Istudes siin ühel sügisesel õhtul arvutitaga, tundub tahes-tahtmata praegune hetk kuidagi tuttav. Mul on tunne, et olen tagasi aastataguses punktis, kus hinges segunevad põnevus, hirm, ootusärevus ja teatav melanhoolsus. Olen jälle hetkes, kus kohe-kohe on vaja astuda üle mugavustsooni lävepaku ja olles valmis kogema midagi täiesti uut. Ainult, et seekord ei oota mind ees backpackeri seiklus Austraalias, vaid hoopis tudengielu Inglismaal.
Kuidas siis selline mõte tekkis ja kuidas sisseastumisprotsess välja nägi?
Kui ma 2012. aastal gümnaasiumi lõpetasin ja reisiteekonda alustasin, oli mõte välismaal õppimisest juba vaikselt idanema hakanud. Tegin ära IELTS keeletesti , lasin umbes kõikidel Inglismaa ülikoolidel endale koju tutvustavat posti saata ja jätsin oktoobrist siis asja mõneks ajaks sinnapaika. Tegutsema tuli aga taaskord hakata detsembrist, sest 15. jaanuaril oli vaja anda ülikoolidesse avaldused koos gümnaasiumi lõputulemuste, soovitus- ja motivatsioonikirjaga. Naljakaks teeb olukorra see, et olin sellel perioodil Austraalia aprikoosipõldude vahel, kus internetti pidi tikutulega taga otsima ning kogu protsess oli üpris kaootiline.
Muidu käib Inglismaale kandideerimine läbi internetilehe UCAS, mis ühendab kõiki sealseid ülikoole. Valida saab kuni viis kooli ning piiratud interneti ja tormava aja tõttu oli minu valik piisavalt spontaanne.
Mis sai edasi?
Juhul, kui valitud ülikoolid olid minust huvitatud, võtsid nad enamjaolt ühendust ja soovisid teha intervjuu. Üks vestlus toimus näiteks skypes ja selle jooksul kadus mu internet umbes 3 korda ära, levi oli nii halb, et nähtavasti ei kuulnud nad pooli mu vastuseid ja kõne katkes kaks korda veel ära kah. Lõppudelõpuks läks kõik hästi ja märtsi keskpaigaks oli teada, et neli kooli oleks mind valmis oma ridadesse arvama.
Kuhu olen minemas ja mida ma õppima hakkan?
Valisin ülikooli nimega University of Kent, mis asub Canterbury linnas Kagu-Inglismaal. Seda kutsutakse vahel inglise Euroopa ülikooliks, sest neil on hooneid ka näiteks Pariisis ja Brüsselis, neil on tihedad suhted väliskooolidega ning seal õpib palju rahvusvahelisi õpilasi.
Erialaks on Drama&Theatre´i. Sealne kursus on vastupidiselt näiteks Eesti lavakale selline, et lähenetakse teatrile laialdasemalt ning alles õpingute käigus saab igaüks otsustada, mis suunale ta spetsialiseeruda soovib. On see siis näitlemine, lavastamine, stsenaristika, töö teles/filmimaailmas või hoopis midagi muud .
Miks just see kool?
Mis kursusesse puutub, siis olen hakanud oma valikus veidike kahtlema ning tänaseks otsustanud, et üritan kohalejõudes selle ümber vahetada Drama&Multimedia vastu, mis on suurepärane kompromiss kahe huvitava teema vahel ning arusaadavalt on tänapäeva maailmas multimeedia ja arvutioskused ka väga praktilised. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja eks näis, kuidas kõik laheneb.
Ega ma tegelikult ei tea, kuhu ma ennast järjekordselt mässinud olen ja mis mind ees ootab. Kuigi selle kuu jooksul siin kodumaal on igasuguseid mõtteid ja kahtlusi peast läbi käinud, tundub siiski, et elu kohe vägisi veab mind Canterbury suunas. Ma usun, et head asjad juhtuvad tavaliselt siis, kui usaldada universiumit ja lubada voolul end kaasa kanda . Isegi kui see kõik eeldab teatavat julgust..
Tunnen, et ka tuttav ärevus on kõigest hoolimata kohale jõudnud. Viimased päevad olen tundnud, et väga nagu ei viitsikski minna ja kodus on ka hea. Samas tean, et kohale jõudes on kõik jälle hästi.
