Inglastel on mingi meeletu teema aktsentidega- eriti armastatakse neid kasutada teatri- ja filmimaailmas. Näiteks ühes etenduses, kus ma helikujundust teen, peavad kõik näitlejad rääkima USA/Chicago/gangsteri  aktsendiga ja teises šoti omaga.Kusjuures, neile ei paista see just suuremat raskust valmistavat.. Väga imetlusväärne.. Täna sattusin üle pika aja mingile castingule ja esimese asjana öeldi, et me peame rääkima lääne-inglise aktsendiga..  Mis asi see veel olema peaks? Sain kohe aru, et mul pole seal midagi peale hakata..ma võin eesti aktsendiga kõneleda, kui keegi soovib..

Teisest küljest näiteks grammatikaga on inglise noortel küll probleeme. Mitu korda on juhtunud, et grupitööd tehes olen lõpuks mina see, kes enne töö esitamist selle ära peab kontrollima. Eelmine kord näiteks parandasin ma oma grupikaaslaste kirjutistest vähemalt 20-30 kirjaviga. Kusjuures need on absoluutselt elementaarsed asjad nagu your/your`s või were/was jne. Ja tööjuures kirjutatakse minu nimi iga kord Sana, kuigi ma olen mitu korda neid parandanud..  

Olen kunagi kirjutanud, et teisel ja kolmandal aastal saame me oma ained ise valida. Saame otsustada, kui palju tahame praktilist/teoreetilist poolt ja mis teemad meid rohkem huvitavad.  Mina valisin enda järgmise aasta aineteks Teater Pärast 1945ndat aastat, Shakespeare`i Teater, Näitlemine ja Füüsiline Teater. Shakespeare`i teater näiteks tundub päris põnev- lisaks teoreetilisele baasile õpime me näiteks ka mõõgavõitlust, tantsimist, laulmist jne. Samuti ootan ma näitlemist-  meil ei olegi olnud ju siiani võimalust klassikalist naturalistlikku näitlemist otseselt  õppida.  

 Ilusat kevade algust, armsad sõbrad!

Viimased kaks nädalat on olnud veidike nagu toibumine/vaikus enne tormi. Olen saanud kooliasjadega tegeleda, natuke tööd teha ja niisama puhata. Samuti olen ka lõpuks ometi teinud tutvust  KTV-ehk ülikooli telekanaliga , mille üle on mul eriti hea meel. Näiteks toimusid siin suured valimised- iga aasta valitakse Inglismaa ülikoolides õpilasesinduse(?) president ja asepresidendid. Käivad suured kampaaniad ja lubadusi pillutakse hullemini kui riigikoguvalimistel.  See on tõesti väga suur asi- inimesed pingutavad kõvasti, sest see on see kirjeldamatu au ja kogemus .Valitud inimesed töövadki täiskohaga Unioni heaks ja üritavad õpilaste elu paremaks muuta. Mina aitasin korraldada valimiste otseülekannet. Megapõnev oli- minu esimeseks tööks oli olla  runner ehk siis pidin aitama kõikvõimalike jooksvate asjadega. Lõppkokkuvõttes piirdus see küll rohkem mingisuguse tagaseina kaunistamise ja pizza söömisega, aga tore ikkagi . Samuti toimus ülikoolis Worldfest, mida ma filmimas käisin. Üritan nüüd nende võimalustest võimalikult palju osa saada.

Koolis on ka päris tegus olnud, aga järgmised kaks nädalat tõotavad tulla hullumeelsed. Grupitööd, uurimused ja kaks lavastust, kus ma helikujundust teen. Tegelikult oleme me kohustatud tegema kaasa ainult ühes produktsioonis, aga kuidagi kujunes jälle nii, et arusaamatuste ja asjade kokkulangemise tõttu võtsin ma endale lisakohustuse. Aga tegelikult on mul selle üle hea meel! Ühe etenduse nimi on igaljuhul Mancub, mis räägib noorest loodusehuvilisest poisist, kes on veidike hullumeelne ja teine on Brechti The Resistable Rise of Arturo Ui- näitemäng Hitlerist ja tema lähikonnast, kes on kõik paigutatud Chicago maffia keskkonda. Ülipõnev- mulle tundub, et mõlemad etendused tulevad imelised ja samuti väga erinevad.  Loodetavasti saan ka ise hakkama- tunnen end siiani veidi tumbana, aga teen vähemalt targa näo ja siiamaani nad vist siiralt usuvad, et ma olen jube vinge helimees. Irw..

Ja no et jumala eest igav ei hakkaks, võtsin ma endale nüüd ka ühe lisakursuse- käin end vahetevahel Meedia ja Euroopa Avaliku Sfääri loengutes harimas. Esimene kord pidime muide ennast seal kõik tutvustama ja lisaks minule oli seal kohal veel üks eesti tüdruk . Juba teine eestlane viimase nädala jooksul- ka katedraali ees flaiereid jagades põrkasin kokku ühe sealtöötava Albertiga. Sattusime juhuslikult lobisema, kuni tuli välja, et tegelikult võiksime me seda vabalt ka eesti keeles teha..

Nagu ma teile eelmises postituses kirjutasin, toimus meil ka tööjuures suur koosolek, kus rääkisime senistest saavutustest ja õppetundidest. Üldiselt on seal täitsa okei- koht on kena ja inimesed normaalsed. Mina töötan muide stewardina, mis tähendab, et ma pean hoidma kohviku puhtana- koristama laudu, pesema nõusid ja tegema absoluudselt kõike muud, väljaarvatud kohvi. Seda teevad baristad, kes töötavad enamasti täiskohaga  ja on muidu kohviprofid.  Samas seal kohvikus organiseeritus veidi lappab ja ma tunnen, et mina ja Marcelle rabame iga päev vähemalt 7 korda rohkem kui kõik ülejäänud kokku. Kui see kõik välja jätta, olen ma enamjaolt siiski rahul- üldine atmosfäär on ju tore ja samuti on hea natukene raha teenida. Üleüldiselt tundub mulle,  et raske on leida sellist kohvikutööd, kus oleks kõik jube vahva. Või mul lihtsalt ei vea.. 

