Esimene nädal ehk Freshers week on märkamatult lõpule jõudnud ja on olnud väga põnev ja aktiivne aeg. Üldiselt on toimunud palju sissejuhatavaid ja sotsiaalseid üritusi nii  Drama , School of Arts´i (Drama, Film, Kunstiajalugu) kui rahvusvaheliste tudengitega. Samuti ei saa kõrvale hiilida paljude jaoks ühe oluliseima teguri- pidudeta.  Ka esimesed tutvustavad loengud on edukalt tehtud ning vähemalt hetkel on kogu mulje  imeline. 

Koolist

Siiani tundub, et olen teinud  väga hea valiku. Siin on suurepärane atmosfäär, toredad inimesed ja tundub, et  inspireerivad loengud.  Kentis õpib muide ligi 18 000 õpilast 130st riigist ning välisõpilased moodustavad kõikide tudengite hulgast 25 %. Sellega seoses korraldatakse meile ka palju tasuta üritusi- ühel õhtul oli mitmekäiguline õhtusöök, täna oli ekskursioon ühte Kenti maakonna lossi (Leeds Castle- paraku jäin ise kohabroneerimisega hiljaks) , samuti on tulemas veel kõiksugu kogunemisi . Lisaks ollakse  väga abivalmid- igasuguse probleemi korral on võimalus kellegi poole pöörduda (nt esseede kirjutamise või inglise keele abi jne), ja igal õpilasel on ka oma akadeemiline nõustaja, kellega järjepidevalt isiklikust arengust, probleemidest ja edasisest karjäärist arutatakse.  Samuti on määratud igaühele keegi abivalmis vanema kursuse õpilane ning kõigele lisaks on minul kui rahvusvahelisel tudengil oma "international buddy". 

Neile on õpilaste arvamus väga oluline ja vastavalt tagasisidele muudetakse ka iga-aasta veidikene õppekava- ja aine ülesehitust. Cambridge´i ja Oxfordiga on just Kent õpilaste rahuolu esikolmikus.

Kursusest

Kirjutasin varem, et püüan seda ümber vahetada segaaine "Drama and Multimedia" vastu. Paraku kuulub see "School of Engineeringu" alla, mis on praeguse seisuga täis. Ehk siis pean ootama, kuni keegi sealt teaduskonnast välja kukub ja siis on ilmselt lootust. Kuna aga kool on suur, pidi olema tavaline, et pärast esimesi nädalaid hakkab väike rahvasteliikumine ning paljud otsustavad, et neile ikka ei meeldi õppida ja lahkuvad. Eks näis, mis sellega saab, aga ilmselt pärast väikest ootamist tullakse mulle ikka vastu- neile ju meeldib olla vastutulelik.

Aga isegi, kui kõik  ei õnnestu, olen ka praegu oma Dramaga  väga rahul. Nii õpilased kui õppejõud tunduvad motiveeritud, entusiastlikud ja sotsiaalsed. Hetkel on mul kuni jõuludeni 2 moodulit- Theatre skills ja Modern Drama, millest esimene on praktiline ja teine teoreetiline.  Tundub, et lisaks kõigele on väga suur osa ka esseede kirjutamisel, mis on umbes 1500-3000 sõna ja millega hakkab alles kõvasti "nalja" saama. Olen selle suhtes veidike hirmul, sest mäletan, kuidas kunagi kooliajal pani isegi 250-sõnaline jutuke  teemal "What makes a good teacher?" natukene pead sügama..

Samas on meile toonitatud, et "ärge muretsege, kui te siin praegu istute siis tähendab see seda, et te olete siia kooli kvalifitseerunud ja piisavalt võimelised". No loodame..