Lennukile istun 20. septembril, siis veedan kaks päeva oma kalli sõbranna juures Londonis ning pühapäeval jõuan kohale ülikoolilinna.
Kuidas siis selline mõte tekkis ja kuidas sisseastumisprotsess välja nägi?
Kui ma 2012. aastal gümnaasiumi lõpetasin ja reisiteekonda alustasin, oli mõte välismaal õppimisest juba vaikselt idanema hakanud. Tegin ära IELTS keeletesti , lasin umbes kõikidel Inglismaa ülikoolidel endale koju tutvustavat posti saata ja jätsin oktoobrist siis asja mõneks ajaks sinnapaika. Tegutsema tuli aga taaskord hakata detsembrist, sest 15. jaanuaril oli vaja anda ülikoolidesse avaldused koos gümnaasiumi lõputulemuste, soovitus- ja motivatsioonikirjaga. Naljakaks teeb olukorra see, et olin sellel perioodil Austraalia aprikoosipõldude vahel, kus internetti pidi tikutulega taga otsima ning kogu protsess oli üpris kaootiline.
Muidu käib Inglismaale kandideerimine läbi internetilehe UCAS, mis ühendab kõiki sealseid ülikoole. Valida saab kuni viis kooli ning piiratud interneti ja tormava aja tõttu oli minu valik piisavalt spontaanne.
Mis sai edasi?
Juhul, kui valitud ülikoolid olid minust huvitatud, võtsid nad enamjaolt ühendust ja soovisid teha intervjuu. Üks vestlus toimus näiteks skypes ja selle jooksul kadus mu internet umbes 3 korda ära, levi oli nii halb, et nähtavasti ei kuulnud nad pooli mu vastuseid ja kõne katkes kaks korda veel ära kah. Lõppudelõpuks läks kõik hästi ja märtsi keskpaigaks oli teada, et neli kooli oleks mind valmis oma ridadesse arvama.
Kuhu olen minemas ja mida ma õppima hakkan?
Valisin ülikooli nimega University of Kent, mis asub Canterbury linnas Kagu-Inglismaal. Seda kutsutakse vahel inglise Euroopa ülikooliks, sest neil on hooneid ka näiteks Pariisis ja Brüsselis, neil on tihedad suhted väliskooolidega ning seal õpib palju rahvusvahelisi õpilasi.
Erialaks on Drama&Theatre´i. Sealne kursus on vastupidiselt näiteks Eesti lavakale selline, et lähenetakse teatrile laialdasemalt ning alles õpingute käigus saab igaüks otsustada, mis suunale ta spetsialiseeruda soovib. On see siis näitlemine, lavastamine, stsenaristika, töö teles/filmimaailmas või hoopis midagi muud .
Miks just see kool?
Mis kursusesse puutub, siis olen hakanud oma valikus veidike kahtlema ning tänaseks otsustanud, et üritan kohalejõudes selle ümber vahetada Drama&Multimedia vastu, mis on suurepärane kompromiss kahe huvitava teema vahel ning arusaadavalt on tänapäeva maailmas multimeedia ja arvutioskused ka väga praktilised. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja eks näis, kuidas kõik laheneb.
Ega ma tegelikult ei tea, kuhu ma ennast järjekordselt mässinud olen ja mis mind ees ootab. Kuigi selle kuu jooksul siin kodumaal on igasuguseid mõtteid ja kahtlusi peast läbi käinud, tundub siiski, et elu kohe vägisi veab mind Canterbury suunas. Ma usun, et head asjad juhtuvad tavaliselt siis, kui usaldada universiumit ja lubada voolul end kaasa kanda . Isegi kui see kõik eeldab teatavat julgust..
Tunnen, et ka tuttav ärevus on kõigest hoolimata kohale jõudnud. Viimased päevad olen tundnud, et väga nagu ei viitsikski minna ja kodus on ka hea. Samas tean, et kohale jõudes on kõik jälle hästi.
Lennukile istun 20. septembril, siis veedan kaks päeva oma kalli sõbranna juures Londonis ning pühapäeval jõuan kohale ülikoolilinna.
No comments:
Post a Comment