Teine päev

Teine päev Roomas oli väga kultuurne ja tegus. Alustasime  niiöelda `Antiik-Roomaga` ja külastasime Kolosseumit ja teisi antiikseid varemeid. Pärastlõunaks oli plaanitud `Renesanss- ja Barokk Rooma`. 

Siis käisime näiteks Santa Maria del Popolo basiilikas, kus vaatasid seintelt vastu ehtsad Caravaggio maalid, mida isegi mina endistest kunstiajaloo tundidest mäletasin. See lõi küll pahviks.  Hiljem imetlesime ka Pantheoni ning uhkeid purskaevusid, eesotsas kuulsa Treviga purskaevuga. 

Külastasime ka ilmselt reisi uhkeimat gelateriat, kus oli võimalus valida oma vahvlisisu vähemalt 50 erineva jäätisesordi vahel.  Hiiglaslikule maiustusele pandi otsa ka veel üks paras laar vahukoort. Väga originaalne ja ega küll küllale liiga ei tee, aga ma ei ütleks, et see just hädavajalik oli. Sellegipoolest, maitseelamus oli suur

Lemmiktegevusest, söömisest, rääkides peab mainima, et kõige kirjeldamatud hetked olid need, kus pärast ringikappamist sai lõpuks maha istutud ja veiniklaasitaga sööki nauditud. Einestasime alati õueterassidel ning iga kord võis olla kindel, et peatselt saabub ka keegi itaalialiku repertuaariga tänavamuusik. Need muusikataustal pizza nautimised tekitasid taaskord filmiliku õhkkonna .. Tüütuks kiskus aga olukord siis, kui moosekant oma loo lõpetades järjekordselt mütsilotu välja otsis ning haleda näoga kopikaid nõudis. Mul läks igakord süda haledaks, aga jumal küll, ei ole ju võimalik neile kõigile eurosid visata?! Seetõttu pidimegi südame kõvaks tegema ja vaeseid muusikuid ignoreerima.

Kui ma muusikuid tegelikult laias laastus siiski imetlen, siis igasugused muud müügimehed suutsid küll veidike üle visata. Nagu ikka suurlinnades! Kõige kummalisem olukord juhtuski sellel samal õhtul, kui me üpris näljastena oma toitu ootasime ja siis üks alatu sell meile kõigest väest oma Gangnam Style`i üürgavat nukku müüa üritas. Ma saan aru, et raha on vaja teenida, aga mis õigusega ta siia restorani oma karjuva leluga inimesi tülitama tuleb?!

Teine naljakas müügiinsident juhtus kui me ühel õhtul BAARIS istusime ja siis mingi sell tuli meile keset ööd mänguasju parseldama. Ma ei saanud küll aru, kas ta tõesti arvas, et me oleme sellel hetkel tema sihtgrupp?! Oh, need kummalised inimesed..

Vot, sellised naljakad lood..

Ja milliseid makarone teile, Signora? 

Trevi Fountain

Vaade Hispaania treppidelt

Pizzad ja pastad olid imemaitsvad, aga see mereandidega risotto oli kindlasti üks lemmikuid..

Olen jõudnud nüüdseks Roomast tagasi ja võin väita, et see linn võitis täielikult minu südame. Mida vähemat võibki oodata kohast, mis lausa pakatab ajaloost, kus iga nurga taga põrkab kokku maailmakuulsa kunstiga ja kus pakutakse kõige parimat toitu. Ma ei suuda oodata, millal jälle Itaaliasse saan..

Kuna mul on tohutult palju fotosid,  otsustasin neid teiega jagada mitmes osas. 

Esimene päev

Lõuna paiku jõudsime Rooma ja seadsime ennast sisse oma ööbimiskohta- Ameerika Ülikooli ühiselamutesse. Kesklinnast elasime umbes 10-minutilise trammisõidu kaugusel. Esimesel päeval oli meil pärastlõuna vaba ja seetõttu otsustasime omal käel minna linna uurima. Kuna eelmine öö oli öise stardi tõttu vahele jäänud, olime pigem uimased ja võtsime rahulikult. Enamasti jalutasime ringi kesklinnas ja Colosseumi läheduses ning uurisime Foorumi ümbrust. Ma ei ole kunagi olnud kohas, kus ei tea, kuhu vaadata, kuna nii paremal, vasakul, üleval ja all näeb nii palju ajalugu. Colosseumisse aga sisse seekord ei läinud, kuna selle külastus oli meil järgmiseks päevaks planeeritud. Samas aga alustasime uhkelt oma söögiorgiaga ja nautisime suurepärast kööki nii kuis jaksasime. Mul oli hea meel, et sattusin enamasti  seda linna avastama inimestega, kes samuti kohalikku kööki nautisid. Sellal kui mina tundsin ennast nagu filmis `Söö, Palveta ja Armasta`, vihtusid aga  osad teised inglased näiteks ikka rõõmuga oma paninisid ja valmistasid õhtusööki kodupannil..

Üleüldse tundsin ma ennast nende päevade jooksul nagu filmis. Need vanad tänavad, kõikjal ümbritsev tänavamuusika ja üleüldine atmosfäär on erakordsed.

