Õhtud on jahedaks läinud ja jäneseid enam ringihüppamas ei kohta. Küll aga jooksevad igaõhtuselt meie majade vahel ringi rebased..

Muidu on temperatuur kõigub siin vist mingi 3-10 kraadi vahel. Samas, BBC ilmateade lubab homme varahommikuks lausa esimest miinuskraadi. 

Kuigi vahepeal tundub, et  kraadiklaasilt vaadates tundub temperatuur igati mõistlik, on see külm siin teistsugune.. selline rõske/niiske.. 

Muidu ikka ilus sügis.. üks foto kah minu jalutuskäiguteest Parkwoodi..

Kui eelmine nädal möödus üsna koduseinte vahel iseenda seltsis ja tänu vähesele sotsiaalsusele hakkasin juba hulluma, oli see nädal palju toredam.  Võtsin osa füüsilise teatri tundidest, käisin ka selle `socialil` ehk peol ning jõudsin esmakordselt korralikumalt Canterbury baaridega tutvuma( muidu oleme ikka siin Campuses) . Samuti nautisin komöödiaõhtut, kus esinesid Drama neljanda aasta õpilased ning ka Kenti endistest õpilastest koosnev teatritrupp Three Half Pints, mis oli lihtsalt väga naljakas ja kihvt.

Tundub äärmiselt teatrine nädal, aga selle nael oli siiski meie draamatudengite kohustuslik teatrikülastus Translunar Paradise, mida vaatasime Canterbury suures Marlowe` teatris. Seda esitas Londonist pärit grupp Ad Infinitum ja see rääkis väga ilusa armastusloo. Lausa nii puudutava, et paljud meist ei suutnud oma pisaraid tagasi hoida. Laval oli ainult 3 inimest- kaks näitlejat ja üks akordioniga muusik ning kõik oli taaskord füüsiline. See etendus on võitnud väga palju auhindu ning see oli tõepoolest äärmiselt lummav ja ilus. Tõeline teatrikunst. Reklaamklipp 

Muide, see nädal olid meil ka individuaalsed tagasiside kohtumised Theatre Skills` ehk praktilise aine õpetajaga, kust saime teada,  kuidas me siiamaani tema arust hakkama oleme saanud. Mulle ütles õppejõud väga häid sõnu. Samas ise olen enda üle ikka piisavalt kriitiline ja oma keele ja võõra päritolu  tõttu pean teistest mitu korda rohkem pingutama.

Saime ka oma praktilise töö grupid teada, kellega koos peame valmis mõtlema ja esitama detsembri keskel ühe etteaste. Kuna oleme sellel perioodil palju aega pühendanud näitleja füüsilisele ja häälelisele ettevalmistusele, siis peame valima etenduse ja stiili ning koostama 15-20 minutilise etteaste, kus näitame kuidas ja mis harjutustega me ennast ette valmistaksime. Näiteks Hamleti 4.stseen . Kogu esitus (stseeni ise ei pea ette kandma) peab olema voolav, kasutades produktiivselt ja loominguliselt harjutusi ja tehnikaid, mille oleme  valinud.

Meie grupis on 5 inimest, kes selgitati välja loosi teel. Ma ei saa küll öelda, et ma oleksin nimesid kuuldes lakke hüpanud, aga eks vaatab.. annan neile võimaluse, aga praegu tundub, et see tüütu ja tänamatu entusiastist liidriroll hakkab laskuma  minu õlgadele. Nad ei tundu kuidagi eriti entusiastlikud, aga loodetavasti saan hea üllatuse osaliseks.

Lisaks etteastele peame kirjutama ka 800-1000 sõnalise kaaskirja, kus anname täpselt mõista, kuidas ja miks me mingisugust tehnikat kasutasime, kuidas see enesele mõjus jne.

Essee sain ka valmis!!! Nüüd on see ainult vaja veel üles laadida- loen homme hommikul veel värske peaga üle ja panen teele.  Uskumatu, ongi tehtud ja polnudki nii hull.. palju päästis muidugi see, et alustasin sellega piisavalt varakult ja võtsin asja rahuliku tempoga. Mõned hullud polnud veel täna hommikukski kirjutama hakanud  ja nüüd paanitsevad siin. Homme kella 12ks peab olema kindlalt esitatud, muidu on hindeks 0 .  Ise oleks sellises olukorras ilmselt juba poolel teel hullumajja...

Sügis on käes

Marlow Theatre ehk Canterbury suurim teater

Jaaa...jõuluhullus on pihta hakanud!! Anna armu!

University of Kenti kõrval asub ka Sigatüüka Nõiduse- ja Võlukunstikool

Ärge laske ennast piltidest ära petta.. õhtuti on siin ikka meeletult külm. Nii külm, et ma käin oma talve jopega ringi ja värisen. Aga Britid on tugevad.. isegi esimese pakasega ei vaevu nad peole minnes jakki peale tõmbama vaid arvavad, et on täiesti normaalne sellise külmaga suvekleidikesega 15 minutit kluppi jalutada ja siis tund aega järjekorras seista.. 

Monicaga füüsilise teatri socialil.. Teemaks oli Where`s Wally? ehk siis üks triibuline, prillidega poisiklutt. (võite googeldada)

Komöödiaõhtu

Esseelainel..

Ma ei arvagi, et see foto oleks väga ilus või midagi..lihtsalt kuna meie ca 40 kilone Malaisialasest toakaaslane on meeletult suur lihasõber ja järab vist mitu kilo päevas, siis sellised vaatepildid satuvad köögis ikka vahetevahel silme ette sattuma.. 

Viimasel ajal on kogu aeg selline tunne, et tahaks ainult magada ja süüa. Miski mu sees ütleb, et see ei ole just parim elustiil.

