Sanna Inglismaal

Teate, ma leidsin vist endale uue töö! 17ndal veebruaril avatakse katedraalis üks kohvik ning täna selgus, et ka mind on sinna tööle valitud.  Meil on järgmine esmaspäev esimene kokkusaamine, kus näeb ka töökaaslasi ja kuuleb kõigest täpsemalt.  Kirjutan sellest lähemalt järgmine nädal, kui kõik selgem ja leping allkirjastatud..Aga igaljuhul, jehhuuuu- ma hakkan töötama Canterbury imeliseima vaatamisväärsuse heaks ning kivi kah jälle südamelt langenud! 

Teistest teemadest rääkides... Sattusin täna mingisuguseid Delfi kommentaare lugema ning jäi silma üks järjekordne arvamusavaldus, et need Eesti noored, kes kodumaalt lahkuvad, on nõrgad.  See jäi mind kriipima ja mõtlesin, et üritan natuke ka oma mõtteid  ja emotsioone sellel teemal kirja panna. Ma tean, et mu arvamus ühtib paljude teiste noortega, nii et see ei ole ainult isiklik.. Võib-olla  olen neid teemasid juba kunagi puudutanud, ma ei mäleta.. 

Kõigepealt arvan, et selline  suhtumine on väga  lahmiv, must-valge ja suhteliselt tüüpiline. Ma mõistan, et kirjutaja on silmas pidanud eelkõige  neid nö „kalevipoegi“, kellel pole erilisi oskusi ja kes lähevad võõrsile paremat elu ja palka otsima.  Lugedes kommentaare Facebooki grupist „Eestlased Austraalias“ näen, et lisaks paljudele seiklejatele on seal tõesti ka mõningaid ilma erilise ambitsioonikuseta mitte-eriti-intelligetseid tegelasi.  Aga kõik inimesed ei peagi ju suured tulevikutalendid olema?! Nad  on lihtsad inimesed, kellel kodumaal oleks tunduvalt tülikam endale rakendust leida, aga samas kullamanner Austraalia ahvatleb lisaks lihttöölise 20 dollarisele tunnipalgale ka ilusa ilma ja rõõmsate inimestega. Jääb valik patriootlikuse ja lihtsama elu vahel. „Kõige nõrgemad“ valivad viimase ja paljud  neist ei tahagi kunagi tagasi tulla.

Minule on ja jääb koduks ikkagi Eesti. Ma ei ole kindel millal ja kuidas, aga üks hetk ma tahan sinna suure tõenäoususega tagasi pöörduda. Elu keerdkäikusi on loomulikult raske ennustada, aga sidet kodumaaga kaotada ma kindlasti ei kavatse ja  mul on kurb kuulata, kuidas paljud teised noored minu arvamust ei jaga. Sellegipoolest lugedes kuskilt mingit järjekordest tõdemust, kuidas inimesed Eestist lahkuvad ja riik aina enam tühjeneb, tunnen ma  vahel justkui ka ennast natuke süüdi. Mul on sellistel hetkedel tunne, nagu  oleksin ka mina  üks NÕRK kodumaa reetur. Sellepärast tahaksin nüüd enda valikuid natukene põhjendada ja asja teist külge näidata.  

Ma arvan, et tänapäeva maailmas, kus kõik piirid on nii avatud, on minusugusele uudishimulikule inimesele terve elu ühes väikeses riigis elamine justkui üks elu ja nooruse raiskamine. Ma saan aru, et mõnele inimesele piisabki sellest, et nende elu piirdub trajektooriga Mustamäe-Kesklinn ja ma ei ütle, et kõik inimesed peaksid nüüd endale üheotsapileti kuskile maailma teise otsa ostma. Kui nad on õnnelikud, siis on ju kõik hästi, aga mulle isiklikult tunduks see  mandumine veidike hirmutav.  Eriti arvestades olukorda, et seal ei hoia just kinni ei eluarmastus, kolm last, unistuste kool ega töökoht.

See, et ma Austraaliasse läksin, oli mu elu kõige õigem otsus. Ma tõepoolset elasin seal, mitte ei veeretanud oma ühte järjekordset eluaastat mööda. Tundub, et vahel paljud vanemad inimesed ei saa sellisest asjast aru. „Mismõttes sa ei läinud kohe õppima??  Kas sa ei teadnud, et elus on seatud nii, et lasteaed-kool-ülikool-töö-pere-surm­????!! Kusjuures, kui õppima minna, tuleb valida midagi kasulikku,  sulle ei peagi see meeldima, peaasi, et midagi ruttu välja valid“ (sellest teemast juba mõni teine kord).  

Inglismaale tulek tuli kuidagi sujuvalt kohe peale. Tundsin, et pole veel valmis pärast suurt reisi paikseks jääma. Tahtsin ikka näha ja teha veel, tutvuda veel erinevate kultuuride ja inimestega, panna ennast keerulisematesse situatsioonidesse ja areneda. Kuigi Eestis on tore, on mul siin praegu tunduvalt rohkem võimalusi. Eks koju saab ju alati tagasi tulla. 

Ma ei tea, kas kunagi  elule tagasi vaadates oleks parem tunne siis, kui veetsin terve elu üksluiselt aga vähemalt eeskujulikult ja patriootlikult samu tänavaid tallates või siis, kui sain osa sellest imelisest maailmast palju suuremalt-  riskisin, avastasin ja nägin põnevaid kohti ning inimesi. Võib-olla teenisin ka natuke lihtsamalt veidike rohkem raha... Ja võib-olla ongi selline suhtumine veidi isekas, aga õnneks ongi vahel isekust tarvis. 

Mulle kohutavalt häirib, kui väljarännanud inimesed hakkavad oma uut elukohta  meeletult ülistama ja Eestit maha tegema.  Eesti tühjaks jooksmine on suur probleem, mille lahendust ma veel ei tea, aga kindlasti ei ole kõik lahkunud noored nõrgad. Ma loodan, et selline lahmiv üldistamine ühel hetkel väheneb..

Kevadised lilleõied on vahetunud siin suurte üleujutuste vastu ning peolt koju jalutades tuleb ka ujumisoskused mängu panna..