Samuti oli mul hea meel, et minuga oli enamasti kaasas mu majakaaslane Marcelle, kes on 10 aastat Milanos elanud ja oskas meile seetõttu sellest riigist ja nendest inimestest juurde rääkida ja üht-teist selgitada. 

Itaallased iseeneseest mulle aga väga sõbralikud ei tundunud. Pidevalt põrkasin kokku kohalikega, kes kottidega virutasid, tõukasid ja porisesid, ise seejuures kordagi vabandamata. Ma olin üpris šokeeritud, aga mõistin hiljem, et lihtsalt kontrast Inglismaaga oli selles osas suur. Siin kuningriigis on ju kõik lausa üleliia viisakad ja vabandavad igakord ette-taha. 

Nüüd aga mõningaid esimese päeva fotosid:

Altare della Patria, kuulus ka kui `pulmatort`- ehk uhke monument Vittoria Emmanuelle II-le (esimene Itaalia kuningas 19ndal sajandil) 

Esimene lõunasöök- imemaitsev Pizza Diavola (

Pärast pühapäevast turgu, oli turuplats päris kole..

Lõpetasin oma kevadvaheaja mõnusa nädalakesega Eestis. Aeg oli üürike ja seetõttu pidin oma ajaplaneerimise oskused tööle panema, et piisavalt aega pere ja lähimate sõpradega veeta ning sealhulgas ka oma esseed ja portfooliot kirjutada.  Üritasin võtta rahulikult ja mitte tervet aega jälle ühelt kohtumiselt teisele joosta ja seetõttu jäi nii mõnede armsate sõpradega kohtumata. Aga suvel jälle!

Natuke sai ka kultuuri nauditud: vaatasin enda armsa Salme Teatri uut etendust „Kuningal on külm“ peaproovi, lavakatundengite lavastust „Hüvastijätt Juunis“ ning Linnateatri/Draamateatri „Harakale haigust“.. Mulle meeldisid need kõik väga, aga eriti soovitan Linnateatri ja Draamateatri ühist tööd. See räägib depressioonist ja on kahe teatri ühisprojekt: toimub ühel hetkel kahes erinevas majas ning ka näitlejad liiguvad etenduse ajal  kahe lava ja publiku vahel. Mis sisusse puutub, siis minu jaoks on depressioon olnud alati üpris kauge, võõras ja veidi arusaamatu teema, aga see etendus avas mu tohutult silmad.  Mõistsin, et  ka paljud minu sõbrad on seda põdenud (või vähemalt mingil eluperioodil) ja kuidas mina olen siis alati taktitundetult mõelnud, et `jumal küll, mis tal JÄLLE halvasti on ja et noor inimene , käed-jalad otsas`.  See tema on praegu mind aga kummitama jäänud ja pärast selle teatritüki nägemist on peas igaljuhul rohkem segadust kui varem. Äkki see polegi pseudoteema? Kogu etendus oli põnevalt üles ehitatud ja ka jutuainet jätkus teatrikaaslastega pärast lavastuse lõppu veiniklaasi taga tundideks. Soovitan soojalt!

Reedel aga saabusin tagasi Inglismaale ja mõistsin, et esmaspäeval valmis olevad tööd pole veel sugugi ühelpool. Niisiis tegingi nädalavahetusel suure töömaratoni: päevadel kohvikus, õhtul/öösel arvutiekraani taga.  Suurim šokk tabas aga pühapäeva öösel kell 2, kui avastasin, et mu essee miinimum sõnadearvust on ikka 300 sõna puudu. Kuidas ma seda varem ei märganud?  Ma olin juba täiesti sooda ja mul ei tulnud enam midagi pähe, mis  Olümpia avatseremoonia ja inglaslikkuse kohta ütlemata on. Üritasin mingeid omadussõnu kuskile vahele pressida, aga lõpuks sain aru, et 300 sõna on ikka veidi palju ja leiutasin mingi lõigu juurde. Hommikul ärkasin vara ja tegin veel viimaseid täiustusi. Lõppudelõpuks läks ikka üpris kiireks, et ei jõudnud töid täielikult ülegi kontrollida. Ma ei saa aru sellest, kuidas nii paljud  õpilased teevad oma all-nighter`eid ehk kirjutavad kogu essee ühe ööga valmis.. täielik müstika- ise läheks vist küll paanikast hulluks.

Täna algas aga pihta kool ja mingil põhjusel tegi see mind tohutult õnnelikuks. Nii tore oli jälle kõiki näha ja taaskord tegudele asuda (mitte ainult kohvikus paninisid vorpida ja nõusid pesta).  Muidu on meil suveperioodil üks aine, Production, kus me oleme 8- liikmelistes theatre company`des ja peame valmis tegema ühe  15-20 minutilise etenduse. Teema või märksõna sõna Metamorfoos (muundumine) ja me võime seda tõlgendada nii kuidas tahame. Tundub, et tuleb põnev.

Pühapäeval lähen aga oma School of Art`si korraldatud reisiga mõneks päevaks Rooma.. Viskan Colosseumile pilgu peale ja söön palju pastat ning gelatot.  Ei jõua äragi oodata!

Mu vend oli oma järjekordse YOUTUBE video filmimisega ametis ja mul ei lubatud tuppa siseneda..