Muide, Dramat õpetatakse Inglismaal väga paljudes ülikoolides, aga tundub, et Kentis on see üks tugevamaid (eraldi arvestuses on siiski draamakoolid, kus õpitakse spetsiaalselt näitlejateks). Käisin üks päev ka  siinsete õpilaste kirjutatud, lavastatud ja mängitud etendust vaatamas, mis oli lihtsalt nii hea, et ma olin kogu järgneva õhtu nagu puuga pähe saanud. Reklaamiklippi saab vaadata  siit 

Hästi palju räägitakse, et kuigi minu kursusel pole nii tihe tunniplaan, peame me palju ise tegema, korraldama, lugema ja olema hästi aktiivne. Õnneks siin on võimalusi  küll peaaegu kõigeks.

Freshers fayre

Selle nädala üks põhisündmus ehk kõikide erinevate huvialaringide- ja klubide tutvustus. Siin on võimalus valida sadade erinevate ringide ja tegevuste vahel alustades zombinduse, langevarjuhüppe ja laulukooriga.

Ise panin ennast esialgu mitmetesse meililistidesse kirja ja lähen vaatan ka tutvustavad kogunemised üle ning seejärel teen valiku. Liikmetel on ka väike maks, aga üldiselt on see üpris tühine. Ilmselt liitun näiteks joogaga, mille terve aasta toimuvad treeningud maksavad kokku 7 naela. 

Canterbury

Suhteliselt tihti olen jalutanud ka siinses linnas ja ma ei suuda lihtsalt ära imestada, kui ilus üks koht saab olla.  Üpris väike (40 000 - 50 000 inimest), aga väga hubane ja põnev. Palju on ajaloolisi ja väärikaid hooneid, mõnusaid kohvikuid, baare, tänavamuusikuid jne. See on kusjuures kuuldavasti pärast Londonit Inglismaal turisminduses teisel kohal. Soovitan igaljuhul võimaluse korral mind ja mu uut kodulinna vaatama tulla. 

Majakaaslased

Elukaaslaste üle olen ma küll väga rahul. Nad on toredad, mõistlikud ja huvitavad inimesed. Me õpime kõik erinevaid erialasid- film, kirjandus/ajalugu, arhitektuur, majandus ja draama, aga klapime siiani suurepäraselt.

Muide naljakas on see, et kuigi me valmistame täna ühise õhtusöögi, saab tulevikus sellega ilmselt keeruline olema. 2 tüdrukut on  nimelt taimetoitlased, üks budist (ei söö loomaliha) ja üks gluteiini vastu allergiline. 

Tegelikult on veel palju, millest rääkida, aga ei taha ju kõike korraga ka kokku kuhjata. Ega mul vist kõik endale meelde ka ei tule, nii et andke ikka vihjeid, mis teid huvitab..

.

Samuti ka see, et kuna mul on nüüd kindel elukoht ja aadress, võite rõõmuga ka kirjutada ja pakke saata. Üks päev sain näiteks vanemate saadetud paki oma ülejäänud riiete ja kila-kolaga ning tõesti- tundus nagu oleks jõulud varem kätte jõudnud. Nii et kui huvi on, andke teada.. siia igaksjuhuks oma aadressi siiski ei pane.

Minu põhiline õppehoone

Selline on meie elukoht piirkonnas nimega Parkwood

Campuses ringi jalutades kohtusin jänesega.. 

Rahvusvaheline õhtusöök. Minu kõrval istub muide eesti tüdruk Mann.

Grimmiklubi

Põhjariikide klubi.. üllataval kombel oli Eestigi nende hulka arvatud.. jee!

Loomulikult ei puudu ka Harry Potteri klubi, mis on väidetavalt päris aktiivne.

Vaade linnale

Juhuslikult ringijalutades sattusin kellegi hoovi vintage´ täikale.

Olen pärast erinevaid toimetusi lõpuks ometi end oma ühikatoas enam-vähem sisse seadnud.

