1.veebruari öösel asusime teele New Yorgi poole. Reis oli organiseeritud taaskord School of Arts`I poolt ja kestis kokku 5 päeva. Ega USA pole mind üldjoontes kunagi väga tõmmanud, aga New York on erand ning kui ma suvel koolilt sellise imelise pakkumise sain, ei tulnud keeldumine küll kõne alla.

Igaljuhul.. kuna nädal suurlinnas oli tegus, otsustasin taaskord teha igast päevast eraldi postituse. Nii säilivad emotsioonid minus endas kauem ning ka teid ei pea ma informatsiooniga liigselt üle valama.

Linn üldjoontes jättis väga kihvti mulje. Igalpool on nii palju muusikat- metroodes, metroopeatustes, tänavatel. Ja minupoolest võiksid nad kõik kohe plaadilepingutele allakirjutada ja lavasid vallutama hakata.

 Majad olid tõesti väga suured ja võimsad ning olgugi, et pilvelõhkujad pole mind kunagi väga rabanud, siis seal linnas ringi jalutades tekkis küll teistsugune tunne. Mulle väga meeldis see kõrgustesse tõusev linn ja ma pole kunagi varem midagi taolist näinud.

Tänavaplaan on hästi loogiline ja sirgjooneline. Ülevalt-alla jooksevad pikad avenüüd läbi kogu linna ja vasakult paremale lähevad nummerdatud tänavad. Kui metrooga `üles`poole liigud, on suunaks Updown, allapoole liikudes Downtown. Väga loogiline  ja arusaadav. Muide, Petty Clark´i Downtown ei jäänud kunagi mu peas vait. Suutsin selle lauluga küll vist kõik ära tüüdata, aga ise olin õnnelik.

Nädal enne meie saabumist oli New Yorgis suur lumetorm, mis õnneks oli jõudnud meie tulekuks siiski maha rahuneda. Paraku väga külm ja lumine oli seal sellegipoolest. Või noh, vähemalt Inglismaaga võrreldes. Lund sadas ka palju. Inglaste jaoks oli see midagi enneolematut.

Samuti ei arvanud, et ameerika toit mind väga paelub, aga pean tunnistama, et tõepoolest oli väga hea. Appikene, need hamburgerid- nii maitsvad ja mahlakad. Samuti sattusin sööma oma elu ühte parimat pizzat (ja ma olen käinud Roomas!).  `New American` toit, mis on orgaaniline ja tervislik oli ka uskumatult maitsev. Sõin mingeid maguskartuleid (?) koos maitsestamata jogurti, seemnete, salatilehtede ja idamaiste vürtsidega. Niii hea! Ja sellised toidud pidid olema ka väga populaarsed. Ja loomulikult magustoidud! Elu parim jäätisekokteil ja juustukoogi pallid koos šokolaadi, 

karamellikastme ja jäätisega. Oh, dear.. Muide, portsjonid olid enamjaolt väga normaalse suurusega.

Esimesel õhtul kohale jõudes, seadsime oma sammud Times Square´i poole. Tuleb tunnistada, et Londoni Piccadilly Circus tundub sellega võrreldes küll väike päkapikk. Neid ekraane ja valgustusi on nii palju, et isegi öisel ajal tundub justkui päike väljas olevat. Samuti jalutab seal ringi palju erinevaid maskotte ning inimesi, kes kõiksugustele üritustele kutsuvad. Väga lahe kogemus.

Käisime ka söömas kohas nimega Ruby Tuesday, kus maitsesin oma esimest ameerika burksi ja vaarikalimonaadi. Koha nimi pakkus meile palju elevust,sest meie campuses on iga teisipäev samanimeline indie´i pidu. 

Pärast kõhutäit jalutasime veel natuke ringi ning suundusime tagasi hostelisse, sest kell oli hiline ning olime ajavahe ning pika päeva tõttu pikali kukkumas.

Tänaseks aga lõpetan.

Järgmises postituses:

Paistes silm ja quasimodolik välimus

Madisoni Avenüül mobiilivarga tagaajamine
 Piinlik moment Natural History Museum´is
Ja palju muud põnevat..