Kolme nädala pärast hakkab mul muide vaheaeg.. väga hull! Ega ma tegelikult eriti ei ootagi- see semester on olnud nii põnev, et võiks isegi kauem kesta...

Uskumatu, ongi need kõige kiiremad hetked möödas- essee kirjutatud, grupitöö esitatud ja etendused möödas.

Kõige suuremaid emotsioone pakkus muidugi meie etendus Changer. Me tegelesime sellega juba alates novembrist- enne jõule tegime palju improvisatsioone ja talvevaheajal kirjutasid lavastajad nendest inspireerituna valmis stseenid. Need on justkui laste muinasjutud, mis on lohistatud väga tumedasse täiskasvanute maailma. Kokku sai igaljuhul midagi äärmiselt sünget aga põnevat. Tegemist oli üpris füüsilise ja samas sürri etendusega ja ma olin tõttöelda natuke hirmul, et mis sellest kõigest välja tuleb, sest see on nii erinev kõigest muust, mida ma siiani teinud olen.

Eks see oligi natuke hullumeelne ja teistmoodi ning ega inimesed väga ei mõistnud, mis seal laval siis ikkagi toimus. Ega see vist tegelikult polnudki oluline, sest  paistis, et üllataval kombel see hullumeelsus töötas. Me saime väga häid kommentaare ja olime rõõmsad. Mul on igaljuhul kahju, et me seda ainult kahel õhtul mängisime, sest ma tõepoolest nautisin neid etendusi.

Üleüldse kogu protsess rikastas mind ja mu elu meeletult. Samuti kõik need inimesed, kellega ma tutvusin. Nii inspireerivad, vägevad ja naljakad.. Ma ei ole vist näiteks mitte kunagi nii palju naernud, kui meie etendusejärgsel peol. Väga andekad noored, kellelt on nii palju õppida.

Viimased kuud olid igaljuhul päris intensiivsed ja nii mõnigi kord polnud kohe motivatsiooni sinna proovi minna. Aga nüüd kui need etendused möödas on, tahaks kohe veel teha ja uuesti millessegi sarnasesse sukelduda. See tunne, mis mind tavaliselt pärast edukat etendust valdab, on üks kõige võimsamaid tundeid üldse. See adrenaliin ja pingelangus on nagu sõltuvus- tahaks ainult veel ja veel.  

Praegu on aga kuidagi väga tühi tunne. Kuidas see kõik nii järsku läbi sai? Mis ma nüüd endaga peale hakkan?

Tegelikult ju võimalusi peaks jaguma... Siin on Draama society, kes teeb igal perioodil mitu korralikku etendust, siin on muusikaliteater ja palju lavastaja- ja filmitudengeid, kes otsivad oma projektidesse näitlejaid. Samas on alati vaja läbida enne casting, kus tuleb  võistelda väga paljude väga andekate inimestega. Ja enamike emakeel on inglise keel, mis on siin väga suureks plussiks.. 

Hetkel tuleb aga hakata rohkem keskenduma  oma helikujundustele, sest vähem kui kuu aja pärast tulevad välja neljanda aasta lavastajate etendused, kus ka mina pean oma tehnilisi andeid (või andetusi) veidike teostama. Üleüldse tunnen ma ennast selles heli/tehnika maailmas nagu mingi entsusiastlik tühmapää, kes hirmsasti tahaks teha, aga samas võtab mul nendest asjadest arusaamiseks pikalt aega.. aga see kõik on vähemalt põnev..

Kohvikutööst nii palju, et viimased nädalad olen töötanud üpris minimaalselt, kuna koolis oli väga palju tegemist. Praegu on seal aga paraku üpris suur organiseerimatus - nad  ei oska mingite ilmselgete asjadega arvestada  ja tundub, et see võib neile päris palju maksma minna.  Kuulsin, et üks mu lemmikumaid inimesi on otsustanud juba ilmselt lahkuda. Mul on nii kahju, sest meil on tegelikult väga tore seltskond ja mulle väga meeldib seal, aga osad probleemid ajavad küll keema. Nt annavad nad meile hetkel vähe tunde ja siis pole kedagi tööl ja kogu kohvik on 

koristamata, nõud pesemata jne. Samuti on seal probleeme tööjaotusega... Laupäeval on õnneks suur koosolek ja eks siis kuuleb, mis saama hakkab.. Ma loodan südamest parimat..

Üldiselt on viimased nädalad olnud raskustele vaatamata imeilusad. On olnud päris keeruline, aga arendav aeg ja ma tunnen, et ma olen hetkel väga õnnelik ja rahul oma eluga. Hakkan vist lõpuks ometi koduselt tundma.. 

Nüüd aga natuke ka  pilte kevadisest Canterburyst. 

Kogu linna rahvas oli kogunenud jõeäärde, et vaadata..

..kinnijäänud kobrast.. 

Siis kui teil oli vastlapäev, tähistasid inglased (ja mina) pannkoogipäeva. Vasakult: Hannah, Holly.

 Jalgadega kast! Või siis mina ja meie etenduse rekvisiit (kast, mille sees oli `veealune kuningriik`, kuhu ma muideks etenduses ära uppusin..)

Etenduse järelpeol mõningate toredate kaaslastega.. Vasakult: Emily (kostüüm), Elena (lavastaja), Peter (valgus), mina, Tiago (näitleja), Marie (näitleja).