Viimased  nädalad on olnud ikka kirjutamiselainelt uskumatult kesised. Esiteks on kogu aeg hullumeelne tempo peal ja teiseks pole mingisugust inspiratsiooni peale tulnud.Täna õhtul mõtlesin, et enne ma siit arvuti tagant ei lahku, kui kirjatükk lõpuks valmis on.

Muidu on elu enamjaolt ilus. Isegi ilm teeb rõõmu- vahetub küll endiselt väga üleloomuliku kiirusega, aga tihti peale on ikka veel nii palav ja päikseline, et jopega hakkab palav.

 Koolis on päris põnev. Slapstick´i aines on mul hästi tugev kolmest poisist koosnev grupp, kellega me igaks nädalaks oma koomilisi etteasteid kokku paneme. Ma ei saa vahel arugi, et kuidas nad suudavad nii geniaalsed olla ja ma vahel kahtlen sügavalt, et kas ma neil järgi ikka jõuan püsida. Iga nädal on olnud vastavalt üks teema: sõnatu škets, koomilise dialoogiga škets, koomiline tants või laul. Järgmise nädala teema on vägivald, mille etteastes peame pealtnäha kõvasti haiget saama.Näiteks anti meile inspiratsiooniks see (klikka peale)  . Heh, loodame, et nädala pärast olen veel elus.

Shakespeare`s oleme nüüdseks moodustanud teatritrupid, kellega teeme iga nädal tööd ning perioodi lõpus paneme kokku ka põhietteaste. Peame kasutama 16-17. sajandi tekste ja koostama nendest täiesti uue näitemängu. Meil on ette antud 3 loosiga saadud karakterit ning situatsiooni. Kasutada võime ainult tolleaegseid võtteid- tehnika asemel peame panustama ka mõõgavehklusele, tantsule ja laulule.  Lisaks pidime leidma endale patrooni- tolleaegsed näitlejad kuulusid oma truppidega kõik mingile kindlale rikkurile, kes neid etenduste väljaandmisel toetas ja kellele näitlejad olid justkui orjad. Patroonid ise on kooli töötajad, kellele me pidime saatma niiöelda ametliku ettepaneku, nüüd peame neid üllatustega poputama (kirjutama serenaade neile jne)  ja siis lootma, et ehk saab neilt mingit abi. See aine on hästi praktiline ja ma tunnen, et olen juba väga palju õppinud ning selleaegne teater hakkab aina enam ja enam huvitav tunduma.

Lisaks on mul nüüd ka väike lisatöökoht- töötan School Ambassadorina ehk oma osakonna esindajana. Minu ülesanneteks on teha tuure uutele õpilastele, kes Kenti õppima tahavad tulla ning aidata neid avatud uste/intervjuu päevadel. Selle eest saab väga head raha ning lisaks on see väga mugav- töötan ainult nendel päevadel, kui iseennast kirja panen.

Samuti käin vahel ikka kooris laulmas, kus me oleme ametis oma Mozarti suurvormiga.Meil on seal ikka igast rahvast- noortest õpilastest hallipäiste vanainimesteni. Aga kõik laulavad nii mis mühiseb!  Vahel käime ka majakaaslastega peotantsus  valssi, jive´i ja tangot keerutamas.

Nende majakaaslatega saab ikka nalja muidu. Nendeks on nimelt kaksikud Araabiast ja üks poiss Indiast, aga nad on kõik elanud Londonis terve elu. Lisaks nendele kolmele jagavad meie maja ka nende umbes 55 erinevat sõpra. Kõik on sellised natukene murjamid, aga muidu vahvad. Mõnikord tulevad siia ja istuvad kõik koos elutoas umbes 6 tundi järjest- kaks õnnelikku mängivad FIFA playstationit ja ülejäänud kümme vahivad pealt. Mõnikord on nad lihtsalt kõik koos ja iga üks nokitseb midagi omaette telefonis. Nad ei saa aru, miks meie selliste asjade tegemiseks omaenda tubadesse lähme ja miks üldse keegi peaks privaatsusest huvituma?! Pesakonnaga koos ju palju ägedam.  Ma isiklikult tunnen küll näiteks, kui oluline on mu iseenda ruum ja omaette olek. Nende arust on see imelik.

Muidu teatris olen käinud ka päris mitu korda ja saanud väga häid elamusi. Täna käisin näiteks vaatamas National Theatre`i ülekannet Frankensteinist, kus oli koletise rollis Benedict Cumberbatch. Etenduse oli lavastanud kuulus filmirežissöör (ja Olümpia Mängude avatseremoonia lavastaja) Danny Boyle, kes on minu arust täiesti geniaalne kuju. Kuigi vaatasin seda kinoekraani kaudu, oli see tegelikult väga mõnus- detaile ju kaduma ei läinud. Igaljuhul uskumatu töö- geniaalne klassikaline lugu, vapustav kunstnikutöö, kirjeldamatu näitlemine. Nägin Cumberbatchi täiesti uues valguses- ta on pikalt mul üks lemmikuid olnud, aga ma ei teadnud, et ta on niivõrd kõva tegija ka teatrilaval. Ma arvan, et järjekordselt üks mu lemmikuid teatritükke läbi aegade. Vahel ma ikka mõtlen ja tunnen rõõmu, et mul selliseid asju on võimalus näha. Muide, ilmselt kantakse seda ka Eesti kinodes üle.. Vaadake treilerit siit: . Tõepoolest väga väga väärt! 

