Sanna Inglismaal

Minu kirjutamine on küll ebastabiilne, aga lõpuks suutsin end siiski jälle kokku võtta. Praegune elutempo on suhteliselt meeletu, aga põnev. Ei tahaks küll hakata jälle jaurama aja möödumisest, aga tõesti- märts on peaaegu ukseees. Varsti tuleb kevadvaheaeg! Muide, kevadine on siin vahelduseks tõesti ja see on väga rõõmustav..

Praegune suurim uudis on ilmselt minu uus töökoht. Avatud on see kohvik olnud nädalake, aga tegelikult töötasime seal juba nädal varem. Põnev on see, et me ise ehitasime selle koha üles: koristasime, panime laudu ja toole kokku, kleepisime kohvitopsidele kleepekaid ja riputasime kunstiteoseid seintele. tegemist on uue kohvikuga ning ka mänedžer on selles äris algaja, on kogu värk veel veidike kaootiline. Samas see suhtumine, mis ma seal kogen, on täiesti erakordne. Me alustasime ju kõik koos ning ma tunnen, et mul on tõesti lihtne ja hea nende inimestega. Seal väärtustatakse töötajaid ning näidatakse seda ka igal hetkel välja, mitte ei kobiseta ja õiendata kogu aeg.. Kõik toetavad üksteist ja on kuidagi samal lainel. Kokku on meid vist 14. Kusjuures eelmises kohvikus ei tundnud ma ennast kunagi eriti mugavalt, aga nüüd on asi vastupidine- mulle nii meeldivad need inimesed ja tõesti on tore. Muide, CV-sid oli neile saadetud umbes 100, nii et kogu grupp on seetõttu väga oskusklikult valitud!

Samas ega seal armu väga ei anta. Kohvik avatakse kell 8 ja seetõttu olen ma kahel hommikul ennast „rõõmsalt“ kell 5 hommikul voodist välja ajanud, et kella kuu paiku hakata linnapoole jalutama, et siis seitsmest tööpostil seista. Ma ei ole eriline hommikusõber ja olin tõttöelda päris pabinas. Tegelikult aga pole asi sugugi nii hull- hommikuti pole vahet kas ärgata kell 5 või 8- piinarikas on see nii või teisiti ja kui ma kell 7 alustan, olen vahel juba kell 12 vaba (et siis kogu ülejäänud päev koolis tarkusi koguda). Tööle jalutame on ka üllatavalt normaalne, kuigi see võtab umbes 35 minutit aega. Kuna kell 6 ei uita just ülemäära palju inimesi ringi, kuulan ma tavaliselt mõnuga oma muusikat, laulan kaasa ja naudin lihtsalt tänaval iseenda seltskonda. Iga harv vastutulija ütleb kusjuures enamasti rõõmuga „Good morning“- ilmselt on rahustav näha, et keegi on end veel pidanud sellisel ebainimlikul tunnil välja ajama. Tööle jõudmise hetkeks on päike hakanud tõusma ning minu meeleolu on positiivne.

Muide, esimesel päeval oli kohvik avatud ainult katedraali inimestele. Seal töötab kokku nimelt 300 inimest, millele lisandub veel 500 vabatahtlikku. Minu tööks oli kontrollida nimekirja. Samas anti mulle kätte umbes 7 inimese pildid ning töökirjeldused- need olid ülimalt tähtsad kirikuinimesed, kelle käest oleks ebaviisakas nende nime küsida. Muide, kõige tähtsam mees (peapiiskop?) on nii tore, küsis juba esimesel kohtumisel mu nime ning igakord nimetab mind nüüd nimepidi. Rääkis, et Sanna pidi tähendama mingis aafrika keeles „aitäh“ .

Ühel õhtul oli meil suur avamine ja siis need tähtsad onud tulid jälle kohale ja meie pidime neile šampust ja peeni hõrgutisi pakkuma. Minu kandik oli täis uhkeid suupisteid, mille koostisosad pidin endale enne kiiruga pähe tuupima. Kohal oli ka BBC, kes palus mul telekaameratele neid hõrgutisi tutvustada.. Kujutate nüüd ette „Oh and this is Porta on a savoury bisquit with a grape and this is a tartlet with apricot and boršaaa (igakord unustan häälduse) and these here are `chicken liver patè on a crouton with pickled shallots“ . Polnud varem kuulnudki sellistest asjadest..

Koolis on kah tegus.. praegu on nii palju erinevaid grupitöid näiteks. Pean tegema paarile neljanda kursuse lavastustele helikujunduse, mõtlema helitausta enda kursuseks ühele Shakespeare`i stseenile, kirjutama essee, lugema palju näidendeid ja tegema rühmatööna mingi uurimustöö jne. Igav ei hakka!

Samuti hiilib aina lähemale meie etendus, milleks ma absoluutselt valmis ei ole. Kuna asi hakkab nii reaalne tunduma, on mul väikestviisi motivatsioonikriis, aga teisest küljest on jälle põnev. Publiku ette astuma 7-8 märts.

Täna sai lõpuks järgmise aasta majalepingule allkiri pandud ning deposiit makstud. Uskumatu, aga see jama nüüd (loodetavasti) kaelast ära. Asjaajamine oli vahepeal nende poistega ikka väga väsitav ning tagatipuks kuulsin täna, et nad kardavad mind... aga noh, hullem osa on nüüd loodetavasti möödas.

Muide, aprillis tuleb mulle mu armas pere külla ning nüüdseks on kindel ka see, et minu sünnipäeval lähme me Harry Potteri stuudiosse. Ma olen sama põnevil nagu see 13. aastane Sanna, kelle vanaisa läks hommikul viienda osa ilmumisel juba enne Selveri avamist sinna uksetaha, et raamat esimesena väikesele lapselapsele toimetada.. Sama põnevil on ilmselt mu väike vennake, kes kunagi lasteaeda minnes oli täiesti kindel, et tema nimi on Harry Potter mitte Gregor.

Ja aprilli lõpus- mai alguses teen väikse tiiru ka Eestis ära..samuti lähme mais School of Arts`i inimestega Rooma.. kõik on nii tore, aga jah..enne tuleb veidikene siin pingutada..

Igaljuhul, olge siis tublid ja nautige neid pikenevaid päevi!