Sanna Inglismaal

 Ilusat kevade algust, armsad sõbrad!

Viimased kaks nädalat on olnud veidike nagu toibumine/vaikus enne tormi. Olen saanud kooliasjadega tegeleda, natuke tööd teha ja niisama puhata. Samuti olen ka lõpuks ometi teinud tutvust  KTV-ehk ülikooli telekanaliga , mille üle on mul eriti hea meel. Näiteks toimusid siin suured valimised- iga aasta valitakse Inglismaa ülikoolides õpilasesinduse(?) president ja asepresidendid. Käivad suured kampaaniad ja lubadusi pillutakse hullemini kui riigikoguvalimistel.  See on tõesti väga suur asi- inimesed pingutavad kõvasti, sest see on see kirjeldamatu au ja kogemus .Valitud inimesed töövadki täiskohaga Unioni heaks ja üritavad õpilaste elu paremaks muuta. Mina aitasin korraldada valimiste otseülekannet. Megapõnev oli- minu esimeseks tööks oli olla  runner ehk siis pidin aitama kõikvõimalike jooksvate asjadega. Lõppkokkuvõttes piirdus see küll rohkem mingisuguse tagaseina kaunistamise ja pizza söömisega, aga tore ikkagi . Samuti toimus ülikoolis Worldfest, mida ma filmimas käisin. Üritan nüüd nende võimalustest võimalikult palju osa saada.

Koolis on ka päris tegus olnud, aga järgmised kaks nädalat tõotavad tulla hullumeelsed. Grupitööd, uurimused ja kaks lavastust, kus ma helikujundust teen. Tegelikult oleme me kohustatud tegema kaasa ainult ühes produktsioonis, aga kuidagi kujunes jälle nii, et arusaamatuste ja asjade kokkulangemise tõttu võtsin ma endale lisakohustuse. Aga tegelikult on mul selle üle hea meel! Ühe etenduse nimi on igaljuhul Mancub, mis räägib noorest loodusehuvilisest poisist, kes on veidike hullumeelne ja teine on Brechti The Resistable Rise of Arturo Ui- näitemäng Hitlerist ja tema lähikonnast, kes on kõik paigutatud Chicago maffia keskkonda. Ülipõnev- mulle tundub, et mõlemad etendused tulevad imelised ja samuti väga erinevad.  Loodetavasti saan ka ise hakkama- tunnen end siiani veidi tumbana, aga teen vähemalt targa näo ja siiamaani nad vist siiralt usuvad, et ma olen jube vinge helimees. Irw..

Ja no et jumala eest igav ei hakkaks, võtsin ma endale nüüd ka ühe lisakursuse- käin end vahetevahel Meedia ja Euroopa Avaliku Sfääri loengutes harimas. Esimene kord pidime muide ennast seal kõik tutvustama ja lisaks minule oli seal kohal veel üks eesti tüdruk . Juba teine eestlane viimase nädala jooksul- ka katedraali ees flaiereid jagades põrkasin kokku ühe sealtöötava Albertiga. Sattusime juhuslikult lobisema, kuni tuli välja, et tegelikult võiksime me seda vabalt ka eesti keeles teha..

Nagu ma teile eelmises postituses kirjutasin, toimus meil ka tööjuures suur koosolek, kus rääkisime senistest saavutustest ja õppetundidest. Üldiselt on seal täitsa okei- koht on kena ja inimesed normaalsed. Mina töötan muide stewardina, mis tähendab, et ma pean hoidma kohviku puhtana- koristama laudu, pesema nõusid ja tegema absoluudselt kõike muud, väljaarvatud kohvi. Seda teevad baristad, kes töötavad enamasti täiskohaga  ja on muidu kohviprofid.  Samas seal kohvikus organiseeritus veidi lappab ja ma tunnen, et mina ja Marcelle rabame iga päev vähemalt 7 korda rohkem kui kõik ülejäänud kokku. Kui see kõik välja jätta, olen ma enamjaolt siiski rahul- üldine atmosfäär on ju tore ja samuti on hea natukene raha teenida. Üleüldiselt tundub mulle,  et raske on leida sellist kohvikutööd, kus oleks kõik jube vahva. Või mul lihtsalt ei vea.. 

Kolme nädala pärast hakkab mul muide vaheaeg.. väga hull! Ega ma tegelikult eriti ei ootagi- see semester on olnud nii põnev, et võiks isegi kauem kesta...