Muide, väike põige tänasesse päeva. Laupäeva hommikul jõudsin tagasi Inglismaale. Ajavahe annab siiani tunda ning lisaks sellele olen ka väikse haiguse/külmetuse külge saanud. Aga see kõik oli seda nii väärt! Super lahe, inspireeriv ja vinge reis!

Esimene pilk Ameerikale..

..ja New Yorkile..

Emotsioonid on siirad

Saime ka kohe ekraanile, Starbucksi kõrvale.. 

Rockefeller Plaza õhtupimeduses

Jalapeno burger..

Koolituhin on peale hakanud ja elu jälle päris põnev. Ma ei hakka täna pikalt kirjutama, sest pean mõne tunni pärast juba üles ärkama, et NEW YORKi poole teele asuda! Olen nii põnevil.

Täna aga jagan teiega pilte Brightonist. See on üks selline üpris turistikas väga kihvt mereäärne linn, kus me vaheaja lõpus päeva käisime veetmas. Nii tore on ikka Inglismaad tundma õppida. Siin on nii palju avastamist! 

Uudiseks veel ka nii palju, et hakkan tagasitulles töötama ühe filmi kallal. Praeguseks on sellele tehtud ka juba Facebooki lehekülg, nii et võite like`da ja olla hiljem kursis, millega ma tegelen. See lehekülg on siin. 

Puhkus on olnud taaskord väga mõnus. Nädal aega olen nüüd Inglismaal tagasi olnud ning esmaspäeval  hakkab jälle kool pihta. Sellel perioodil on minu aineteks Acting ja Physical Theatre. 

Esimeses neist saame kätte selline draamakooli kogemuse, kus õpime naturalistliku Stanislavski stiilis teatrit. Hästi palju peame ka näidendeid lugema, karakterianalüüse tegema jne. Põhinäidendiks, millega perioodi alguses tööle hakkame on inglise näitekirjaniku Somerset Maughami  1932 aastal kirjutatud näitemäng For Services Rendered. Tegemist on hästi britiliku perekonnadraamaga, kus näidatakse ühe Kenti maakonnas elava pere saatust ja elu maailmasõdade vahel. Päris huvitav tükk ning ka tegelaskujud tunduvad väga põnevad.  Kolmanda aasta tudengid räägivad, et Acting pidi olema väga raske moodul, kus antakse väga karmi aga õiglast tagasiside ning paljud pidid sageli pisarais olema.Samas olen ma väga põnevil, ainult et.. välismaalasena on see aine mu jaoks veelgi pingutustnõudvam, sest nad tahavad, et ma oma rollis perfektses inglise aktsendis räägiksin.. heh, hakkab nalja saama!

Physical Theatre´i kohta ma ei oska veel midagi ette mõelda. Tean ainult seda, et see pidi olema väga intensiivne ja üsna perioodi alguses peame me kõik tegema hindelise soolo etteaste. Tuleb jälle põnev.

Samuti hakkan ma töötama KTV filmiga, kus olen produtsendiks. Seekord tundub, et see saab päris suureks osaks minu lähikuudel. Filmi teksti kirjutamine on ikka veel töös, aga jällegi põnev projekt.

Mul on kahtlane tunne hinges, et tuleb taaskord kiirem ja tegusam periood kui kunagi varem.

Tööd aga hetkel pole. Linnas ringi jalutades on näha, et hetkel on väga vaikne ja kedagi väga ei otsita. Samas, mul on ajapikku ka endal mingisugused nõudmised tulnud. Näiteks ma tahan töötada kohas, kus oleks hea seltskond ja hea atmosfäär. Ma ei taha ka niisama hambad ristis ebameeldivas kohas rabada. Väga ei stressa.

Veebruari alguses aga ootab mind ees taaskord väike puhkus- sõidame kooliga nädalaks NEW YORKI!!! Ei jõua ära oodata!

Armas hea Kalamaja

Lühikeste juustega uus Sanna..

Viimasel päeval Eestis käisime isa ja vennaga Kiviõlis suuskamas/lauatamas. Niii kirjeldamatult hea tunne oli pärast kolme aastat jälle lumelauale astuda. 

