Sanna Inglismaal

Ilusat uut aastat teile kõigile! 

Rääkisime siin Ireniga, et iga kord on Eestisse tulles  aina harjumatum sisse elada. Ega seekord oli ju tegelikult koju jõudes kohe jõululaud ootamas ning esimesed päevad möödusid pere ja toidu keskel. Siiski esimest korda üle pika aja  trollis istuda mõjus taaskord maaväliselt. Armas kodumaa tundus väiksem kui kunagi varem ja tavapärasest rohkem kostus kõrvu vaid vene keel.

Õnneks Tallinna peal natuke rohkem jalutades ja mõnusates kohtades käies, tuli jälle harjumuspärane ja kodune tunne. Tore on näha, et iga kord paistab linnapildis silma aina uusi ja ägedaid kohti. Näiteks seekord üllatas väga positiivselt Telliskivi piirkond. Paraku enamus kohtadesse jällegi ei jõua. 

Samuti olen seekord veetnud palju aega perega ja kõige lähemate sõpradega.Väga armas oli ka Salme teatri filmitegelaste stiilis jõulupidu. Lisaks käisime täna ka üle pika aja  KUMUs kunsti ahmimas. Samuti käisin Sinilinnus Bollywoodi peol jalga keerutamas, kinos ja erinevates kohvikutes.

Samas tunnistan, et ega väga ei viitsi ka rahmeldada ning ühest kohast teise joosta- pigem võtangi siin olles aega kõige lähedamatele, puhkan, vaatan filme ja loen. Isegi aastavahetuse paanikat otsustasisn seekord mõnuga eirata ning üle mitme aasta selle õhtu lihtsalt oma pere, hea söögi ja aastavahetuse programmiga veeta. Hakkan vist  vanaks jääma.

Sellegipoolest sain ikka kätte oma väikse teatrisõõmu, kui käisin  NO99-s ja vaatasin etendust  `Tüdruk, kes otsis oma vendi`. Selle etenduse kohta on väga palju erinevaid arvamusi ja tuleb tunnistada, et ma ei ole kunagi veel sellist teatrit näinud. Kogu etendus oli justkui üks  postmodernistlik performance, kus üks tüdruk terve etenduse vaikides ihualasti laval figureerib ja teised näitlejad tema ümber askeldavad. Sõnu kasutatakse vähe, aga kui midagi öeldakse, on see päris leidlik ja huvitav.

Kogu sisu ja see, mida täpsemalt  öelda taheti (iga teatrikülastaja põhiküsimus), on üks suur müsteerium ja igaühe enda otsustada. Tõttöelda, selles kontekstis polnudki see vist  väga oluline. Pigem olid tähtsad need põnevad momendid ja elemendid, mis näitlejate ning suurepärase heli ja valguskujunduse abiga esile kutsuti. Oli näha, et lavastajaks on kunstnik ja pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis see kompott.  Soovitan seda vaadata, aga kindlasti tuleks teatrisse minna väga avatud meelega.

Igaljuhul, on olnud mõnus rahulik puhkus.. Kui kellelgi on aga veel soovi trehvata, siis viibin kodus kuni 9nda jaanuarini.

Muide, sain jõuludeks uue telefoni ja kuna selle kaamera on päris hea, otsustasin ka oma sõnu süüa ja endale Instagrami teha. Ise ka ei uskunud, et see juhtub. http://instagram.com/sannakarina  

KUMU, 1920ndate Art Deco kostüüminäitus