Tere armsad eestlased!

Ilusat vabariigi aastapäeva! Mulle öeldakse väga tihti  siin, et ma paistan suure kodumaa patrioodina, sest ma räägin alati Eestist kuidagi õhinaga..Täna tähistasime aastapäeva väikestviisi ka Manni ja ta külasolevate vanematega- sõime head kodust õhtusööki ja muljetasime eesti keeles elust ja olust. Selline väike asi andis ikka hea tunde.

Mult võeti muide vahepeal internet ära. Täna selgus, et see oli selle pärast, et ma olin tõmmanud endale filmi The Wolf of Wall Street ja sellega Paramount Pictures firmale vahele jäänud. Kusjuures, ma laen endale pidevalt filme alla, aga vahele pole varem jäänud.. Sain endale terve ümbrikutäie pabereid piraatlusest, kirjutasin nende esindajale avalduse, et enam ei tee ja siis öeldi mulle, et seekord pääsen hoiatusega ja järgmine kord läheb asi karmimaks..päris lõbus! Film on muide väga hea, soovitan kõigile!

Tegin eile Changer`i proovis/koosolemisel pilte ja mõtlesin neid nüüd teiegagi jagada..

Minu kirjutamine on küll ebastabiilne, aga lõpuks suutsin end siiski jälle kokku võtta. Praegune elutempo on suhteliselt meeletu, aga põnev. Ei tahaks küll hakata jälle jaurama aja möödumisest, aga tõesti- märts on peaaegu ukseees. Varsti tuleb kevadvaheaeg! Muide, kevadine on siin vahelduseks tõesti ja see on väga rõõmustav..

Praegune suurim uudis on ilmselt minu uus töökoht. Avatud on see kohvik olnud nädalake, aga tegelikult töötasime seal juba nädal varem. Põnev on see, et me ise ehitasime selle koha üles: koristasime, panime laudu ja toole kokku, kleepisime kohvitopsidele kleepekaid ja riputasime kunstiteoseid seintele. tegemist on uue kohvikuga ning ka mänedžer on selles äris algaja, on kogu värk veel veidike kaootiline. Samas see suhtumine, mis ma seal kogen, on täiesti erakordne. Me alustasime ju kõik koos ning ma tunnen, et mul on tõesti lihtne ja hea nende inimestega. Seal väärtustatakse töötajaid ning näidatakse seda ka igal hetkel välja, mitte ei kobiseta ja õiendata kogu aeg.. Kõik toetavad üksteist ja on kuidagi samal lainel. Kokku on meid vist 14. Kusjuures eelmises kohvikus ei tundnud ma ennast kunagi eriti mugavalt, aga nüüd on asi vastupidine- mulle nii meeldivad need inimesed ja tõesti on tore. Muide, CV-sid oli neile saadetud umbes 100, nii et kogu grupp on seetõttu väga oskusklikult valitud!

Samas ega seal armu väga ei anta. Kohvik avatakse kell 8 ja seetõttu olen ma kahel hommikul ennast „rõõmsalt“ kell 5 hommikul voodist välja ajanud, et kella kuu paiku hakata linnapoole jalutama, et siis seitsmest tööpostil seista. Ma ei ole eriline hommikusõber ja olin tõttöelda päris pabinas. Tegelikult aga pole asi sugugi nii hull- hommikuti pole vahet kas ärgata kell 5 või 8- piinarikas on see nii või teisiti ja kui ma kell 7 alustan, olen vahel juba kell 12 vaba (et siis kogu ülejäänud päev koolis tarkusi koguda). Tööle jalutame on ka üllatavalt normaalne, kuigi see võtab umbes 35 minutit aega. Kuna kell 6 ei uita just ülemäära palju inimesi ringi, kuulan ma tavaliselt mõnuga oma muusikat, laulan kaasa ja naudin lihtsalt tänaval iseenda seltskonda. Iga harv vastutulija ütleb kusjuures enamasti rõõmuga „Good morning“- ilmselt on rahustav näha, et keegi on end veel pidanud sellisel ebainimlikul tunnil välja ajama. Tööle jõudmise hetkeks on päike hakanud tõusma ning minu meeleolu on positiivne.

