Suvevaheaeg on lõpuks läbi ning ilmselt esimest korda elus on mul selle üle hea meel. Nüüd saab vahetada igava kohvikurutiini palju põnevama ning teguderikkama sügise vastu. Plaane järgnevaks aastaks on palju, aga selgust, kuhu suunas elu triivima hakkab, saabub ilmselt järgmise nädala jooksul.

Tore on ka see, et suuremat sorti tööorjus on nüüd läbi. Loodan selle kooli aasta jooksul käia kohvikus tööl nii vähe kui võimalik ja pühenduda rohkem oma koolile ning hobidele selles valdkonnas, mis mind huvitab. Eks näis, kuidas plaan õnnestub. Meil on seal muidu hetkel suhteliselt hullumeelne, sest nii nõrka juhtkonda pole ma kogu oma elu jooksul näinud. Manager on täielik memmekas, kes teeb tööd ainult siis kui `inspiratioon peale tuleb` ja kellele meeldib rohkem igale möödatulijale tundide kaupa pajatada, kui jube lugu tema käekesega juhtus. Käekese pärast ei käinud ta vahepeal ka mitu nädalat tööl ning meil valitses uskumatu korralagedus, mille kohta võiks terve raamatu kirjutada. Igaljuhul pani see meie närvid päris kõvasti proovile.

Tänaseks on möödas Freshers Week ehk siis koolieelne nädal täis üritusi, pidusid ja sissejuhatusi.  Sai taaskord endale teadustada, et appi-appi, olen juba terve aastakese Canteburys pesitsenud. Mäletan ise nii hästi omaenda saabumispäeva,  kus ma kõigepealt suurejooneliselt WC-sse kinni jäin ning pärast seda avastasin, et olin kellegi võõra kohvriga koju tulnud. (Loe sellekohta siit..)

Nii naljakas oli näha nüüd neid uusi segaduses aga entusiastlikke nägusid, kes oma vanematega kaardi järgi Campuses orienteeruda üritasid. Väga nostalgiline..

Eelmine nädalavahetus aga jõudsid lisaks freshersitele kohale ka armsad Janeli ja Will, kes on Austraaliast Inglismaale jõudnud ning tulid mulle külla. Viimane kord nägin neid ju ülepooleteise aasta tagasi Melbourne´i lähedal farmilinnas  nimega Tatura, kus nad öösel ilma maksmata  hostelist põgenesid ja paremaid farmipiirkondi otsima asusid. Igaljuhul väga uskumatu ja lahe, et elu meid jälle niimoodi üksteise lähedale on kandnud. Ootan juba kannatamatult, et neid jälle näha..  Kui sa Janelist ja Willist kuulnud ei ole, võid visata pilgu peale mu Austraalia blogile (Oktoober- Märts).

Eelmine nädal sattus töötegemise vahele ka paar mõnusat puhkepäeva. Esmaspäeval käisin näiteks järjekordselt Londonis ning ahmisin sisse erinevaid kultuuripärleid. Üldiselt  oli kogu päeva märksõna SÕDA, sest hommikualustuseks käisin Kuninglikus Sõjamuuseumis ning õhtu lõpetasime suurepärase etenduse, War Horse`ga. Muuseumis vaatasin seekord kahte suurt väljapanekut: Teine Maailmasõda ja Holokaust.  Väga-väga põnev, aga tohutult sünge ja rusuv.

Etendus aga oli täiesti geniaalne. Rääkis nimelt loo Esimese Maailmasõja päevilt, kus üks isa müüb oma poja kalleima vara, hobuse, sõjaväele. See oli täiesti kõrgtasemeline nukuteater, sest hobused laval olid puidust, aga kuna nad `hingasid`ja olid nii reaalsed, ununes etendust vaadates täielikult, et loomad pole päris. Lugu ja kogu etendus liigutas mind aga nii väga, et etenduse lõpuks olin ma justkui mingisugune nuttev kogu, kes ei suutnud isegi käsi kokku plaksutada, aplodeerimisest rääkimata. Siinkohal oleks ütleb vist taaskord väike trailer rohkem kui minu tuhat sõna. Vaata seda siit  .. Muide, kas te ikka teate, et 2014 sai Esimese Maailmasõjast sada aastat mööda?!

Samuti käisime eelmine nädal Marcellega Whitstable`s, mis on 10 kilomeetri kaugusel paiknev imearmas mereäärne linnake. Olin korra seal tegelikult ka varem koos vanematega turistitanud, aga seekord lihtsalt tundsime, et peame veel enne talve tulekut natuke mereõhku sissehingama.