Esimesed kaks Inglismaa päeva  veetsin oma sõbranna Avely juures Londonis. Me polnud üksteist juba üle aasta näinud ja kirjeldamatult tore oli teineteist oma vahepealse eluga kurssi viia ja sellekõrval ka tõelist Londoni elu näha.

Põhinali hakkas aga pihta siis, kui ma pühapäeva pärastlõunal ülikooli jõudsin. Selleks pidin sõitma bussiga Canterburysse ja sealt omakorda edasi ülikoolialasse ehk campusesse.  Siin on selline süsteem, et koolipiirkond asub linnast umbes 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja sellel alal on nii õppeasutused, ühiselamud, poed, baarid ja klubid, kui ka spordikeskused, kino ja teater. Kõik vaid tudengitele.

Esimene äpardus oli see, kui ma uude koju jõudes wc-sse läksin ja sinna täiesti kinni jäin. Keerasin ja pusisin selle lukuga, aga see lihtsalt ei liikunud. Õnneks oli üks mu majakaaslane allkorrusel ja pärast minu mõningast karjumist jooksis ta pannilabidaga üles ja muukis ukse väljastpoolt lahti. Tuli välja, et selline asi juhtus esimese päeva jooksul ka teiste majakaaslastega.

Järgnevalt läksin oma tuppa ja mõtlesin hakata kohvrit lahti pakkima. See aga ei läinud samuti nii ladusalt, sest mõne põgusa hetke pärast selgus, et seal reisipagasis on hoopis kellegi teise asjad sees! Olin Canterburysse jõudes ülikooli bussile minnes vale kohvri kaasa haaranud! See kõik tundus lihtsalt nii naeruväärne, et ma ei suutnud isegi närvi minna.

Tundmatul kohvril kellegi nime ei olnud ja õnneks polnud see ka lukus. Leidsime sealt seest  ühe  juhusliku internetipoe ostunimekirja, kus oli täiesti kogemata omaniku aadress ja telefoninumber peal. Tuli välja, et tegemist on  peaaegu naabriga, kes õpib samas ülikoolis!

Selgus, et bussifirma oli minu kohvri õnneks viisakalt kõrvale pannud, aga nende kontor oli selleks karmiks tõehetkeks juba suletud. Tänaseks oli see aga kõrvaloleva küla suurde bussiterminali, kuhu ma siis järgi pidin sõitma. . Eks see uimasus maksabki tavaliselt hilisemate tüütute lisakohustustega kätte. Õnneks on praeguseks  kõik korras, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas üks inimene vahel nii udu saab olla?!

Muidu on kõik superhästi. Praegu on sissejuhatav nädal koos mitmete pidude ja tutvustavate loengutega.
Majas elame viiekesi ja kõigil on omaette magamistuba, aga ühine köök ning vannituba.  Kõik elanikud on tüdrukud- Joeyi Malaisiast, Marcel Brasiiliast ja kaks Hannah´t Inglismaalt. Siiamaani on nad väga toreda mulje jätnud ja samuti olid nad äärmiselt abivalmid ja valmis mind igatmoodi keerulisematel hetkedel aitama.

Campus tundub väga lahe, inimesed on armsad ja Canterbury linn on lihtsalt uskumatult muljetavaldav. Üritan järgmises postituses  teid ka nende piltidega kostitada.

Praegu aga mõningaid pilte Londonist..

Istudes siin ühel sügisesel õhtul arvutitaga, tundub tahes-tahtmata praegune hetk kuidagi tuttav. Mul on tunne, et olen tagasi aastataguses punktis, kus hinges segunevad põnevus, hirm, ootusärevus ja teatav melanhoolsus. Olen jälle hetkes, kus kohe-kohe on vaja astuda üle mugavustsooni lävepaku ja olles valmis kogema midagi täiesti uut. Ainult, et seekord ei oota mind ees backpackeri seiklus Austraalias, vaid hoopis tudengielu Inglismaal.

