seltskonnaga. Paraku võitis selle lahingu Oxford Street ja Primark ning uhke õhtusöök kulmineerus London-Canterbury bussi tagaistmel üksinda  burksi järamisega.

Sellest suurem ämber oli aga see, kuidas ma 20 naela ühele kavalale vääritule tõprale kinkisin. Nimelt on Londoni kesklinnas palju nö. trikimehi, kes rahvast lollitavad. Neil on ees kolm ämbrit, millest ühe all on pall. Pärast ämbrite keerutamist võivad inimesed pakkuda, millise all see on. Samal ajal pead andma 20 naela. Kui arvad õigesti, saad iseeneda (pluss eelnevate inimeste) raha ja kui arvad valesti, jääd kõigest ilma. Ma jälgisin seda kõike tükk aega ja ma ei mõistnud, kuidas inimesed aina valesti ja valesti pakuvad. Eelmiste mängude jooksul teadsin ma igakord täpselt, millise ämbri all pall on. Ma ütlen kohe ära, et ma ei mängi tavaliselt kunagi oma raha peale ja loomulikult ma mõistan, et need trikivennad on seal kavalad.. aga ma oleks olnud nagu mingisuguse transi all ja pealegi ma nägin, kus ämbri all see pall on, nii et ükshetk avastasin ka ennast sellele mehele raha ulatamas ja ämbrile osutumas. JA SEE PALL EI OLNUD SEAL!!!!  Ma ei saa aru, kuidas ma niimoodi haneks läksin, aga järgmise 5 sekundi pärast oli see mees juba rahvahulka kadunud ja minu (ning mitmete teiste rumalate) rahaga minema lipsanud. Ma ei tea, mis asi see kõik oli ja miks ma sellest tsirkusest osa võtsin, aga see on müstika.

Kokkuvõttes oli siiski väga väga tore päev koos ja ma tänan väga Triinu, kes mulle rõõmuga kõike näitas ning kellega sai jälle kõht kõveras naerda. Ega väga vahet ei ole, kas me oleme 10-aastased ja arutame Keila Algkoolis  Tweenie põngerjate üle või 20-aastased National Gallery Van Gogh´i Päevalillede ees, meie huumor on ikka samal tasemel.. 

Ükspäev tähistasime ka Manni sünnipäeva..

Buckingham Palace

Kas on võimalik olla rohkem turist??

Hyde Park`is on suur Winter Wonderland erinevate karussellide, atraktsioonide ja uisuväljakutega.. 

Õhtud on jahedaks läinud ja jäneseid enam ringihüppamas ei kohta. Küll aga jooksevad igaõhtuselt meie majade vahel ringi rebased..

Muidu on temperatuur kõigub siin vist mingi 3-10 kraadi vahel. Samas, BBC ilmateade lubab homme varahommikuks lausa esimest miinuskraadi. 

Kuigi vahepeal tundub, et  kraadiklaasilt vaadates tundub temperatuur igati mõistlik, on see külm siin teistsugune.. selline rõske/niiske.. 

Muidu ikka ilus sügis.. üks foto kah minu jalutuskäiguteest Parkwoodi..

Kui eelmine nädal möödus üsna koduseinte vahel iseenda seltsis ja tänu vähesele sotsiaalsusele hakkasin juba hulluma, oli see nädal palju toredam.  Võtsin osa füüsilise teatri tundidest, käisin ka selle `socialil` ehk peol ning jõudsin esmakordselt korralikumalt Canterbury baaridega tutvuma( muidu oleme ikka siin Campuses) . Samuti nautisin komöödiaõhtut, kus esinesid Drama neljanda aasta õpilased ning ka Kenti endistest õpilastest koosnev teatritrupp Three Half Pints, mis oli lihtsalt väga naljakas ja kihvt.