Kohale jõudsime seekord aga hoopis korraliku mägise kahetunnise jalutuskäiguga. Aga pärast seda maitses fish&chips veel paremini kui tavaliselt. Üldiselt oli täiesti täiuslik puhkusepäev- päikeseline ilm, mereäärne jalutuskäik, kümned armsad pisikesed poekesed, jäätis ja mõnus õhtusöök itaalia restoranis. Kus ma sain ilmselt maailma parimat magustoitu: espresso shot, serveeritud koos jäätise ja kreemiga. Geniaalne itaallaste leiutis ühendada kaks minu lemmikut asja - kohvi ja jäätis. Igaljuhul imeline päev.

Muidu, tundub, et koolialgus ongi peaaegu käes. Linnavahel näeb aina rohkem ja rohkem üliõpilasi ning õhkkond on kuidagi päris ootusärev.. Põnev!!!

New London Theatre

Teekond Whitstable`sse

Eelmine nädal tegin lõpuks teoks idee  minna  armsale Irenile külla Kopenhaagenisse. Parim mõte üle hulga aja!

Üldiselt oli tegemist täiesti erakordse reisiga. Superlahe, et sõbrad on niimoodi mööda maailma laiali ning ootavad avalisüli külla. Iren, keda oli niigi südantsoojendav näha, oli lisaks kõigele muule ka parim giid. Isegi tema Taani sõbrad kinnitasid, et Iren teab neistki paremini, kus kõik head üritused toimuvad, kus kõhu täis saab ja kus on niisama huvitav jalutada.  Tore on ju jalutada kohaliku elaniku radadel, seda enam et suuremad turistiatraktsioonid olid tegelikult juba paari aasta eest perega reisides ära nähtud.

Linn ise võlus mind juba esimesest silmapilgust. Isegi vihm ei suutnud varjutada seda üleüldist rahulikku  aga tegusat atmosfääri,  ebanormaalset kõrget ilusate ja stiilsete inimeste protsenti, unustamatut ööelu, kena tänavapilti ja palju-palju hubaseid ja ägedaid kohti.

Tuleb tunnistada, et kopenhaagenlase elu tundub väga ihaldusväärne. Seda enam et ma olen vist suvisest Canteburyst natuke väsinud- suurlinna elu tundub vahelduseks palju ahvatlevam. Kopenhaagen ise pole ka selline londonlik hullumeelsus, kus kaheksa miljonit inimest kõik närviliselt kuskile tormavad, aga samas oli kogu aeg midagi toimumas. Eriti vaimustas mind see ööelu- nii palju ägedaid kohti. Ilmselt ka sellepärast, et see on väga erinev meie Canterbury õhtutest.  Ühel päeval käisime näiteks sellises kohas, mida kutsutakse meatpacker`s district, ehk kohas kus päeviti müüvad lihunikud oma saaduseid ja öösiti pannakse püsti baarid ja tantsuklubid. Selline urkas pidutsemine meeldib mulle palju rohkem kui need inglaslikud klubiõhtud, kus kõik tüdrukud üritavad minikleidikeste ja kolme kilomeetriste kontsade ning meigikihtidega kohale tantsupõranda ühest otsast teise kakeradada.

Iimesed olid seal ka kuidagi nii lõõgastunud. Taani miinimumpalk on muide 15 eurot ja väidetavalt on nende tööpäevad suhteliselt lühikesed ka. Siis neil ongi rohkem aega oma perega aega veeta ning hobidega tegeleda ning lihtsalt rõõmus olla.

Samas kui midagi teisest küljest välja tuua, siis võib-olla tundus see kogu ühiskond isegi liiga steriilne ja turvaline. Londonis on minu arust  just põnev see vaheldusrikkus ja mitmekesisus. Aga eks siis Kopenhaageni inimesed vürtsitavad oma turvalist igapäeva nende hullumeelsuste pidudega igalpool ebasteriilsetes kohtades.

Lisaks on huvitav ka see, et keset Kopenhaagenit asub üks eraldi linnaosa nimega Christiania, kus kanep on legaalne ja kus inimesed elavad rõõmsas kommuunis. Väidetavalt on neil küll politseiga probleeme olnud, aga samas lastakse neil ikkagi seal rahulikult elada ja tegutseda. Jalutasime isegi seal bobmarleylikus rajoonis ringi, aga pildistada kahjuks ei lubatud.

Nii et oli täiesti super tuulutamine ja ma tunnen, et mul on nüüd mõneks ajaks jälle pea häid mälestusi ja mõtteid täis..

Pannkoogihommikud Ireni mõnusas  katusekorteris

Taani kõige kuulsamad maiustused. Meenutavad veidike neid neegrimusisid, aga magusale kooslusele on veel lisatud kiht martsipani. 

'Taani punane väljak

Kebab on muide noore kopenhaagenlase põhiline (peojärgne) söök. 

Running Sushi..ilmselgelt parim söögikoht