Esimesed kaks Inglismaa päeva veetsin oma sõbranna Avely juures Londonis. Me polnud üksteist juba üle aasta näinud ja kirjeldamatult tore oli teineteist oma vahepealse eluga kurssi viia ja sellekõrval ka tõelist Londoni elu näha.
Põhinali hakkas aga pihta siis, kui ma pühapäeva pärastlõunal ülikooli jõudsin. Selleks pidin sõitma bussiga Canterburysse ja sealt omakorda edasi ülikoolialasse ehk campusesse. Siin on selline süsteem, et koolipiirkond asub linnast umbes 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja sellel alal on nii õppeasutused, ühiselamud, poed, baarid ja klubid, kui ka spordikeskused, kino ja teater. Kõik vaid tudengitele.
Esimene äpardus oli see, kui ma uude koju jõudes wc-sse läksin ja sinna täiesti kinni jäin. Keerasin ja pusisin selle lukuga, aga see lihtsalt ei liikunud. Õnneks oli üks mu majakaaslane allkorrusel ja pärast minu mõningast karjumist jooksis ta pannilabidaga üles ja muukis ukse väljastpoolt lahti. Tuli välja, et selline asi juhtus esimese päeva jooksul ka teiste majakaaslastega.
Järgnevalt läksin oma tuppa ja mõtlesin hakata kohvrit lahti pakkima. See aga ei läinud samuti nii ladusalt, sest mõne põgusa hetke pärast selgus, et seal reisipagasis on hoopis kellegi teise asjad sees! Olin Canterburysse jõudes ülikooli bussile minnes vale kohvri kaasa haaranud! See kõik tundus lihtsalt nii naeruväärne, et ma ei suutnud isegi närvi minna.
Tundmatul kohvril kellegi nime ei olnud ja õnneks polnud see ka lukus. Leidsime sealt seest ühe juhusliku internetipoe ostunimekirja, kus oli täiesti kogemata omaniku aadress ja telefoninumber peal. Tuli välja, et tegemist on peaaegu naabriga, kes õpib samas ülikoolis!
Selgus, et bussifirma oli minu kohvri õnneks viisakalt kõrvale pannud, aga nende kontor oli selleks karmiks tõehetkeks juba suletud. Tänaseks oli see aga kõrvaloleva küla suurde bussiterminali, kuhu ma siis järgi pidin sõitma. . Eks see uimasus maksabki tavaliselt hilisemate tüütute lisakohustustega kätte. Õnneks on praeguseks kõik korras, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas üks inimene vahel nii udu saab olla?!
Muidu on kõik superhästi. Praegu on sissejuhatav nädal koos mitmete pidude ja tutvustavate loengutega.
Majas elame viiekesi ja kõigil on omaette magamistuba, aga ühine köök ning vannituba. Kõik elanikud on tüdrukud- Joeyi Malaisiast, Marcel Brasiiliast ja kaks Hannah´t Inglismaalt. Siiamaani on nad väga toreda mulje jätnud ja samuti olid nad äärmiselt abivalmid ja valmis mind igatmoodi keerulisematel hetkedel aitama.
Campus tundub väga lahe, inimesed on armsad ja Canterbury linn on lihtsalt uskumatult muljetavaldav. Üritan järgmises postituses teid ka nende piltidega kostitada.
Praegu aga mõningaid pilte Londonist..
No comments:
Post a Comment