Sanna Inglismaal

Ma olen nii õnnelik- lõpuks ometi on see `kodutu nädal` ehk siis hostelistiilis elu sõbranna toa põrandal, möödas ja olen maandunud edukalt oma uude Canterbury koju. See on nii tore tunne, sest olugugi et ühikas elamine oli tore ja mugav, päris koduseks need ruumid ikka ei saanud. Juba aga minu uue  tänava nimi, Cherry Garden Road, kõlab suurepäraselt.

Eelmine nädal käisime Marcellega Londonis, eesmärgiga saada osa Marina Abramovic`i uuest performance`st. Ma vahel mõtlen, et olen ikka niivõrd õnnelik, et London niivõrd lähedal on ja  et sellised sündmused  mulle koju kätte tuuakse. Ma kirjutasin ju sellest samast naisest talvel oma essee ja võib öelda, et pärast esimese aasta lõppu oli ta kindlalt esikohal minu kõige põnevamate inimeste nimekirjas.

Seekordse performance`i nimi on 512 hours, mis tähendab seda, et kolme kuu jooksul  on kunstnik kuus päeva nädalas ühes Londoni galeriis ja teeb  suurt kunsti. Kõik on planeerimata ja sünnib Abramovic`i ja publiku kokkupuutel kohapeal. Inimesed võivad seda tasuta galeriid külastada millal tahes ja viibida seal sees kaua iganes.  

Ainsaks reegliks publikule oli jätta oma kaamerad, telefonid ja muud tehnikavidinad uksetaha (nii et selfie koos Abramoviciga jäi seekord ainult ideetasandile)..Ega sellel performace`l väga mingisugust actionit  ei toimunudki; ühes ruumis seisime meditatiivselt kõik silmad kinni, teises ruumis lamasin kuskil voodis ja kolmandas jalutasime kinniseotud silmadega toas ringi. Galeriis oli täielik vaikus ja mingi kummaline rahulik energia ning kirsina tordil jagab seda hetke sinuga koos ka mingisuguse täieliku müstilise auraga Abramovic.

Seda on vist võimatu sõnadega kokkuvõtta, sest ikka ja jälle kõlab see väga mõttetu postmodernse kunstina mille peale inimesed suud ammuli imestavad, et „ mõttetu, igaüks võib midagi sellist teha“. Vahet ei ole. Igaljuhul saalist välja tulles ja reaalsusega vastu vahtimist saades oli küll küsimärk otsa ees, et mis seal nüüd meiega toimus.  Aga see oli väga vägev ja mul on nii suur au, et ma kahest tunnist sellest 512st ka ise osa sain.

Ülejäänud Londoni päev külastasin kõige kallimat ja suuremat kaubanduskeskust Harrodsit ning punklikku ning vinget Camden town`i. Camden oma marketite ja atmosfääriga on ilmselt mu üks lemmikumaid pealinna paiku. Lõpmatud turud ja vohav hullumeelsus tekitasid mulle vahepeal kusjuures tunde, et olen tagasi Bangkoki jõudnud.

Teine põnev asi, millega ma tegelenud olen on väike vabatahtlikutöö kohalikus teatris. Nimelt on minu endine heliõpetaja Gulbenkianis peatehnik ja ta pakkus välja võimaluse tema tehnikute tööd tulla vaatama ja õppima. Käisingi ühel päeval kohal, kus me valmistusime päev otsa ette õhtuseks jazziseks Yolanda Brown`i  kontserdiks. Olin seekord enamasti valgustaja sabarakk ja kruttisime temaga seal lampe lakke, otsustasime mis värvi kilesid prožektoritele ette panna ja jalutasime Gulbenkiani katuses (ala, kuhu on osad laeprožektorid kinnitatud). Mul lasti ka asjajuures olla ja kaasa teha. Mega põnev ja ma tahan kindlasti augustis tagasi minna. Olen otsustanud, et pean õppima teatrikunsti erinevaid külgi ja saama võimalikult palju kogemusi ja mis saaks olla parem, kui tutvuda professionaalse teatri telgitagustega..

Praegu aga istun jälle Stanstedi lennujaamas, kell on pool viis hommikul ja vaid mõne tunnipärast saan oma kass Suusit silitada ning pühapäeval laulame juba kõik koos lauluväljakul täiest kõrist Koitu.

Kolm ja pool nädalat suvepuhkust algab NÜÜD!

Kontsert Gulbenkianis

Jänesepoisid campuses

Vaatepilt, mis avaneb kui kolm tüdrukut kolima hakkavad.

Minu uus maja. Meie elame paremal pool ja kõrval elav paar on seal pesitsenud juba viimased 29 aastat. 

Meie tänav

Minu uus tuba. Ma ei ole jõudnud ennast seal veel sisse seada nii et üritan etha ka parema pildi, kui ma juuli lõpus tagasi lähen ja täpselt välja mõtlen, kuidas seda ruumi paigutada.. 

Vaade aknast

Meie väike aiake