Viimased nädalad on möödunud üpris tegusalt ja töiselt. Olen palju tööd teinud ja  võin öelda, et olen oma töökohaga hetkel väga rahul. Loomulikult on olnud mõningaid probleeme ja ikka veel tuleb ette olukordi, mil midagi kobiseda tahaks, aga üldjoontes läheb kõik tõusvas joones. Superpaindik ja mõnus atmosfäär- lõpuks ometi on mu töökaaslasteks ka sellised inimesed, kellega ka vabal ajal tahaks koos olla.Lisaks tunnen, et saan olla mina ise ja ei pea kannatama pidevalt mingi terrori all nagu enamikes eelmistes kohtades. Kogu aeg küsitakse kõiges ka meie arvamust ning minu sõna vist tõepoolest maksab midagi. Samuti on ööülesanded natuke mitmekesisemaks muutunud- valmistanud nüüd tihti sööki (soendan, grillin paninisid, lõikan kooke) ja vahel teen ka kohvi.

Praegu aga toimuvad meil seal suured muudatused ja ma usun, et kui ma nädala pärast tagasi tulen, on kogu kohvik teistsugune. Esiteks, peavad nad kibekähku paar inimest juurde värbama, sest me oleme ikka väga kriitilisel piiril ( 2 inimest on lahkunud ja suvehooaeg läheneb). Samuti otsustas meie manager kogu koha ümber teha- uus söök, uus kujundus ja uus süsteem. Naljakas on see, et taaskord on minu ülemuseks prantslane. Igaljuhul otsustas see võimukas naine nüüd kogu meie menüü ümber vahetada ja alates eilsest on meie inglaslikku  tee-kookide valikusse lisandunud palju uhked prantsuse küpsetisi (need on niiiiii head!). Üsna pea tulevad ka quiche`d ja croissantid ning juba mõne nädala eest alustasime macaroon`ide müüki. Nii et ma olen omadega jälle (pool)prantsuse söögikohta maandunud.  No natuke naljakas see iseenesest ju on, et suure inglise vaatamisväärsuse nime kandvas kohvikus müüakse prantsuse küpsetisi, aga meie manager on täiesti veendunud, et just tema kodukoha küpsetised on maailma parimad.  Ja loomulikult on meil ka palju prantsuse turiste.

Ühesõnaga, kohvik areneb pidevalt  ja lähitulevikus alustame kuuldavasti ka lauast teenindamisega, mis tähendab, et minust saab võib-olla ettekandja (siiani oli iseteenindus- meie küll soendasime sööki ja tegime jooke, aga inimesed pidid oma tellimuse ikka ise kassas ütlema).

Täna õhtul aga saabusin  muide Eestisse. Loomulikult oli plaan Inglismaal kõikide kooliasjadega ühelepoole saada, aga pole vist mõtet mainidagi, et seda ei juhtunud.. igaljuhul üritan oma aega vähemalt siinolles ilusti planeerida, nii et oleks võimalik piisavalt palju ka puhata ja mängida..

Pärast eelmist töömaratoninädalat otsustasin, et võtan korraks aja maha ja lähen mõneks päevaks Londonisse. Sai ju tegelikult sealt ka perega läbi põigatud, aga siis oli aega ainult närused paar tunnikest.  Mu vanemad jätsid mulle siia ka Londoni raamatu, mis mul kahe päeva jooksul tänu oma kaartidele ning soovitustele elu tunduvamalt kergemaks tegi. Olen vist ikka suht vanakooliinimene.. 

Saabudes otsustasin esmalt bussijaama läheduses asuva Chelsea piirkonna üle vaadata. Tänapäeval on see üpris posh ja elupaigaks pigem rikkuritele. Varemalt oli see aga populaarne kunstnike ja kirjanike seas. Mõtlesingi William Turneri radadel seigelda ja ilusaid jõeäärseid vaateid otsida. Plaan oli aga nurjunud, kui ühel hetkel täiesti lambisel hetkel justkui oavarrest kallama hakkas. Peavarju otsides, jõudsin omadega lõpuks nagu vettinud kass King`s Roadile, kus oli palju söögikohtasid ja poode. King`s Road on Chelsea peatänav, kust muide algas 1960ndatel  miniseeliku võidukäik ning kust on pärit ka hilisemad trendid nagu näiteks punk. 

