Sanna Inglismaal: February 2015

Ilusat vabariigi-aastapäeva kõigile! Mul on ka täna väike koduigatsus peal- tahaks kodust toitu ja head kooki ja armast eesti muusikat kuulata. Kuna Mann tuleb täna õhtul Eestist, tähistame loodetavasti sellegipoolest natukene.

Oma postituses põikan aga taaskord New Yorki ja räägin oma neljandast päevast suures õunas. Olin selle päeva osas üpris ootusärevil, sest pidin kohtuma Maxiga, kellega me kunagi Tais ringi reisisime. Teadsin, et ta ju Ameerikas ja vahetult enne minekut mainisingi talle et olen tulemas, mille peale ta väga entusiastliku vastuse andis. Arvasin, et ta paikneb kuskil palju kaugemal, aga tuli välja, et New Yorkist kõigest 2 tunni rongisõidu kaugusel. Väike maailm- mõeldud tehtud..

Tore oli kellegagi ringi käia, kes New Yorki paremini tundis. Otsustasime sellel päeval Manhattani mõneks tunniks hüljata ning üle silla Brooklyn´isse jalutada. Brooklyn´is viis kokana töötav Max mind enda lemmik söögikohta, mis oli selline hipsterlik koht nimega Roberta`s. See endine laohoone oli täiesti imeline ja just seal sain ma ilmselt oma elu ühte parimat pizzat.

Pärast väikest jalutuskäiku Brooklyn´is suundusime tagasi Manhattanisse, kus on minusugusele piiratud ajaga turistile siiski rohkem vaatamist. Esmalt jalutasime ringi Battery Park´is, kust on hea vaade merele ja ka vabadussambale (sinna saarele kahjuks seekord ei jõudnud). Seejärel vaatasime üle Wall Street´i ärihundid ning 9/11 mälestusmärgid. Pean tunnistama, et see avaldas mulle üpris suurt muljet. Mõlema pilvelõhkuja kohale oli ehitatud suured basseinid, kuhu olid sisse graveeritud hukkunute nimed. See üpris melanhoolne aastaaeg ja kaunis paik tekitas kindlasti tundeid. Samas oli muidugi tobe näha neid megaturiste, kes mälestusmärgil oma selfie-stick´idega selfie`sid klõpsutasid.

Õhtusööki sõime legendaarsed võileiva kohas Katz Deli. Selle kohta olin palju kuulnud ja muide just selles omanäolises kohas lõunatasid ka Harry ja Sally filmist When Harry met Sally. Niisiis olid ootused päris kõrged. No atmosfäär oli väga kihvt, oleks nagu eelmise sajandi keskpunkti sattunud. Sisenedes anti ukselt paberilipik, millega seejärel leti juurde läksid, kus omakorda kirjutati pastakaga peale sinu tellimus. Kõik seinad on täis kuulsuste pilte, kes Katz´is einestanud on. Võileib ise oli küll hea, aga suhteliselt suvakas, koosnedes kahest saiaviilust, hiiglamast hunnikust heast lihast ja sinepist. Kõikide võikude juurde serveeritakse ka alati hapukurki.

Õhtul aga käisin vaatamas Punchdrunk´i etendust nimega Sleep No More. Täiesti erakordne elamus. Ja väga keeruline kirjeldada. Põhimõtteliselt kanti ette Shakespeare´i Macbeth mis oli segatud detailidega Hitchcock´i filmidest. Toimus see hiiglaslikus laohoones, kõik külastajatel olid nägude ees maskid. Umbes kolme tunni vältel sai laohoones ringi ringi, tegelasi taga ajada või niisama ühes või teises sadadest ruumidest peatuda, mingi tegelase päevikut lugeda, sahtlites sobrada jne. Tegelasi oli päris palju ja neil kõigil olid erinevad lood. Mäiteks võisid ükshetk hakata Macbeth´il järgi käima, näha tema saladusi, aga kümme minutit hiljem toimus näiteks suur peostseen, kuhu kõik 10 tegelast kokku tulid ja pärast seda võisid hoopis näiteks Duncan´ile ja Lady Macbethile järgneda. Iga külastaja saab täiesti erakordse elamuse, sest hetki mida näha ja kogeda on sadu ja kõike on võimatu ühe vaatamiskorraga näha.

Niipalju siis neljandast päevast. Tõenäolseselt on New Yorki kohta tulemas veel üks postitus, kus räägin oma viimastest päevadest.

Seejuures ka

Kuidas me David Letterman´i show´d vaatama sattusime
Mis muljeid Emma Stone ja Alan Cumming Broadwayl tekitasid
Mis on minu uus lemmik kunstimuuseum
Ja paljud muud..

Brooklyn Bridge

Brooklyn on aastakümneid olnud ka populaarne immigrantide seas. Mõned piirkonnad meenutasid mulle ka natuke Lasna- või Mustamäge

Uks Roberta´sse. Elu sees poleks arvanud, et nii tagasihoidlik sissekäik nii hea üllatuse pakub..

Eemalt paistab Vabadussammas

Maailma kuulsaim äripiirkond..

Kaksiktornide üks mälestusmärkidest..