Muide, esimesel päeval oli kohvik avatud ainult katedraali inimestele. Seal töötab kokku nimelt 300 inimest, millele lisandub veel 500 vabatahtlikku. Minu tööks oli kontrollida nimekirja. Samas anti mulle kätte umbes 7 inimese pildid ning töökirjeldused- need olid ülimalt tähtsad kirikuinimesed, kelle käest oleks ebaviisakas nende nime küsida. Muide, kõige tähtsam mees (peapiiskop?) on nii tore, küsis juba esimesel kohtumisel mu nime ning igakord nimetab mind nüüd nimepidi. Rääkis, et Sanna pidi tähendama mingis aafrika keeles „aitäh“ .

Ühel õhtul oli meil suur avamine ja siis need tähtsad onud tulid jälle kohale ja meie pidime neile šampust ja peeni hõrgutisi pakkuma. Minu kandik oli täis uhkeid suupisteid, mille koostisosad pidin endale enne kiiruga pähe tuupima. Kohal oli ka BBC, kes palus mul telekaameratele neid hõrgutisi tutvustada.. Kujutate nüüd ette „Oh and this is Porta on a savoury bisquit with a grape and this is a tartlet with apricot and boršaaa (igakord unustan häälduse) and these here are `chicken liver patè on a crouton with pickled shallots“ . Polnud varem kuulnudki sellistest asjadest..

Koolis on kah tegus.. praegu on nii palju erinevaid grupitöid näiteks. Pean tegema paarile neljanda kursuse lavastustele helikujunduse, mõtlema helitausta enda kursuseks ühele Shakespeare`i stseenile, kirjutama essee, lugema palju näidendeid ja tegema rühmatööna mingi uurimustöö jne. Igav ei hakka!

Samuti hiilib aina lähemale meie etendus, milleks ma absoluutselt valmis ei ole. Kuna asi hakkab nii reaalne tunduma, on mul väikestviisi motivatsioonikriis, aga teisest küljest on jälle põnev. Publiku ette astuma 7-8 märts.

Täna sai lõpuks järgmise aasta majalepingule allkiri pandud ning deposiit makstud. Uskumatu, aga see jama nüüd (loodetavasti) kaelast ära. Asjaajamine oli vahepeal nende poistega ikka väga väsitav ning tagatipuks kuulsin täna, et nad kardavad mind... aga noh, hullem osa on nüüd loodetavasti möödas.

Muide, aprillis tuleb mulle mu armas pere külla ning nüüdseks on kindel ka see, et minu sünnipäeval lähme me Harry Potteri stuudiosse. Ma olen sama põnevil nagu see 13. aastane Sanna, kelle vanaisa läks hommikul viienda osa ilmumisel juba enne Selveri avamist sinna uksetaha, et raamat esimesena väikesele lapselapsele toimetada.. Sama põnevil on ilmselt mu väike vennake, kes kunagi lasteaeda minnes oli täiesti kindel, et tema nimi on Harry Potter mitte Gregor.

Ja aprilli lõpus- mai alguses teen väikse tiiru ka Eestis ära..samuti lähme mais School of Arts`i inimestega Rooma.. kõik on nii tore, aga jah..enne tuleb veidikene siin pingutada..

Igaljuhul, olge siis tublid ja nautige neid pikenevaid päevi! 

Mul on ikka meeletult vedanud, et ilma suurema stressi ja paanikata õnnestus hankida endale uus töökoht, milleks on Canterbury katedraali kohvik. Katedraal on muide täiesti imepärane koht ja sealne atmosfäär on kuidagi väga ebamaine.See nädal on meil koolitused ja järgmisest nädalast hakkab pihta õige töö. Ma olen äärmiselt põnevil, sest see on täiesti uus koht, mis tähendab, et kõik töötajad on võrdsel stardipositsioonil. Lisaks näib, et see on palju paindlikum kui mu eelmine koht- nad arvestavad näiteks õpilaste ning nende graafikutega. Huvitav on muide ka see, et minuga koos hakkab seal tööle ka mu majakaaslane Marcelle ning mu ülemuseks on järjekordselt PRANTSLANE! Igaljuhul ootame põnevusega!

