No tere armsad sõbrad..
Kõige suurem uudis on see, et meie kohviku päevad ongi varsti loetud. Paar nädalat tagasi saime
kõike põrutava teadeande, et katedraal on aru saanud, et see ettevõte ei too
piisavalt kasumit. Mul hakkas isegi meie mänedžerist natuke kahju, sest ta
tundus üpris löödud.
Olgugi, et kogu kohviku haldamine oli algusest peale üks
košmaar, lootsin ma siiski, et seda ei juhtu. Tegelikult oligi algselt plaan
avada see koht ainult kaheks aastaks, sest pärast seda on lubatud need ruumid
turistide infokeskusele. Juba see idee oli eos vale, sest ükski kohvik ei teeni
esimestel aastatel suurt kasumit. Alguses tuleb ju üles ehitada ja rohkem
kulutada.
No igaljuhul väga tobe lugu, sest meil on praegu nii tore
seltskond seal ja ma olen ise selle kohaga nii ära harjunud. Tunnen, et tean ja
oskan kõike ning väga mugav on seal olla. Samas tunnen, et nüüd, kui töötajad
teavad, et kohvik kinni pannakse, suhtutakse sellesse kohta veelgi suurema
ükskõiksusega ja paljud ei viitsi üldse enam hea teeninduse nimel pingutada.
Kahju kahju.
Täpset kuupäeva polegi meile veel öeldud, aga loodetasti
peame jõuludeni vastu. Ma ei tea, mis must pärast jõuluvaheaega saab-kas katsun
kuskil mujal katedraali osakonnas maanduda (hotell või piletimüük/turismindus)
või üritan midagi muud leida. Vähemalt öeldi meile, et me saame kõik
soovituskirjad ja CV on mul ka uude kohta astumiseks mänedžeri poolt üle
vaadatud. Samuti tunnen, et ma olen vähemalt kohvikus juba üle aasta töötanud,
nii et ehk leiab uue töö ilma suurema vaevata. Kuigi-kuigi..jaanuar ja veebruar
on ju igal pool välja surnud.
Koolis ikka kiire-kiire-kiire. Hetkel kirjutasin agaralt oma
3000 sõnalist esseed, kus mõtisklen küsimuse üle, et kas naised suudavad olla
koomikud. Miks on nii, et peaaegu kõik
komöödia näitlejad on mehed? 20nda sajandi alguse Slapstickis on naised
sageli vaid objektid, kelle olemasolu on oluline vaid selleks, et meestel oleks, mille üle või
kellele nalja teha. Neil pole enamjaolt suuremat karakterit. Või siis on nad
lihtsalt silmailuks. Või siis mängivad nad stereotüüpset porisevat pesupesevat
ema/ ämma.
Slapsticki aines valmistume me nüüd oma lõpuetendusteks, mis toimuvad
15.detsembril. Mul on uus neljaliikmeline grupp ja ma olen meie esialgsest
ideest väga põnevil. Kuna kõik on alles algusefaasis, kirjutan ma meie süžeest
mõnel järgmisel korral. Igaljuhul tuleb meie etteaste tummfilmilik ja
vägivaldne.
Shakespeare´s paneme oma grupiga samuti kokku etendust,
mille sisu panime ise kokku kasutades tolleaegsete kirjanike sõnu. Minu rolliks
etenduses on kiidukukk, kellel on au ka kuningas ning kuninganna mõrvata. Tuleb
põnev! Vahepealsetes tundides oleme õppinud ka natuke tolleaegset tantsu ning
mõõgavõitlust.
Vot nii on hetkel siinpoolsed lood.
