Loodan südamest, et minu väga harvadest postitustest
hoolimata on veel mõni inimene, kes siia blogisse vahel ära eksib.
Kirjutan seda postitust hetkel Gatwicki lennujaamas, kell on 2 öösel ning mu
lennuk läheb hommikul kell 8. Tuleb pikk öö, aga samas jõuan homme koju ning
otse jõululauda.
Igaljuhul, kool lõppes eelmise reedega ära ja pean ütlema, et see oli
kohe kindlasti kõige põnevam, raskem ja ägedam kooliperiood. Mul pole vist elus
ka nii kiire olnud kui viimasel kahel nädalal, kuhu kõik arvestused, suured kirjatööd ja
esinemised ära mahtusid.
Slapstickis oli meil suur
avalik lõpushow. Lisaks etendamisele, saime kõik ka endale ühe
produktsioonirolli ( valgusdisain, heli, kostüüm, majandamine, reklaam jne) ning
mina võtsin pahaaimamata enda õlule kõige eest vastutava Production Manageri
ülesande. See
tähendas siis seda, et minu vastutada oli see, kuidas kogu õhtu ning sellele
eelnev progress välja kukub.
Pidin hoidma kõikidel teistel ning nende ülesannetel silma
peal, täitma loendamatu hulga pabereid ja vastutama, et õhtu jooksul ühtegi
suuremat äpardust ei juhtuks. Lisaks viisin läbi tehnilise- ja kostüümiläbimängu
päeva, vaatasin,et kõik oleks graafikus ning olin muidu boss. Vahepeal tahtis küll närv
mustaks minna, aga samas nautisin seda kõike väga. Kuna tahan tulevikuski suure tõenäosusega produtsendiks saada, siis
see kõik oli väga vingeks kogemuseks.
Lisaks produktsioonile tegelesime pidevalt ka enda grupi etteastega. Meie neljaliikmeline seltskond oli
lihtsalt imeline- töö sujus superhästi. Kuna kõikidel esinejatel oli oma
lõputüki osas suur vabadus, olidki etteasteid ühest äärmusest teise- oli Charlestoni,
miimi, vaimuka dialoogiga komöödiašketse ja palju muud. Meie tegime oma grupiga
sõnadeta silent-movieliku etteaste nimega The Dance, The Dames, The
Dishonorable, kus üks gigolo otsustas viia kolm tüdrukut samal õhtul samale
tantsupeole kohtingule. Kogu õhtu oli täis äpardusi ning minu enda karakteril oli samuti selles suur osa: mängisin tüdrukut,
kelle kätte enamik kokteiliklaase sattus ning kes lõpuks päris purjakile jäi.
Saime tantsida, igast ägedaid trikke teha ning lõpuks oli mul ka au visata teistele
tüdrukutele tort näkku. Jäin meie etendusega väga rahule!!
Shakespeare`s oli samuti põnev. Meil oli seal samuti väike
teatritrupp, kellega me näidendi kirjutasime ning selle ka ette kandsime. Meie
etendus oli üpris klassikalise shakespeareliku šüzeega: Kuningas, kuninganna ning nende
imikust poeg sattusid laevaõnnetusse, kus naine ära uppus. 20 aastat hiljem oli
kuningas ikka väga üksik ja õnnetu ning kuningkoda otsustas korraldada
võistluse uue kuninganna leidmiseks. Lõpuks leitigi ühe rahaahne ja ärakasutav naine, kuningas armus
ning otsustas kogu päranduse talle
pärandada. Printsile see idee aga üldse ei meeldinud ning ta palkas kurikaela,
kes kuninganna ära pidi mõrvama. Järgmisel õhtul toimus aga suurejooneline
maskiball, kus kuningas ja kuninganna üheteiseks maskeerusid ning kurikael
tappis pahaaimamata hoopis kuninga ära. Märganud oma tegu ja üritanud olukorda
parandada, otsutas ka kähku ka kuninganna ära mürgitada. Pärast seda saabus
kohale vihane prints, kes oli sellisest asjatundmatusest väga ärritunud ning
kes pidas kurikaelaga mõõgavõitluse maha, kus viimane traagiliselt surma sai.
Lõpuks oli ainult prints alles. Minu roll- otseloomulikult kurikael. Väga lõbus protsess!
Samuti oli mul eile viimane tööpäev katedraali kohvikus.Muutusin ka natuke sentimentaalseks, sest lõpuks olin ainukene,
kes päris esimesest grupist alles oli ning samuti ka ainus, kes oli seda
kohvikut sõna otseses mõttes aidanud üles ehitada.Mulle meeldis seal tegelikult
väga ning see oli nii mugav ja paindliku graafiku ning hea seltskonnaga. Nüüd
kui ma 9ndal jaanuaril tagasi tulen, pean hakkama jälle uut tööd otsima.. Ja
kui katedraalist mööda jalutan, on kõik need meie ruumid tühjad. Oeh!
Vahepeal oli aga tore see, et Iren tuli mulle Taanist mõneks
päevaks külla. Nii tore oli talle Canterbury tutvustada ja muidu kõigest natuke
puhkust saada. Samuti käisin temaga Londonis, kus külastasime (mu uut lemmikut)
Brick Lane´i, jalutasime South bankil ning avastasime niisama jõulust Londoni.
Londonis käisin ka täna
ning õhtu lõpuks käisime Soho teatris James Acasteri Stand Up Comedyt
vaatamas. See komöödia on siin ikka väga väga popp ning superhea. Oli vägaväga
lahe õhtu, hea meelelahutus ja suurepärane venue.
Igatahes, elu on ilus! Eks vaatab, mis nüüd kodumaal kolmeks
nädalaks pakkuda on!
Ilusaid ja rahulikke jõule!
Tuledesäras Canterbury
Katedraali värav ja meie kohvik..
Tüdrukud 1920ndatest..
Proov
Mul käisid ka päkapikud..