Londonis aga ootamas mind juba ees Janeli, kellega sai õhtusöögikõrvale maailma asjadest pajatada.

Väike turistipäev lähedal asuvas Herne Bay linnakeses

Käisime mingis mängupõrgus, kus ma võitsin ühe masina peaauhinna- 240 sellist piletikest. Need sai siis kassas mingite asjade ümber välja vahetada. 

Pärast kümne minutilist kaalumist, sain endale sellise väärt kraami. Täielik naljanumber. Muide 40 000 pileti eest on võimalik endale isegi telekas saada. Tahaks näha küll kedagi, kellel sellist kannatust jagub..

Ilusat uut aastat teile kõigile! 

Rääkisime siin Ireniga, et iga kord on Eestisse tulles  aina harjumatum sisse elada. Ega seekord oli ju tegelikult koju jõudes kohe jõululaud ootamas ning esimesed päevad möödusid pere ja toidu keskel. Siiski esimest korda üle pika aja  trollis istuda mõjus taaskord maaväliselt. Armas kodumaa tundus väiksem kui kunagi varem ja tavapärasest rohkem kostus kõrvu vaid vene keel.

Õnneks Tallinna peal natuke rohkem jalutades ja mõnusates kohtades käies, tuli jälle harjumuspärane ja kodune tunne. Tore on näha, et iga kord paistab linnapildis silma aina uusi ja ägedaid kohti. Näiteks seekord üllatas väga positiivselt Telliskivi piirkond. Paraku enamus kohtadesse jällegi ei jõua. 

Samuti olen seekord veetnud palju aega perega ja kõige lähemate sõpradega.Väga armas oli ka Salme teatri filmitegelaste stiilis jõulupidu. Lisaks käisime täna ka üle pika aja  KUMUs kunsti ahmimas. Samuti käisin Sinilinnus Bollywoodi peol jalga keerutamas, kinos ja erinevates kohvikutes.

Samas tunnistan, et ega väga ei viitsi ka rahmeldada ning ühest kohast teise joosta- pigem võtangi siin olles aega kõige lähedamatele, puhkan, vaatan filme ja loen. Isegi aastavahetuse paanikat otsustasisn seekord mõnuga eirata ning üle mitme aasta selle õhtu lihtsalt oma pere, hea söögi ja aastavahetuse programmiga veeta. Hakkan vist  vanaks jääma.

Sellegipoolest sain ikka kätte oma väikse teatrisõõmu, kui käisin  NO99-s ja vaatasin etendust  `Tüdruk, kes otsis oma vendi`. Selle etenduse kohta on väga palju erinevaid arvamusi ja tuleb tunnistada, et ma ei ole kunagi veel sellist teatrit näinud. Kogu etendus oli justkui üks  postmodernistlik performance, kus üks tüdruk terve etenduse vaikides ihualasti laval figureerib ja teised näitlejad tema ümber askeldavad. Sõnu kasutatakse vähe, aga kui midagi öeldakse, on see päris leidlik ja huvitav.

Kogu sisu ja see, mida täpsemalt  öelda taheti (iga teatrikülastaja põhiküsimus), on üks suur müsteerium ja igaühe enda otsustada. Tõttöelda, selles kontekstis polnudki see vist  väga oluline. Pigem olid tähtsad need põnevad momendid ja elemendid, mis näitlejate ning suurepärase heli ja valguskujunduse abiga esile kutsuti. Oli näha, et lavastajaks on kunstnik ja pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis see kompott.  Soovitan seda vaadata, aga kindlasti tuleks teatrisse minna väga avatud meelega.

Igaljuhul, on olnud mõnus rahulik puhkus.. Kui kellelgi on aga veel soovi trehvata, siis viibin kodus kuni 9nda jaanuarini.

Muide, sain jõuludeks uue telefoni ja kuna selle kaamera on päris hea, otsustasin ka oma sõnu süüa ja endale Instagrami teha. Ise ka ei uskunud, et see juhtub. http://instagram.com/sannakarina  

KUMU, 1920ndate Art Deco kostüüminäitus