Kui kõht oli sushit täis pugitud, suundusin oma kultuuriituurile. Mõtlesin pikalt, et kuhu minna, sest Londonis on ju nii palju hiiglaslikke ja põnevaid muuseume ja kusjuures enamik neist on täiesti tasuta. Valisin seekord välja Victoria and Albert Museum`i, kus asub üks maailma suurimaid kujutava ja tarbekunsti väljapanekuid. Seal on 11 kilomeetrit saale ja võib leida kõike alates Aasia kujukestest, maalikunsti ja rõivakogudeni välja. Ise külastasin seekord ainult paari väljapanekut: Raphael´i maalid, rõivakollektsioon (riided 1700ndast tänapäevani), ehtekollektsioon (ehted alates Vana-Egiptusest tänapäevani) ja teater/etenduskunst. Need paar "tuba" võtsid mul umbes 3 tundi.. Ma ei tea kaua seal kokku peaks viibima, et kõik 145 väljapanekut ülevaadata...

Õhtul sain aga endise klassiõe Avelyga kokku ja nii tore oli jälle üksteise tegemistest kuulda ja lõbusalt aega veeta.. 

Järgmine hommik suundusin  Soho ja Hiinalinna piirkonda uudistama. Soho on olnud alates 17ndast sajandist üsna ekstravagantne ja kuigi see on minevikus olnud prostitutsioonile ja teistele naudingutele kalduv, on see 21. sajandil pigem rahulik, aga  multikultuurne ja boheemlaslik. 

Ülejäänud päeva veetsin shopinguparadiisis Primark- hiiglaslik ja odav pood, kus noored naised hulluvad ja vaesed mehed peavad kannatlikult trepil istuma ja ootama, et millal ükskord juba koju saab..sügisel muide ehitatakse meile ka lõpuks Canterburysse Primark ja selle üle on kõik hetkel väga elevil.. 

Igaljuhul oli supertore citybreak ja London hakkab mulle iga korraga aina rohkem meeldima..

Üks WestEndi teatritest, kuulus muide varem Andrew Lloyd Webberile..

Nii, nüüd on aega minu sünnipäeva postituse jaoks, mida ma tähistasin seekord oma pere, Harry Potteri ja Londoniga. See oli täiesti suurepärane päev- üks toredamaid sünnipäevi mu elus. Olge valmis- siit tuleb fotosadu.. 

Filmistuudiot soovitan muide kõigile- nii fännidele kui ka mitte nii suurtele fännidele. See maja oli koduks sellele võttemeeskonnale üle kümne aasta ja kõik, mida seal näha sai, oli autentne ja filmides kasutatu. Sai palju informatsiooni ja lisaks ka aimu, kuidas mingeid teatud asju filmiti- kust pärineb see uhke loss? Kuidas Hagrid nii suur on? Kuidas nad luuaseljas püsisid?

Väga palju on nendes filmides muidugi kasutatud rohelist tausta, mis tähendab seda, et stseeni tagataust ja võttepaik on suures osas näitlejatele lihtsalt hiljem taha monteeritud (välistseenid ). Samuti on mitmed filmis nähtavad uhked ehitised tegelikult äärmiselt tillukesed. Näiteks Gringottsi pank või siis ka Sigatüüka loss.. Filmimise kohta üleüldiselt saab aimu näiteks siit. 

Ma tundsin ennast seal nagu tõeline fangirl ja ma julgen väita, et see oli üks põnevamaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. See on täiesti geniaalne maailm ikka, parim raamatusari ja minu lapsepõlv.  Algul loeti sõnad peale ka, et isegi täiskasvanutel on suundumus seal stuudios hulluda, et palun püüdke ennast tagasi hoida ja mitte mingisuguseid rekvisiite käppima minna..Seda kõike tuleb lihtsalt oma silmaga näha.. 