Kooliga seoses on mul  tunne, et kui varem arvasin, et suurem osa inimesi ei ole väga intelligentsed siis olen nüüdseks näinud ka palju erandeid. Näiteks oma seminarigrupis oskavad nad kõik kuidagi nii tarku kommentaare visata ja argumenteerida, et  ma tunnen ennast üpris igava ja rumalana. Ma ei teagi, kas asi on siiani mingis keelebarjääris või milleski muus. Tunnen, et isegi kui ma oma suu seal lahti teen ja üritan väga enesekindel paista,  tuleb sealt ikka mingi kliššeedeja iseenesestmõistetavate faktide voolang..

Tööl oli see nädal täitsa tore. Tundsin, et sain juba asjadega inimesekombel hakkama ega keeranudki suuremat käkki kokku. Jee! Ütlesin Michelile (bossile) ka, et lähen jõuludel pikaks ajaks koju ja kuigi ta just rõõmust lakke ei hüpanud, oli ta siiski üllatavalt rahulik. Õigupoolest, ta oli lausa kummaliselt sõbralik minuga nende viimaste päevade jooksul.

Rõõmudest veel rääkides, olen ma ikka äärmiselt õnnelik oma armsate majakaaslaste pärast. Nad on tihtipeale nii toetavad, mõistlikud, abistavad ja huvitavad. Isegi kui pole tuju, teeb nendega köögis kokkupõrkamine ja lobisemine alati meele rõõmsaks.

Muidu vahime ikka härra Brechtiga tõtt..

Muide, välismaal elades hakkavad eestlased peaaegu alati igatsema vana hea musta leiba, mille asemel süüakse siin mingisugust saepurusaia. Inglased pole üldiselt kuulnudki midagi sellisest veidrusest nagu rukkileib. Õnneks on minu kohvik vist üks väheseid kohti kogu Suurbritannias, kust on võimalik seda saada.. I M E L I N E!

Aeg on nii kiiresti lennanud, et pole üldse leidnud mahti siia oma tegemisi kirja panna.  

Eelmise hullumeelse nädala suutsin 4 tööpäeva ja muude kohustuste kiuste enam-vähem edukalt üle elada. Pühapäeva õhtuks olin omadega üpris läbi- ei suutnud tööl väga keskenduda ja koju minnes mäletan ennast bussijaamas koolibussi ootamas ja järgmine hetk ühes teises ja vales bussis piletit ostmas. Ma ei mäleta, kuidas ma sinna sain, aga kummaline, sest ülikoolibussid näevad teistest bussidest absoluutselt erinevad välja. Ei saanud midagi aru, mis ümberringi toimus. Ei meenugi, et selline asi oleks minu niigi hajameelses elus varem juhtunud.

Muidu oli kohvikus vahepeal veidike närviline ja ma tundsin, kuidas tööandjale kõik mu liigutused ette jäävad ja kuidas tal alalõpmata midagi mitte-eriti-sõbralikul-toonil öelda on. Nüüd olen saanud nädal aega sellest puhata ja hetkel tundub, et võiks täitsa jälle minna ja töötada. Tegelikult on ju äärmiselt hubane ja tore koht.

Vahepeal võtsin neljal õhtul osa ka siinsest aasta tippsündmusest nimega Canterbury Festival. Kahe nädala jooksul pakuti  erinevates paikades suurepärast komöödiat, kabareed ja muusikat. Töötasin Spiegeltentis, mis on 1920ndatest pärinev ringirändav telk. See on olnud korduvalt nii Melbourne`s, Sydney`s, Uus-Meremaal ja Euroopas ning seal on korraldatud uhkeid pidusid ja meeleolukaid õhtuid peaaegu saja aasta jooksul.

Olin seal nimelt vabatahtlik- kandsin 1950ndaid meenutavaid riideid, aitasin inimesi kohtadele, tõstsin etenduste vahepeal toole ümber, nägin paeluvaid etteasteid. Minu eriline lemmik, mida õnnestus lausa 3 korda vaadata, oli Knee Deep- tänapäevase tsirkuse trupp Austraaliast. 4 artisti ületasid korduvalt inimvõimete (seniarvatud) piire ja pakkusid suurt elamust. Ma arvan, et see on üks kõige paeluvamaid asju, mida ma oma lühikese elu jooksul lavalaudadel näinud olen.  Väikest klippi saate näha siit.  (see ei suuda loomulikult  üldse seda tõelist taset edasi anda)

Eile oli meil viimase õhtu puhul ka suur 1950ndate stiilis pidu  ja ma tundsin kogu selle aja vältel, et sobiksin sinna ajastusse ilmselt päris hästi.. Väga eriline atmosfäär ja tore kogemus.

Kooliga seoses on mu peakohale kerkinud suur Bertolt Brechti nimeline murepilv, sest just selle 20.sajandi suure teatrimuutja valisin ma oma esimeseks essee teemaks. Mul on kaks nädalat aega, et teema läbi töötada ja 1500 sõnaline üllitis kirjutada.. Õnneks on meile öeldud, et see on esimene essee, nii et kui vigu teha siis just nimelt seal.. See teema on tegelikult väga huvitav, aga lihtsalt see mõte sellest kõigest ajab mind mõnevõrra paanikasse..

Sain kodust paki, jõulutunne vallutas jälle südame ja päev oli helgem.

Arhitektuuriõpilased (sh Hannah) pidid planeerima ja ehitama endale papist ja kilest telgi ning seal ka ööbima..päris lahe ülesanne minu arust..

Tähistasime väikestviisi Halloweeni

Spiegeltent

Vabatahtlikud ja meie "ülemus" Mikey