Sanna Inglismaal

Lõpetasin oma kevadvaheaja mõnusa nädalakesega Eestis. Aeg oli üürike ja seetõttu pidin oma ajaplaneerimise oskused tööle panema, et piisavalt aega pere ja lähimate sõpradega veeta ning sealhulgas ka oma esseed ja portfooliot kirjutada.  Üritasin võtta rahulikult ja mitte tervet aega jälle ühelt kohtumiselt teisele joosta ja seetõttu jäi nii mõnede armsate sõpradega kohtumata. Aga suvel jälle!

Natuke sai ka kultuuri nauditud: vaatasin enda armsa Salme Teatri uut etendust „Kuningal on külm“ peaproovi, lavakatundengite lavastust „Hüvastijätt Juunis“ ning Linnateatri/Draamateatri „Harakale haigust“.. Mulle meeldisid need kõik väga, aga eriti soovitan Linnateatri ja Draamateatri ühist tööd. See räägib depressioonist ja on kahe teatri ühisprojekt: toimub ühel hetkel kahes erinevas majas ning ka näitlejad liiguvad etenduse ajal  kahe lava ja publiku vahel. Mis sisusse puutub, siis minu jaoks on depressioon olnud alati üpris kauge, võõras ja veidi arusaamatu teema, aga see etendus avas mu tohutult silmad.  Mõistsin, et  ka paljud minu sõbrad on seda põdenud (või vähemalt mingil eluperioodil) ja kuidas mina olen siis alati taktitundetult mõelnud, et `jumal küll, mis tal JÄLLE halvasti on ja et noor inimene , käed-jalad otsas`.  See tema on praegu mind aga kummitama jäänud ja pärast selle teatritüki nägemist on peas igaljuhul rohkem segadust kui varem. Äkki see polegi pseudoteema? Kogu etendus oli põnevalt üles ehitatud ja ka jutuainet jätkus teatrikaaslastega pärast lavastuse lõppu veiniklaasi taga tundideks. Soovitan soojalt!

Reedel aga saabusin tagasi Inglismaale ja mõistsin, et esmaspäeval valmis olevad tööd pole veel sugugi ühelpool. Niisiis tegingi nädalavahetusel suure töömaratoni: päevadel kohvikus, õhtul/öösel arvutiekraani taga.  Suurim šokk tabas aga pühapäeva öösel kell 2, kui avastasin, et mu essee miinimum sõnadearvust on ikka 300 sõna puudu. Kuidas ma seda varem ei märganud?  Ma olin juba täiesti sooda ja mul ei tulnud enam midagi pähe, mis  Olümpia avatseremoonia ja inglaslikkuse kohta ütlemata on. Üritasin mingeid omadussõnu kuskile vahele pressida, aga lõpuks sain aru, et 300 sõna on ikka veidi palju ja leiutasin mingi lõigu juurde. Hommikul ärkasin vara ja tegin veel viimaseid täiustusi. Lõppudelõpuks läks ikka üpris kiireks, et ei jõudnud töid täielikult ülegi kontrollida. Ma ei saa aru sellest, kuidas nii paljud  õpilased teevad oma all-nighter`eid ehk kirjutavad kogu essee ühe ööga valmis.. täielik müstika- ise läheks vist küll paanikast hulluks.

Täna algas aga pihta kool ja mingil põhjusel tegi see mind tohutult õnnelikuks. Nii tore oli jälle kõiki näha ja taaskord tegudele asuda (mitte ainult kohvikus paninisid vorpida ja nõusid pesta).  Muidu on meil suveperioodil üks aine, Production, kus me oleme 8- liikmelistes theatre company`des ja peame valmis tegema ühe  15-20 minutilise etenduse. Teema või märksõna sõna Metamorfoos (muundumine) ja me võime seda tõlgendada nii kuidas tahame. Tundub, et tuleb põnev.

Pühapäeval lähen aga oma School of Art`si korraldatud reisiga mõneks päevaks Rooma.. Viskan Colosseumile pilgu peale ja söön palju pastat ning gelatot.  Ei jõua äragi oodata!

Mu vend oli oma järjekordse YOUTUBE video filmimisega ametis ja mul ei lubatud tuppa siseneda..