Koolis on huvitav.. eelmine nädal pidime dramaturgia seminaris tegema mingeid loomingulisi ülesandeid Hamleti teemadel. Pidin improviseerima, et olen Hamleti ema, kes on telesaate külaline ja pihib maailmale oma rasket saatust. Ma olin sellel hetkel kuidagi täiesti tuim, aga hiljem mõistsin, et see oli ikka päris hirmus hetk.. mul pole ju sel aastal otseseid näitlemistunde, nii et see inglisekeeles improviseerimine on ikka omaette väljakutse..

Muide, peaksin vist  veel natuke seda siinset draamasüsteemi tutvustama. Esimesel aastal on meil enamik aineid kohustuslikud ja seega võimalus näha teatri erinevaid külgi - ajalugu, dramaturgia, keha/hääletreening ja tehnilised oskused (mis oli tegelikult valikaine). Alates järgmisest aastast saame aga oma kõik ained ise valida. Siis otsustan kui palju  tahan näitlejatunde, kui palju teooriat, kui palju mind huvitab Shakespeare, füüsiline teater, nukuteater, filminäitlemine või Euroopa teater.. Öeldakse, et alates teisest aastast läheb väga põnevaks..

Üldiselt pole täna just kuigi palju kirjasoont, nii et jagan teiega parem oma nädalavahetuse pilte. Nagu näete, trikitab ilm siin ikka korralikult.  Kord on meeletud üleujutused, sajab terve päev,  on külm, pime ja vastik.. mõni hetk hiljem tuleb päike välja ning õues on maailma ilusaim kevad..katsu siis aru saada, mis toimub..

Sellisest  järvest pidin läbi sumpama, et koju saada..

Lisaks järvele ootas ees ka jõetakistus..

Jalutustee linna..järgmine päev oli juba palju helgem..

Paremal paistab ka see kohvik, kus mina ilmselt töötama hakkan..

Teate, ma leidsin vist endale uue töö! 17ndal veebruaril avatakse katedraalis üks kohvik ning täna selgus, et ka mind on sinna tööle valitud.  Meil on järgmine esmaspäev esimene kokkusaamine, kus näeb ka töökaaslasi ja kuuleb kõigest täpsemalt.  Kirjutan sellest lähemalt järgmine nädal, kui kõik selgem ja leping allkirjastatud..Aga igaljuhul, jehhuuuu- ma hakkan töötama Canterbury imeliseima vaatamisväärsuse heaks ning kivi kah jälle südamelt langenud! 

Teistest teemadest rääkides... Sattusin täna mingisuguseid Delfi kommentaare lugema ning jäi silma üks järjekordne arvamusavaldus, et need Eesti noored, kes kodumaalt lahkuvad, on nõrgad.  See jäi mind kriipima ja mõtlesin, et üritan natuke ka oma mõtteid  ja emotsioone sellel teemal kirja panna. Ma tean, et mu arvamus ühtib paljude teiste noortega, nii et see ei ole ainult isiklik.. Võib-olla  olen neid teemasid juba kunagi puudutanud, ma ei mäleta.. 

Kõigepealt arvan, et selline  suhtumine on väga  lahmiv, must-valge ja suhteliselt tüüpiline. Ma mõistan, et kirjutaja on silmas pidanud eelkõige  neid nö „kalevipoegi“, kellel pole erilisi oskusi ja kes lähevad võõrsile paremat elu ja palka otsima.  Lugedes kommentaare Facebooki grupist „Eestlased Austraalias“ näen, et lisaks paljudele seiklejatele on seal tõesti ka mõningaid ilma erilise ambitsioonikuseta mitte-eriti-intelligetseid tegelasi.  Aga kõik inimesed ei peagi ju suured tulevikutalendid olema?! Nad  on lihtsad inimesed, kellel kodumaal oleks tunduvalt tülikam endale rakendust leida, aga samas kullamanner Austraalia ahvatleb lisaks lihttöölise 20 dollarisele tunnipalgale ka ilusa ilma ja rõõmsate inimestega. Jääb valik patriootlikuse ja lihtsama elu vahel. „Kõige nõrgemad“ valivad viimase ja paljud  neist ei tahagi kunagi tagasi tulla.

