Koolituhin on peale hakanud ja elu jälle päris põnev. Ma ei hakka täna pikalt kirjutama, sest pean mõne tunni pärast juba üles ärkama, et NEW YORKi poole teele asuda! Olen nii põnevil.

Täna aga jagan teiega pilte Brightonist. See on üks selline üpris turistikas väga kihvt mereäärne linn, kus me vaheaja lõpus päeva käisime veetmas. Nii tore on ikka Inglismaad tundma õppida. Siin on nii palju avastamist! 

Uudiseks veel ka nii palju, et hakkan tagasitulles töötama ühe filmi kallal. Praeguseks on sellele tehtud ka juba Facebooki lehekülg, nii et võite like`da ja olla hiljem kursis, millega ma tegelen. See lehekülg on siin. 

Puhkus on olnud taaskord väga mõnus. Nädal aega olen nüüd Inglismaal tagasi olnud ning esmaspäeval  hakkab jälle kool pihta. Sellel perioodil on minu aineteks Acting ja Physical Theatre. 

Esimeses neist saame kätte selline draamakooli kogemuse, kus õpime naturalistliku Stanislavski stiilis teatrit. Hästi palju peame ka näidendeid lugema, karakterianalüüse tegema jne. Põhinäidendiks, millega perioodi alguses tööle hakkame on inglise näitekirjaniku Somerset Maughami  1932 aastal kirjutatud näitemäng For Services Rendered. Tegemist on hästi britiliku perekonnadraamaga, kus näidatakse ühe Kenti maakonnas elava pere saatust ja elu maailmasõdade vahel. Päris huvitav tükk ning ka tegelaskujud tunduvad väga põnevad.  Kolmanda aasta tudengid räägivad, et Acting pidi olema väga raske moodul, kus antakse väga karmi aga õiglast tagasiside ning paljud pidid sageli pisarais olema.Samas olen ma väga põnevil, ainult et.. välismaalasena on see aine mu jaoks veelgi pingutustnõudvam, sest nad tahavad, et ma oma rollis perfektses inglise aktsendis räägiksin.. heh, hakkab nalja saama!

Physical Theatre´i kohta ma ei oska veel midagi ette mõelda. Tean ainult seda, et see pidi olema väga intensiivne ja üsna perioodi alguses peame me kõik tegema hindelise soolo etteaste. Tuleb jälle põnev.

Samuti hakkan ma töötama KTV filmiga, kus olen produtsendiks. Seekord tundub, et see saab päris suureks osaks minu lähikuudel. Filmi teksti kirjutamine on ikka veel töös, aga jällegi põnev projekt.

Mul on kahtlane tunne hinges, et tuleb taaskord kiirem ja tegusam periood kui kunagi varem.

Tööd aga hetkel pole. Linnas ringi jalutades on näha, et hetkel on väga vaikne ja kedagi väga ei otsita. Samas, mul on ajapikku ka endal mingisugused nõudmised tulnud. Näiteks ma tahan töötada kohas, kus oleks hea seltskond ja hea atmosfäär. Ma ei taha ka niisama hambad ristis ebameeldivas kohas rabada. Väga ei stressa.

Veebruari alguses aga ootab mind ees taaskord väike puhkus- sõidame kooliga nädalaks NEW YORKI!!! Ei jõua ära oodata!

Armas hea Kalamaja

Lühikeste juustega uus Sanna..

Viimasel päeval Eestis käisime isa ja vennaga Kiviõlis suuskamas/lauatamas. Niii kirjeldamatult hea tunne oli pärast kolme aastat jälle lumelauale astuda. 

Londonis aga ootamas mind juba ees Janeli, kellega sai õhtusöögikõrvale maailma asjadest pajatada.

Väike turistipäev lähedal asuvas Herne Bay linnakeses

Käisime mingis mängupõrgus, kus ma võitsin ühe masina peaauhinna- 240 sellist piletikest. Need sai siis kassas mingite asjade ümber välja vahetada. 

Pärast kümne minutilist kaalumist, sain endale sellise väärt kraami. Täielik naljanumber. Muide 40 000 pileti eest on võimalik endale isegi telekas saada. Tahaks näha küll kedagi, kellel sellist kannatust jagub..

Ilusat uut aastat teile kõigile! 

Rääkisime siin Ireniga, et iga kord on Eestisse tulles  aina harjumatum sisse elada. Ega seekord oli ju tegelikult koju jõudes kohe jõululaud ootamas ning esimesed päevad möödusid pere ja toidu keskel. Siiski esimest korda üle pika aja  trollis istuda mõjus taaskord maaväliselt. Armas kodumaa tundus väiksem kui kunagi varem ja tavapärasest rohkem kostus kõrvu vaid vene keel.

Õnneks Tallinna peal natuke rohkem jalutades ja mõnusates kohtades käies, tuli jälle harjumuspärane ja kodune tunne. Tore on näha, et iga kord paistab linnapildis silma aina uusi ja ägedaid kohti. Näiteks seekord üllatas väga positiivselt Telliskivi piirkond. Paraku enamus kohtadesse jällegi ei jõua. 

Samuti olen seekord veetnud palju aega perega ja kõige lähemate sõpradega.Väga armas oli ka Salme teatri filmitegelaste stiilis jõulupidu. Lisaks käisime täna ka üle pika aja  KUMUs kunsti ahmimas. Samuti käisin Sinilinnus Bollywoodi peol jalga keerutamas, kinos ja erinevates kohvikutes.

Samas tunnistan, et ega väga ei viitsi ka rahmeldada ning ühest kohast teise joosta- pigem võtangi siin olles aega kõige lähedamatele, puhkan, vaatan filme ja loen. Isegi aastavahetuse paanikat otsustasisn seekord mõnuga eirata ning üle mitme aasta selle õhtu lihtsalt oma pere, hea söögi ja aastavahetuse programmiga veeta. Hakkan vist  vanaks jääma.

Sellegipoolest sain ikka kätte oma väikse teatrisõõmu, kui käisin  NO99-s ja vaatasin etendust  `Tüdruk, kes otsis oma vendi`. Selle etenduse kohta on väga palju erinevaid arvamusi ja tuleb tunnistada, et ma ei ole kunagi veel sellist teatrit näinud. Kogu etendus oli justkui üks  postmodernistlik performance, kus üks tüdruk terve etenduse vaikides ihualasti laval figureerib ja teised näitlejad tema ümber askeldavad. Sõnu kasutatakse vähe, aga kui midagi öeldakse, on see päris leidlik ja huvitav.

Kogu sisu ja see, mida täpsemalt  öelda taheti (iga teatrikülastaja põhiküsimus), on üks suur müsteerium ja igaühe enda otsustada. Tõttöelda, selles kontekstis polnudki see vist  väga oluline. Pigem olid tähtsad need põnevad momendid ja elemendid, mis näitlejate ning suurepärase heli ja valguskujunduse abiga esile kutsuti. Oli näha, et lavastajaks on kunstnik ja pean tunnistama, et mulle täitsa meeldis see kompott.  Soovitan seda vaadata, aga kindlasti tuleks teatrisse minna väga avatud meelega.

Igaljuhul, on olnud mõnus rahulik puhkus.. Kui kellelgi on aga veel soovi trehvata, siis viibin kodus kuni 9nda jaanuarini.

Muide, sain jõuludeks uue telefoni ja kuna selle kaamera on päris hea, otsustasin ka oma sõnu süüa ja endale Instagrami teha. Ise ka ei uskunud, et see juhtub. http://instagram.com/sannakarina  

KUMU, 1920ndate Art Deco kostüüminäitus