Kuidas siis selline mõte tekkis ja kuidas sisseastumisprotsess välja nägi?
Kui ma 2012. aastal gümnaasiumi lõpetasin ja reisiteekonda alustasin,  oli mõte välismaal õppimisest juba vaikselt idanema hakanud. Tegin ära IELTS keeletesti , lasin umbes kõikidel Inglismaa ülikoolidel endale koju tutvustavat posti saata ja jätsin oktoobrist siis asja mõneks ajaks sinnapaika. Tegutsema tuli aga taaskord hakata detsembrist, sest 15. jaanuaril oli vaja anda ülikoolidesse avaldused koos gümnaasiumi lõputulemuste, soovitus- ja motivatsioonikirjaga. Naljakaks teeb olukorra see, et olin sellel perioodil Austraalia aprikoosipõldude vahel, kus internetti pidi tikutulega taga otsima ning kogu protsess oli üpris kaootiline.
Muidu käib Inglismaale kandideerimine läbi internetilehe UCAS, mis ühendab kõiki sealseid ülikoole. Valida saab kuni viis kooli ning piiratud interneti ja tormava aja tõttu oli minu valik piisavalt spontaanne.

Mis sai edasi?
Juhul, kui valitud ülikoolid olid minust huvitatud, võtsid nad enamjaolt ühendust ja soovisid teha intervjuu. Üks vestlus toimus näiteks skypes ja selle jooksul kadus mu internet umbes 3 korda ära, levi oli nii halb, et nähtavasti ei kuulnud nad pooli mu vastuseid ja kõne katkes kaks korda veel ära kah. Lõppudelõpuks läks kõik hästi ja märtsi keskpaigaks oli teada, et neli kooli oleks mind valmis oma ridadesse arvama.

Kuhu olen minemas ja mida ma õppima hakkan?
Valisin ülikooli nimega University of Kent, mis asub Canterbury linnas Kagu-Inglismaal. Seda kutsutakse vahel inglise Euroopa ülikooliks, sest neil on hooneid ka näiteks Pariisis ja Brüsselis, neil on tihedad suhted väliskooolidega ning seal õpib palju rahvusvahelisi õpilasi.
Erialaks on Drama&Theatre´i. Sealne kursus on vastupidiselt näiteks Eesti lavakale selline, et lähenetakse teatrile laialdasemalt ning alles õpingute käigus saab igaüks otsustada, mis suunale ta spetsialiseeruda soovib. On see siis näitlemine, lavastamine, stsenaristika, töö teles/filmimaailmas või hoopis midagi muud .

Miks just see kool?
Mis kursusesse puutub, siis olen hakanud oma valikus veidike kahtlema ning tänaseks otsustanud, et üritan kohalejõudes selle ümber vahetada Drama&Multimedia vastu, mis on suurepärane kompromiss kahe huvitava teema vahel ning arusaadavalt on tänapäeva maailmas multimeedia ja arvutioskused ka väga praktilised. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja eks näis, kuidas kõik laheneb.


 Ega ma tegelikult ei tea, kuhu ma ennast järjekordselt mässinud olen ja mis mind ees ootab. Kuigi selle kuu jooksul siin kodumaal on igasuguseid mõtteid ja kahtlusi  peast läbi käinud, tundub siiski, et elu kohe vägisi veab mind Canterbury suunas. Ma usun, et head asjad juhtuvad tavaliselt siis, kui usaldada  universiumit ja lubada voolul end kaasa kanda . Isegi kui see kõik eeldab teatavat julgust..

Tunnen, et ka tuttav ärevus on kõigest hoolimata kohale jõudnud. Viimased päevad olen tundnud, et väga nagu ei viitsikski minna ja kodus on ka hea. Samas tean, et kohale jõudes on kõik jälle hästi.

Lennukile istun 20. septembril, siis veedan kaks päeva oma kalli sõbranna juures Londonis ning pühapäeval jõuan kohale  ülikoolilinna.