Koolimöll on nüüd täielikult pihta hakanud ning mind endasse tõmmanud. Ühte võib küll öelda- teine aasta tundub juba hetkel kõvasti pingutustnõudvam, raskem aga põnevam. Samuti olin nakatunud fresher`s flu-sse, mis on väga populaarne nimi külmetushaigusele, mis kõiki õpilasi esimestel koolinädalatel tabab. Meil reaalselt terve maja käib ja rögiseb juba üle nädala.. 

Süsteem on siin selline, et nagu ikka on mul ainult 2 ainet- sellel perioodil Popular Performance ja Shakespeare`s Theatre. Need kaks on aga väga mahukad ning kogu aeg tiksub kuklas mõte, et peaks midagi tegema või lugema või..

Popular Perfomance`s pandi meid juhuse tahted kolme gruppi: kabaree, varietee ja slapstick (füüsiline komöödia, Charlie Chaplini stiilis, kus kukutakse pikalil, lüüakse ennast igatpidi ära ning tehakse muid akrobaatilisi trikke). Mina sattusingi sinna kolmandasse gruppi. Tuleb tunnistada, et kindlasti on see mugavustsoonist väljas, aga samas väga lahe. Igaks tunniks peame valmistama grupiga ette mingisuguse etteaste, mis peaks olema vaimukas ning näitama ka meie füüsilisi oskuseid. Eile õppisime näiteks tükk aega erinevaid kukkumistehnikaid, peapealseise ja muud. Täna on kogu keha nii valus ja kange, aga no kunst nõuab ohvreid! 

Õpetatakse ka publiku mõjutamist ning üldist esinemiskunsti. Lisaks trikitamisele on aga kõvasti vaja ka lugeda, filme vaadata ja märkemeid teha. Perioodilõpus tuleb meil jälle suur arvestus, mida saab ka laiem publik vaatama tulla.

Shakespeare´i aine on samuti väga põnev. Lisaks akadeemilisele/ajaloolisele poolele õpime me näitlemist, tantsu, vehklemist jne. Üks arvestustest on näiteks lühietenduse kokkupanek, kus me peame kogu teksti ise koostama aga kasutada võime ainult Shakespeare`i kirjutatud sõnu. Ehk siis ühest näidendist võtame ühe rea, teisest paar rida ja kolmandast ka midagi.  

Muidu olen siin natuke veel üritanud erinevaid asju proovida, nt käisin esimest korda elus peotantsu society`s. Mu majakaaslased on nimelt suured tantsulõvid ja kutsusid rõõmuga kaasa. Nii vihtusingi esimest korda elus uhkelt quickstep`i ja jive`I. Nii vinge!

Samuti otsustasime Manniga laulma minna. Oli suur mõte, et oh proovime kammerkoori sisse saada. Käisime kõik katsetel ja puha. Me olime mõlemad veel täiesti haiged - ninad punased ja hääled kähedad nagu baltijaama parmudel, aga arvasime, et no küllap nad lihtsalt tahavad näha, et kas on elevant kõrvapeale astunud või mitte.  Katsed ise aga olid päris hullud- pidime noodist laulma, erinevaid (keerulisi) meloodiaid järgi laulma ning akordide noote tabama. Tegelikult läks isegi normaalselt, aga kuna konkurent oli meeletu ja vastu võeti vaid mõni üksik, siis me lõpuks ikkagi ei saanud.

Koorijuht aga kutsus meid kõiki rõõmsalt suurde koori. Tuleb tunnistada, et me olime hästi skeptilised, sest sinna koori saavad kõik, kes tahavad ning kokku pidi liikmeid olema kuni 200.  Me siis arvasime, et ilmselt mõttetu, pingevaba ja mitte eriti tugev koor. Ajasime aga ikka ennast esimesel korral kohale. Seltskond oli päris värvikas- näha oli nii õpilasi kui ka näiteks pensionäre. Suht alguses aga võtsime kohe ette mingisuguse Mozarti suurvormi ja üllatus oli suur, kui koorijuht ütles, et „Noh, alustame siis aga algusest“..ja Kõik hakkasid  korraga noodist neljahäälselt laulma.Teos ise oli ilmselt enamike jaoks täiesti võõras. Ja teate, kui hästi see kõlas!! Me veel arvasime, et oleme suur laulurahvas Eestist, aga minu eelmistes koorides on küll alati tükk aega aega läinud, et partiid selgeks õppida ja kõik kokku panna..ning mehed tavaliselt ei saa üldse väga pihta.  

Igaljuhul, me olime väga positiivselt üllatunud. Muide, kooril tuleb märtsis ka suur kontsert katedraalis, mis on ikka eriti vinge.

Samas on jälle šokeeriv see, kui palju andekaid inimesi ümberringi on. Igalpool on siin nii suur konkurents ja päris raske on vahel mingitele asjadele jaole saada. Kuna aga võimalusi tuleb ikka uksest ja aknast, on siiani lahtine, et kuidas selle ajaga hakkab olema ja kuhu ma jõudma hakkan, aga igaljuhul põnevust jagub.

Tööl olen käinud nüüd umbes 1-2 päeva nädalas. Meil on peaaegu kõik uued inimesed: esimesest veebruaris alustanud kollektiivist on alles ainult viis 14st. Samas on uued ka täitsa toredad. Uus veri teeb ju ikka head ja no väike lootus on, et see kohvik ikka tõuseb tuhast..