Kuulus Katz´i võiku hapukurgiga

Kui ma esimesel hommikul New Yorkis üles ärkasin, vaatas mulle peeglist vastu Quasimodo. Silm oli täiesti üles paistetanud ning mõtlesin,et väga lahe – paremat aega silmapõletikuks küll leida ei suuda. Läksin siis kohe apteeki ja üritasin mingeid silmatilku saada, aga mulle öeldi, et kui ikka tõesti põletik on, tuleks minna doktori juurde ja selle visiidi korral peaks ma umbes 200 dollariga arvestama. See ei tundunud mulle just eriti äge plaan, seetõttu ostsin lihtsalt mingid odavad tilgad ja lootsin parimat. Tavaliselt kui mul silmapõletik on, on see ikka väga ränk ja piinarikas. Aga teate- mingi taevase kingituse tõttu need suvakad tilgad aitasidki ja õhtuks oli mu silm täiesti normis.

Kuna esimesel päeval oli ilm väga külm ja tuuline, otsustasime teha muuseumipäeva. Kõigepealt läksime Natural History Museumisse. Naljakas olukord juhtus aga siis, kui olime diorama tuuril. Diorama on selline kolmemõõtmeline keskkond, kuhu loomatopised on asetatud ja kus need paistavad nagu oleksid enda loomulikuks keskkonnas. Kui me tuuriga liitusime, polnud meist kellelgi aimu, mis asi see salapärane diorama on ja ega see sõna väga hästi meelde kah ei jäänud. Nii ma siis läksin rõõmsalt selle entusiastliku vanemat sorti giidi juurde ja küsisin talt entusiastlikult: „Oh, sorry, I don´t really understand what does this diarrhea mean?“ (kõhulahtisus). Pole vist vaja kirjeldada, kuidas kõik üritasid vähem või rohkem edukalt oma naeru tagasi hoida, samal ajal kui ma piinlikkuse surin..

Kui olime lõpuks ka Metropolitan Museumis tiiru peale teinud, sattusime Marcelle ja Julianega Madisson Avenuele ja üritasime kuskilt mingisugust kohvikut leida. Kõhud olid juba päris tühjad ning väsimus peal, samuti oli ilm väga nadi- igalpool sulav lumi, suured lombid ja tuul. Ühel hetkel tormas Marcellest aga väga lähedalt mööda üks kahtlustäratav mees ja kolm sekundit hiljem avastas Marcelle, et ta telefon on taskust kadunud. Kontrollis koti ja kõik üle- no ei ole kuskil- ju siis see mees varastas. Kahtlane mees aga tormas juba ees kiirkõnnis edasi, kui meie seal kohmitsesime ja mõtlesime, et mida teha. Küsisin Marcellelt, et kas oled sada protsenti kindel, et see on see mees ja no ta oli, sest muud võimalust ei paistnud.

Hakkasime siis mehele järgi jooksma, endal 0 plaani, et mida kättesaamisel tegema peaks. Marcellel muide olid saapad täiesti lõhki ja kand oli kinnitatud vaid kinganina juurest. Väga draamatiline tagaajamine. Lõpus märkasin teepeal mingeid ärimehi ja jooksin nende juurde ning selgitasin olukorda. Mehed ütlesid, et me istuks nende autosse ja er me püüame siis koos selle varga autoga kinni püüda. Panime siis kõik ilma mõtlemata sinna uhkesse jeepi. Varas oli juba päris kaugel ees. Sõitsime autoga tänava lõppu kus tuli vastu ühesuunaline tee ja paraku pööras varas valele poole. Jooksime siis autost jälle välja ja üritasime teda kätte saada, aga üks hetk oli ta lihtsalt rahvahulka haihtunud.

No väga lahe. Marcelle oli muidugi väga paanikas ja kurb, mõtles et nüüd reis rikutud. Saatis kõigile kirjad ja selgitas, et telefon läinud ning jäi ootama kurja vanemate vastust. Pärast mitut tundi muserdust selgus, et kogu selle tramburai ajal oli telefon olnud Marcelle teksade taskus!!! Nagu kolm lolli raiskasime tund aega, et olematut varast püüda ja leinata. Lõpp hea kõik hea..

Kolmandal päeval läksime Rockefeller Plaza tipus, et näha ka linna panoraami. Muide, just selle torni ehitamise käigus on tehtud see kuulus foto (vajuta). Väga uhke! Lõunatamas käisime aga väga huvitavas kohas nimega Ellen`s Stardust, kus kõik ettekandjad unistavad Broadwayst ning muusikaliteatrikarjäärist. Seetõttu on kaks asja ühendatud ja nii saabki lisaks suurepärasele söögile ka head meelelahutust. Laadisin ka paar videot üles: siia ja siia. Väga eriline kogemus- rohkem ameerikalik vist küll olla ei saa..

Õhtul käisime aga komöödiaõhtul ühes väikeses ja hubases baaris. Üldiselt oli mõnus õhtu, aga naljad olid küll suhteliselt lamedad. Ma ei teagi, kas meie koomikud olid nõrgad või milles asi. Üles astus umbes 8 erinevat inimest, kes kõik improviseerisid ja üritasid publikuga suhelda, aga kõik vestlused kukkusid väga sarnased ja pigem ebaviisakad välja. Näiteks tegid nad kõik publikus istunud vanemate inimeste üle nalja stiilis: " I guess you don´t care because you won´t see the sunrise anyway" või "how the hell did you end up in the place like that?!" või " you are almost dead".. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mu huumorisoon oli sellel õhtul umbes või ma olen harjunud pigem inglise huumoriga, mis mulle palju rohkem meeldib. Ma naudin tumedat huumorit väga, aga ma eelistan kui selles on ka mingi iva mitte lihtsalt lahmimine.. vot ei teagi.

Üks video veel tänase postituse lõppu, saate näha siit. Muusika ümbritseb tõesti igalpool..