Minule on ja jääb koduks ikkagi Eesti. Ma ei ole kindel millal ja kuidas, aga üks hetk ma tahan sinna suure tõenäoususega tagasi pöörduda. Elu keerdkäikusi on loomulikult raske ennustada, aga sidet kodumaaga kaotada ma kindlasti ei kavatse ja  mul on kurb kuulata, kuidas paljud teised noored minu arvamust ei jaga. Sellegipoolest lugedes kuskilt mingit järjekordest tõdemust, kuidas inimesed Eestist lahkuvad ja riik aina enam tühjeneb, tunnen ma  vahel justkui ka ennast natuke süüdi. Mul on sellistel hetkedel tunne, nagu  oleksin ka mina  üks NÕRK kodumaa reetur. Sellepärast tahaksin nüüd enda valikuid natukene põhjendada ja asja teist külge näidata.  

Ma arvan, et tänapäeva maailmas, kus kõik piirid on nii avatud, on minusugusele uudishimulikule inimesele terve elu ühes väikeses riigis elamine justkui üks elu ja nooruse raiskamine. Ma saan aru, et mõnele inimesele piisabki sellest, et nende elu piirdub trajektooriga Mustamäe-Kesklinn ja ma ei ütle, et kõik inimesed peaksid nüüd endale üheotsapileti kuskile maailma teise otsa ostma. Kui nad on õnnelikud, siis on ju kõik hästi, aga mulle isiklikult tunduks see  mandumine veidike hirmutav.  Eriti arvestades olukorda, et seal ei hoia just kinni ei eluarmastus, kolm last, unistuste kool ega töökoht.

See, et ma Austraaliasse läksin, oli mu elu kõige õigem otsus. Ma tõepoolset elasin seal, mitte ei veeretanud oma ühte järjekordset eluaastat mööda. Tundub, et vahel paljud vanemad inimesed ei saa sellisest asjast aru. „Mismõttes sa ei läinud kohe õppima??  Kas sa ei teadnud, et elus on seatud nii, et lasteaed-kool-ülikool-töö-pere-surm­????!! Kusjuures, kui õppima minna, tuleb valida midagi kasulikku,  sulle ei peagi see meeldima, peaasi, et midagi ruttu välja valid“ (sellest teemast juba mõni teine kord).  

Inglismaale tulek tuli kuidagi sujuvalt kohe peale. Tundsin, et pole veel valmis pärast suurt reisi paikseks jääma. Tahtsin ikka näha ja teha veel, tutvuda veel erinevate kultuuride ja inimestega, panna ennast keerulisematesse situatsioonidesse ja areneda. Kuigi Eestis on tore, on mul siin praegu tunduvalt rohkem võimalusi. Eks koju saab ju alati tagasi tulla. 

Ma ei tea, kas kunagi  elule tagasi vaadates oleks parem tunne siis, kui veetsin terve elu üksluiselt aga vähemalt eeskujulikult ja patriootlikult samu tänavaid tallates või siis, kui sain osa sellest imelisest maailmast palju suuremalt-  riskisin, avastasin ja nägin põnevaid kohti ning inimesi. Võib-olla teenisin ka natuke lihtsamalt veidike rohkem raha... Ja võib-olla ongi selline suhtumine veidi isekas, aga õnneks ongi vahel isekust tarvis. 

Mulle kohutavalt häirib, kui väljarännanud inimesed hakkavad oma uut elukohta  meeletult ülistama ja Eestit maha tegema.  Eesti tühjaks jooksmine on suur probleem, mille lahendust ma veel ei tea, aga kindlasti ei ole kõik lahkunud noored nõrgad. Ma loodan, et selline lahmiv üldistamine ühel hetkel väheneb..

Kevadised lilleõied on vahetunud siin suurte üleujutuste vastu ning peolt koju jalutades tuleb ka ujumisoskused mängu panna..