Tundub äärmiselt teatrine nädal, aga selle nael oli siiski meie draamatudengite kohustuslik teatrikülastus Translunar Paradise, mida vaatasime Canterbury suures Marlowe` teatris. Seda esitas Londonist pärit grupp Ad Infinitum ja see rääkis väga ilusa armastusloo. Lausa nii puudutava, et paljud meist ei suutnud oma pisaraid tagasi hoida. Laval oli ainult 3 inimest- kaks näitlejat ja üks akordioniga muusik ning kõik oli taaskord füüsiline. See etendus on võitnud väga palju auhindu ning see oli tõepoolest äärmiselt lummav ja ilus. Tõeline teatrikunst. Reklaamklipp 

Muide, see nädal olid meil ka individuaalsed tagasiside kohtumised Theatre Skills` ehk praktilise aine õpetajaga, kust saime teada,  kuidas me siiamaani tema arust hakkama oleme saanud. Mulle ütles õppejõud väga häid sõnu. Samas ise olen enda üle ikka piisavalt kriitiline ja oma keele ja võõra päritolu  tõttu pean teistest mitu korda rohkem pingutama.

Saime ka oma praktilise töö grupid teada, kellega koos peame valmis mõtlema ja esitama detsembri keskel ühe etteaste. Kuna oleme sellel perioodil palju aega pühendanud näitleja füüsilisele ja häälelisele ettevalmistusele, siis peame valima etenduse ja stiili ning koostama 15-20 minutilise etteaste, kus näitame kuidas ja mis harjutustega me ennast ette valmistaksime. Näiteks Hamleti 4.stseen . Kogu esitus (stseeni ise ei pea ette kandma) peab olema voolav, kasutades produktiivselt ja loominguliselt harjutusi ja tehnikaid, mille oleme  valinud.

Meie grupis on 5 inimest, kes selgitati välja loosi teel. Ma ei saa küll öelda, et ma oleksin nimesid kuuldes lakke hüpanud, aga eks vaatab.. annan neile võimaluse, aga praegu tundub, et see tüütu ja tänamatu entusiastist liidriroll hakkab laskuma  minu õlgadele. Nad ei tundu kuidagi eriti entusiastlikud, aga loodetavasti saan hea üllatuse osaliseks.

Lisaks etteastele peame kirjutama ka 800-1000 sõnalise kaaskirja, kus anname täpselt mõista, kuidas ja miks me mingisugust tehnikat kasutasime, kuidas see enesele mõjus jne.

Essee sain ka valmis!!! Nüüd on see ainult vaja veel üles laadida- loen homme hommikul veel värske peaga üle ja panen teele.  Uskumatu, ongi tehtud ja polnudki nii hull.. palju päästis muidugi see, et alustasin sellega piisavalt varakult ja võtsin asja rahuliku tempoga. Mõned hullud polnud veel täna hommikukski kirjutama hakanud  ja nüüd paanitsevad siin. Homme kella 12ks peab olema kindlalt esitatud, muidu on hindeks 0 .  Ise oleks sellises olukorras ilmselt juba poolel teel hullumajja...

Sügis on käes

Marlow Theatre ehk Canterbury suurim teater

Jaaa...jõuluhullus on pihta hakanud!! Anna armu!

University of Kenti kõrval asub ka Sigatüüka Nõiduse- ja Võlukunstikool

Ärge laske ennast piltidest ära petta.. õhtuti on siin ikka meeletult külm. Nii külm, et ma käin oma talve jopega ringi ja värisen. Aga Britid on tugevad.. isegi esimese pakasega ei vaevu nad peole minnes jakki peale tõmbama vaid arvavad, et on täiesti normaalne sellise külmaga suvekleidikesega 15 minutit kluppi jalutada ja siis tund aega järjekorras seista.. 

Monicaga füüsilise teatri socialil.. Teemaks oli Where`s Wally? ehk siis üks triibuline, prillidega poisiklutt. (võite googeldada)

Komöödiaõhtu

Esseelainel..

Ma ei arvagi, et see foto oleks väga ilus või midagi..lihtsalt kuna meie ca 40 kilone Malaisialasest toakaaslane on meeletult suur lihasõber ja järab vist mitu kilo päevas, siis sellised vaatepildid satuvad köögis ikka vahetevahel silme ette sattuma..