Muide, Canterburysse tagasisaabudes läksin peaaegu tülli ühe töökaaslasega, kes väitis mulle kindlal häälel, et Harry Potter pole filmitud mitte Warner Brothersi vaid USA firma Universal Studios poolt. Tema olla väidetavalt seal kohapeal käinud ja teadis täpselt rääkida, et Londoni stuudios on kõik asjad vaid koopiad. Algul ajas see mind närvi, et mis udu ta ajab, aga pärast hakkasingi kahtlema- äkki olingi kõigest valesti aru saanud?! Pärast väikest internetiotsingut sai siiski selgeks, et loomulikult on tegemist Briti filmiga, mis filmiti just seal stuudios ja Universalil pole sellega suuremat pistmist. Töökaaslane ikka ei usu mind ja ajab oma jura edasi. Mulle lihtsalt ei meeldi sellised targutajad.. 

Sattusime Londonisse just maratoni ajal

Buckinghami palee

Vanakooli double decker

Niisiis.. uhke lossi asemel on kogu filmisari vändatud hoopis sellises täiesti suvalises hoones..

Minu elu tipphetk, ehk siis sain koos teiste sünnipäevalastega Suure Saali ukse lahti lükata.. (vaadake keskmist iga..)

Suur saal.. põrandakivid näiteks on samad, mida vanades lossides sageli on kasutatud..

..aga tegelikult on kõik vaid fake ja paksud kivimüürid polegi nii paksud..  

Trepialune konku, kus Harry mugudemaailmas elas..

Luna Lovegoodi kostüümid

Griffindori puhkeruum

Vanad koolidirektorid maalidel tukkumas

Sissepääs Saladuste kambrisse

Hagridi maja

Weasley`de maja

Umbridge`i kostüümid

Gregor surmasööjatega. Muide, mu vend on isegi suurem fänn kui mina. Ta oli väiksena täiiesti kindel, et tema ongi Harry Potter ja kui ta esimesel päeval lasteaeda läks ja kõik ennast tutvustama pidid, ütles tema, et ta nimi on Harrypotter

Private Drive 4

Kuulsat võiõlut maitmas

Kuidas kõik nii erinevad paigad tegelikult üksteise kõrval asuvad

Need naised ehitasid uut fööniksit. Muide, esimese filmi võtetel olla Dumbledore`i näitleja öelnud fööniksi kohta, et "vau, nii hästi treenitud lind"... Ta oli tõsimeeli arvanud, et tegemist on elus olendiga.. Tegelikult oli vaid midagi robotitaolist..

Luudadel on tegelikult salajane selja- ning käetugi.. 

Hagridit filmiti tegelikult nii, et üldkaadriteks oli ühe teise inimese selga pandud suur kostüüm, mis muutis ta hiiglaseks. Hiiglasliku kogu pea oli elektrooniline ning seda näoliikumist juhiti puldiga. Õiget Hagridi näitlejat, Robbie Coltrane`i näeb ainult lähikaadrites..

Lord Voldemort oma nõrgal hetkel.. nupule vajutades hakkas ta muide liikuma..

Hagridi väikevend

Kõik koletised üksteise kõrval..

Diagon Alley, kus kõik võlurid shoppamas käisid..

Sigatüüka  loss mahtus ühe tuppa ära. Sellist uhket hoonet tegelikult ei olegi olemas ja filmides on kasutatud just seda väikest mudelit..

Loomulikult oli ehitatud stuudiosse ka suur pood, kus kõik potterifännid omale igast nänni saavad osta.. minu vend näiteks sai endale võlukepi..

.

..ja kõikvõimalike maitsetega oakommid. Ehk siis ei tea ta kunagi ette, mis maitselise kommi ta järgmisena pakist saab- kas maasika või kõrvavaigu.. praeguseni pidi kõige kohutavam olema vihmaussi maitseline.. 

..samuti on võimalik osta endale Aragogi kaisulooma.. nii hea kaissu võtta.. meie poolt jäi siiski ostukorvi ladumata..